Eesti Päevaleht, 17.06.2024
Kultuuripealinna Tartu lavastuste „Rahamaa“ ja „Emajõe sünd“ arvustus
Enne kultuuripealinnas Tartus lavale toodud „Emajõe sünni“ ja „Rahamaa“ nägemist vasardas miskipärast peas: Emajõgi, rahamaa – kes neid suudaks lahuta… Ja mitte ainult võtmes, et Emajõgi on igavene nagu kuritegelikud rahapesuskeemidki. Lavadel nähtu sundis küsimuse ümber sõnastama.
Ma ikka ei mõelnud hästi, kui lubasin kirjutada koos neist kahest kultuuripealinna Tartu märgilisest lavastusest. Nii erinevad on nad, et kohe, kui hakkad võrdlema, teed ühele neist liiga.
Isegi suurtel ekraanidel toimuv neid lavastusi ei ühenda. „Emajõe sündi“ saadab varem valmistatud ja monteeritud film, „Rahamaa“ film sünnib kohapeal, selle võtavad siin ja praegu üles kaks kaamerameest ja kohapeal eraldi režissöör.
Pettusel seisev rahamaailm ei ole mind kunagi võlunud nii, et oleksin sellesse sisse pugenud. Ma pole seda ka väga põdenud, et raha mind ei armasta. Muidugi on armastuse puudumine, nagu enamasti ikka, vastastikune.
Seevastu jõgi, liikuv vesi, see, et ei saa kaks korda astuda samase jõkke, ka vee hääl on mind enda meelest alati võlunud. Isegi vaimustanud. Nii, et ei saa selleta elada.
Seega: kui sättisin kahe etenduse vaatamised järjestikku, eeldasin, et Emajõgi kannab mind kaugemale. Et rahapesust kõneleva näidendi lavastus lööb närvisüsteemi sassi, ja seejärel loodus, mütoloogiline, eesti väga heal luulel põhinev oratoorium korjab selle taas kokku. No ei läinud nõnda.
Ilus muidugi, aga aru ei saa
Mu vana tark sõber iseloomustas nähtud „Emajõe sündi“ kahe sõnaga – ilus ja igav. Selles on omajagu tõtt. Ilu avaldus suurel ekraanil jooksvas filmis. Filmi aga oleks pidanud tegema elavaks selle taustal lauldavad tekstid – jah, muidugi loodushääled ka.
Kui kavalehel on kirjas, et lauldakse Jaan Kaplinski, Aleksander Suumani, Artur Alliksaare, Hendrik Visnapuu ja Uku Masingu luuletusi, siis ma tahaks neid kuulda ja aru saada mõttest. Aru saada sellest, miks just need järvede ja jõe kaadrid on seotud just selle või tolle luuletusega. Kahjuks ei kuulnud ma välja (loe: ei saanud sõnadest aru) isegi rahvalaulude tekste, mis ju mul lihasmälus olemas on. Lühidalt: mul jäi puudu kohtadest, millega haakuda. Ja siis olingi eksinu seisus: jõge tead, aga ei tea, kus sa seal parajasti asud.
Mõtlesin Märt-Matis Lille n-ö uusklassikalisest helikeelest, et äkki ma lihtsalt ei ole sellega harjunud ega suuda seda vastu võtta sellepärast. Ma ei ole kunagi olnud hukkamõistja, ikka tahan mõista. Aga kuna helikeelde pandud sõnad, mida laulsid Iris Oja ja kammerkoor Collegium Musicale, rütmistatud mõtetena minu mõtteid edasi ei viinud, otsisin pidepunkte kõikjalt, ja nii ei suutnudki keskenduda voolavusele. Usun, et just voolavus oli selle etenduse märksõna.
Muidugi tundsin ära jõefilmi monteeritud kaadrid Kaljo Põllu graafilistelt lehtedelt, aga see jäi vaid pelgalt äratundmiseks. Kuna emotsionaalset tervikut meeltes ei tekkinud, jäi vaid õlgu kehitada.
