Kuidas jõudsite emigratsiooni teema ja „Väljaheitmise“ kirjutamiseni?
See juhtus 2010. aastal, mil emigratsioon Leedust Suurbritanniasse ja Iirimaale oli saavutanud rekordilise ulatuse. Mulle tehti ettepanek sõita kuuks ajaks Londonisse, et uurida sinna sattunud leedulaste elu-olu ja juhul kui leian piisavalt ainest, kirjutada teatrilavale näidend. Andsin kõhklemata oma nõusoleku.
Näidend põhineb Ida-Euroopa emigrantide tõestisündinud lugudel. Kuidas te kõnelejaid leidsite, kes nad olid?
Teate, see polnud üldsegi lihtne. Kõigepealt oli juba kokkusaamise aega raske kokku leppida, sest enamus meie sealseid emigrante töötab ilma puhkepäevadeta. Kui lõpuks saime kokku, pidi alati selgitama, mida ma neist üldse tahan. Sest ma pole ajakirjanik, vaid kirjanik, kogun näidendile materjali. Muidugi ei olnud mul diktofoni kaasas ja ma ei kirjutanud kohapeal isegi midagi üles, sest inimesed oleksid sellest ära kohkunud. See-eest oli pudel, enamasti Smirnoffi viin, emigrantidest tööliste seas kõige minevam kaup, mul alati kaasas. See päästiski. Mõne tunni pärast, kui mind oli piisavalt kombitud, läksid keelepaelad valla, inimesed avanesid, hakkasid jutustama lugusid, mida isegi nende elukaaslased polnud kuulnud. Seal mõistsin, kui palju inimesi oli Leedust eemale tõrjunud mitte majanduslik omakasu, vaid sootuks teised põhjused. Paljud põgenesid eelmise sajandi üheksakümnendatel Leedus märatseva maffia eest, osa – õigusemõistmise eest. Endistest mafioosodest olid saanud ehitajad, müüriladujad jne. Loomulikult polnud neil tahtmist avameelitseda. Mõnikord kulus terve öö, nii et jõudsin Londoni kesklinna tagasi alles vastu hommikut.
Palun rääkige natuke lavastuse vastuvõtust Leedus.
Kõigepealt oli suur skandaal. Esietendus siiski toimus ja veel Leedu kõige tähtsama teatri saalis, kus seni polnud midagi ligilähedast nähtudki. Leedu üks suuremaid päevalehti trükkis mitu päeva järjest oma esilehel minu ja Oskarase fotod, nimetas meid Leedu teatri rüvetajateks ja veel mitut moodi. Esimese esietenduse esimese pildi ajal marssis oma sadakond inimest demonstratiivselt saalist välja. Siis aga pööras kõik vastupidi. Publik hakkas etendusele lausa tormi jooksma, ja teeb seda seniajani. Juba viiendat aastat järjest on „Väljaheitmine“ konkurentsitult kõige menukam teatrilavastus kogu Leedus. Piletid ostetakse ära niipea, kui teater on järgmiste etenduste kuupäevad välja kuulutanud. Lavastus on pälvinud kõikvõimalikud teatriauhinnad, mida Leedus üldse välja antakse ning siinkohal peab tänama kriitikuid, kes ei allunud esietenduse järgsete päevade hüsteeriale ja rünnakutele.
Miks valisite just Freddie Mercury – kõigi võimalike rokkstaaride hulgast – kehastama peategelase unistusi? Kas ta on ka teie enda jaoks nii tähtis?
Teate, ma pidasin algul silmas teisi rokkbände: Pink Floyd, Led Zeppelin. Mul oli vaja muusikat, mis otsekui muugiks peategelasele Londoni lahti, kujuneks talle võõra kultuuri ja keele teejuhiks. Hiljem mõistsin, et see peab tingimata olema just Mercury. Laulja, kelle muusikat hakkab Ben armastama, teadmata, et too on „paki“ ja gei. Ning kui ta teada saab, plahvatab uudis pommina ta homofoobiast ja rassismist läbi imbunud hingest läbi, hakkab teda rappima ja paneb oma põhimõtete ning sümpaatia vahel heitlema. Isiklikult olen suur Queen’i ja Freddie fänn. Võib-olla ta oligi mulle liialt lähedane, et pidasin algul mõnda teist rokkbändi silmas. Ning oh milline rõõm, kui mõistsin, et just tema peab see olema ja ei keegi teine.
