Margus Mikomägi
Maaleht, 13.02.2014
Olen ikka vahel teatriga seotud inimestelt küsinud, et mis teater on. Tõnu Õnnepalu näidendite jõudmine meie teatritesse laseb mul seekord omal moel ja kombel sellele ise vastata.
Omad põhjused
Küllap on just teater see põhjus,
miks kirjanikuna kuulus mees sattus elama Esna mõisa, sai sealt
kogemuse, et võiks sündida näidend „Sajand“. Aga „Vennase“ aluseks said
kirjad, mis Õnnepalu Hiiumaale ostetud talust leidis. Ja mis sest et
kunagi Hiiumaa emast sündinud vennad üks oma Ameerikas, teine oma kodus
Hüumaal – ei saanud kunagi mõelda, et mina nende elus osalen. Ja et
selles mu osalemises on natuke ka draamateatri peanäitejuhti Priit
Pedajast.
Teel teatrist Rapla koju laulab ta Jaan Kaplinski
luuletusi. Teiste seas ka seda, et „surnud vaatavad läbi meie“, vaatavad
kaugusesse ja vaatavad valgusesse.
Mõtlen, et kas see ongi õnn
tajuda seoseid. Näha, kuidas laval saavad kokku kolme põlvkonna
tippnäitlejad Kaie Mihkelson, Indrek Sammul ja Pääru Oja, kuidas nad
üksteist toetavad ja täiendavad ning sellega seal laval mitte mängult,
vaid päriselt üht elutunnetust esindavad ja saali kanduda lasevad.
Ja muidugi on seal seltskonnas Sass – Aleksander Eelmaa, kes on endale seekord lavastaja tiitli külge saanud.
Seesama
mees, kes 1978. aastal Eesti teatriajalukku astus prantsuse
lavaeksistentsialisti Samuel Becketti näidendis „Godot’d oodates“.
Selles
näivalt juhuslike seoste reas ei ole vähetähtis seegi seik, et
lavastuse kujundanud kunstnik on Eelmaa Sassi tütar Liisi Eelmaa.
Liisi Eelmaa loob väikesele lavale lavagraafilised helgelt naivistlikud ruumid.
On
lind ja liblikadki. Ja see omakorda on just pildiline ekvivalent, mis
võiks tekkida, kuulates Hiiu murdekeele kõla, milles kogu elude lugu
kõlab. Laulvalt, püüdena, natuke naiivsena, aga ometi eluisu ja
õnnetunnet lisavana me materialistlikku võidukäiku marssivas ilmas.
Eespool
kirjutasin, et minu meelest ei anna Õnnepalu ega ka tema teksti
lavaleseadjad hinnanguid. Selliseid plakatlikke vähemalt. Hinnangud ja
võrdlused võivad tekkida vaatajate meeltes ja mõtetes. Või ei peaks neid
tekkima ka seal. Et võrdlemine on rikutus?
Kas juhuslikud seosed?
On jah, aga mitte alati.
Ma küll arvan, et see ei ole juhus, et Hiiumaa vendade loo
valguskunstnik on Priidu Adlas, teatrilapsepõlvega tippvalgustaja
linnateatrist. Neid valgushoogusid peab nägema ja kuulma. Muide, ma
oleksin lavastaja ja kunstnikuna nõudnud draamateatri direktorilt Rein
Ojalt, et väike saal oleks selle lavastuse tarvis saanud klaasist
seinad, nõnda et publik näeks laval sündiva kõrval ka seda, mis sünnib
Vabaduse platsil, Estonia teatri kõrval ning Solarise ees ja ümber. Nüüd
jääb üle see mõõde vaid oma peas üles leida, avamaks maailma
mastaapsust.
Juhuslike seoste jätkuks ka see, et lavastuse
helikujundaja on Lauri-Dag Tüür, kelle isa on oma maailmakuulsad
heliteosed loonud just Hiiumaal.
Sada aastat tagasi alanud lugu on
tänases päevas kinni paljude pisikeste nüketega – “Ameeri-kän driim” oli
siis ja on me peas ka nüüd. Või vähemalt see, et seal on parem, kus
meid ei ole.
Õigus, ka see, et miks teater on? Selleks et ennast ära
tunda ja olla ise me ümber muutuvas maailmas. Ja siis, kui keegi meist
vendadest küsib teisest maailmaservast koduse männa seemneid, siis me
need ka saadame…
Enne “Vennase” etendust kurtsin oma vene sõbrale,
milline provints meil siin ikkagi on. Sain hurjutada, et provints saab
olla vaid oma peas, ei mujal. Sellest ka rääkis see draamateatri
uuslavastus.
Maaleht, 13.02.2014