Kehv tunne tekkis, isegi see tunne, et olen milleski süüdi. Veel samal õhtul lugesin läbi kavalehe selle osa, mis pealkirjastatud „Kuidas mõelda jõest? Müüte Emajõe kallastelt“ ja sain aru, et oleks pidanud seda tegema enne oratooriumi vaatamist-kuulamist.
Ahjaa, vaatasin igaks juhuks üle, mis oratoorium on, ja sain teada, et erinevalt ooperist ei kasutata seal lavakujundust, kostüüme ega liikumist. Need kõik olid „Emajõe sünnis“ siiski olemas. „Oratoorium (itaaliakeelsest sõnast oratorio – palvesaal) on koorile, solistidele ja sümfooniaorkestrile kirjutatud mitmeosaline dramaatilisel süžeel põhinev heliteos,“ loen Vikipeediast ja saan öelda, et seda ma Emajõe ääres Lodjakojas nägin, aga ei kuulanud välja.
Palusin lavastaja Margus Kasterpalult oratooriumi libertot. Ta saatis ja ma lugesin, loen veel. Põnev, mitmekihiline, mõttetihe mõtteaines. Mis peamine, arusaadav ning pilti ja teksti ühendav kirjeldus ja tekst. Mõtlesin ka seda, et kui koor ei saa laulda nii, et mõte selgelt publikuni jõuaks, siis oleks tulnud kõlanud luuletuste tekstid trükkida ja publikule jagada. Samas, teksti jälgimine laululehtedelt ju taas hajutaks tähelepanu ekraanilt, kus jõgi voolab ja aastaajad muutuvad.
Võimas oli pilt, mis avanes, kui etenduse lõppedes avanes Lodjakoja suureks ekraaniks olnud uks, kust valmis lodi Emajõkke lükatakse. Nägime jõge, kus uus lodi, mis minu jaoks kujutas Noa laeva, kuhu taimed, loomad ja inimesed paariti peale võetakse, et kõik edasi kestaks. See oli väga ilus ja mõjuv.
Äkki siis, kui lauljad oleks vanamoodsalt sõnad välja hääldanud… Võib-olla kiidaksin kogu etendust.
Kole hoopis kütkestas
Annelinna vaesest poisist välispanganduse osakonna suhtehalduriks töötanud Artur ütleb „Rahamaa“ viimased sõnad: „Kurat, ikka veel saame!“ Mõte selles, et suured sõidavad tõllas, vaesed ripuvad võllas. Mis tähendab ilmaelu kontekstis just elu Eesti Vabariigis… Suur saalitäis publikut on püsti ja aplodeerib ennastunustavalt.
Ühest küljest on ovatsioonidel ka põhjus: suurepärane, kuidas ja millise loomingulise koostöö energiaga meile pankades toimuvat musta raha puhtaks pesemist näidatud on. Samas see, mida tehakse, ja veel valusamalt see sõnum, et kui seda ei tee meie, siis teeb keegi teine, et kriisi ja sõdade ajal on kuritegelikul rahal ja inimestel, kes ennast sellega mis tahes moel seovad, eriti soodus võimalus rikastuda, peaks mõtlema panema, sundima korrakski endasse tõmbuma. See näide on nüüd pisike, aga iseloomulik maailmale, kus meil on õnn ja rõõm elada.
Kui Tartu kammivabrikusse etendusele sõit maksis jagamistaksoga 4 eurot, siis vahetult etenduse lõppedes, kogu publik ei olnud veel saalistki välja jõudnud, näitas nutitelefon taksojagamisteenuse arveks 10 eurot. Mis tähendab, et kui on kallis, käi jala. Või lavastuse kontekstis: vaeseks jääd siis, kui sa ei peta. Ennast ja teisi.
Lavastuse edu alus on muidugi Mehis Pihla väga hästi kirjutatud, üles ehitatud näidend. Selles võib igaüks veenduda, sest Eesti Draamateater on ka ses osas tipptasemel, et etenduse eel ja järel saab iga soovija selle näidendi raamatu endale kaasa osta. Et meeles püsiks.
Hendrik Toompere noorema lavastuse fenomenaalsus seisneb selles, et ta, kartmata mastaapsust, on suutnud üheks masinavärgiks liita teatri, filmi ja muusika. Kusjuures kõik kolm on ka eraldi vaadelduna väga head, aga nende koosmõju ongi plahvatuslik.
Ma ilmselt lihtsustan, aga lavastajatäpsus ongi see, et ta ei lase lool kusagil laguneda. Lavastust hoiab mu jaoks tipptasemel koos ring, millest me välja ei pääse. Lavakujundus käib ringi, kaameramehed püüavad näitlejailmeid ja dialooge, käies ringi… Lavastaja lavastab nähtavaks selle ringi, mida me elus ju harva märkame. Ja see on vägeva väega tegu.
Mulle tuli pähe ringmäng „Kes aias“. Mäletate küll – ja otsi kohta, kus sa saad ja lükka teine sisse. Ja see, et ringist – olgu siis siinkohal elu ringist, eestlaste eluringist – välja ei saa, on kole. Lavastuse sõnum, et meid pärast kolmkümmend aastat iseseisvust ikka veel võrdväärsete partneritena ei võeta, on ootamatu, valus ja kole.
Selle lavastuse hoog ja kaasakiskuvus tuleb rütmistusest, mis on mu meelest tehtud suurepäraselt. Varasemad sellest lavastusest kõnelevad lood kiidavad muusikalist kujundust ja nimetavad seal Maria Fausti Taani–Eesti tausta. Jah, muidugi saab selle muusika kohta, mis lavastust saadab, ehk öelda džäss, minul aga kõlksas pähe Väägvere pasunakoor, kes käis vankritega laulupeol. Pasunakooris on midagi eestlastele ürgomast, nii nagu ka selles, et oleme osanud ellu jääda mis tahes võõrvõimude vägivalla all. Kas rahavägivald ajab meid nüüd ummikusse? Meil enam miljonitest ei räägita, vaid miljarditest, mis puudu.
Vägevad näitlejatööd
Jah, muidugi algab teater näitlejatest. Mu meelest kordab lavastaja Toompere lavastaja Jaan Toominga tegu, pannes rahapesu näidendi peaosasse, seda tõsist ja suurt lugu vedama just komödiandi ja tippmeelelahutajaks saanud Tõnis Niinemetsa. Ja see ongi vägev, millega Niinemets hakkama saab. Ta sõna otseses ja ka kaudses mõttes poeb oma nahast välja, vahetab nahka, muutub sellega teiseks inimeseks, kui me harjunud oleme. Seda muutumist saab võrrelda näitleja Lembit Eelmäe tehtuga, kes Jaan Toominga lavastustes mängis suureks nii Kihnu Jõnnu kui ka Põrgupõhja Jürka. Ka tema oli enne koomiliste pisiosade peal. Selline tegu näitab erakordse lavastajasilma olemasolu ja oma sisetunde usalduse edasiandmist valitud näitlejasse.
Kõigi näitlejate võime mängida kaamera ees ja kannatada välja suured plaanid on kindlasti omaette oskus ja harjutamise tulemus. Minu lemmik selles lavastuses on muidugi Gert Raudsep, kes on just selline pangadirektor, nagu ma neid usun olevat. Ja ta teeb seda, mis teeb, ülihuvitavalt – millised ilmed…
Ja veel üht liini tahaks rõhutada, mis lavastuses rahapesudialoogide kõrval vaikselt kasvab. Peategelasest pankuri väikevend, kunstihuviline humanitaar Andero, keda mängib Märten Metsaviir. Poiss, keda tõsiste juttude ajaks toast välja lüüakse, aga kes vaatab pealt, saab ühiskonnakriitiliseks kunstnikuks. Pangahärrast suur vend Artur saab talle öelda, et selliseks sai Andero just tänu verisele rahale, mida ta võib hukka mõista, aga mis tal võimaldas õppida.
Muidugi ei ole vahest õigemat aega näidata teatris dramaatilist ja musta rahaäri. Samas olen üsna kindel, et kui „Rahamaa“ loojameeskond seda mõtet teoks tegema hakkas, polnud olukord rahaga nii hull kui praegu. Või kui oli, siis me seda ei teadnud.