Näidendis on väga palju vägivalda. Miks?
Kahjuks on reaalsus selline, mul pole õigust seda muuta ja ilustada. Võõrsile läinud emigrandid olid sattunud otsekui sõtta. Nähtamatusse megapolise põhjas käivasse sõtta, millest tavalistel Londoni elanikel pole õrna aimugi. Kui ma alles sättisin Londonisse sõitma, siis arvasin algul, et kirjutan komöödia, kuid kui olin kõiki lugusid kuulnud, mõistsin, et need pole üldse naljakad. 1990. aastatega võrreldes on olukord muutunud: siis olid leedulased ja muidugi ka eestlased ning teisedki idaeurooplased need, kes läksid mujale ja osutusid Euroopa metropolides mõnikord teise sordi inimesteks, praegu oleme aga meiegi nende hulgas, kes siia-tulijaid kas vastu võtavad või tõrjuvad, meist sõltub, kuidas nad end siin tunnevad.
Kuidas me teie arvates oma uut rolli, uut vastutust endale teadvustame?
Jah, roll on meie kõigi jaoks uus. Me olime siiani harjunud võtma, nüüd aga saabus aeg, mil peame andma, jagama ühist katsumust kogu Euroopaga. Kahtlemata pole me uues rollis kuigi säravad, karjume, et ärgu „araablased“ oma jalga siia pistku, ehkki pagulased pelgavad meie maid ega valiks võimaluse korral ei Baltikumi ega üleüldse Ida-Euroopat. Meie arvates on nad „metsikud“. Kuid mõne aastakümne eest olime ise samasugused metsikud. Ning suurelt jaolt oleme siiani, mida kajastab ka meie suhtumine pagulastesse.
Kas või viivuks koduriigist kaugemale sõites saad aru, et maailm ei pöörle Leedu ümber, vaid Leedu pöörleb maailmaga koos.
Marius Ivaškeviĉius
Te reisite ja töötate palju välismaal, kuidas need kogemused on teie enda rahvuslikku identiteeti mõjutanud?
Kas või viivuks oma kodu-riigist kaugemale sõites saad aru, et maailm ei pöörle Leedu ümber, vaid Leedu pöörleb maailmaga koos. Ning see arusaam on alati tervislik. Mina kuulun leedulastest eurooplaste kategooriasse ja arvan, et meie koht on Euroopas. Teised leedulaste kategooriad on leedulastest leedulased, kes arvavad, et Leedu peab säilitama oma puhtuse ja süütuse ning selleks peab ennast kogu maailma eest luku taha panema. Poleemika meie vahel kestab.
Leedu teatriuurija Aušra Jurgutiene ̇ kirjeldab „Väljaheitmise“ teemalises essees levinumaid ajaloopõhiseid rahvuslikke stereotüüpe: Leedu kui Põhjamaade Ateena, Leedu kui Ida ja Lääne vaheline kultuuriline tasakaal ja süntees, Leedu kui suurvürstide Mindaugase ja Gediminase võimsate õitsvate riikide järeltulija, Leedu kui talupoeglik pärimuskultuuri maa. Milline on aga leedu kultuurilises identiteedis tuleviku mõõde?
Jah, kõik meie identiteedi üldistused pärinevad minevikust ja on pisut vananenud, ent tuum jääb samaks. Oleme endiselt Lääne ja Ida vahel. Piisab, kui vaadata meie lähinaabreid – Putini Venemaad, Lukašenka Valgevenet ja isegi Poolat, kus praegusel ajal on ilmnenud tõsine oht demokraatiale. Võib nentida, et oleme vabaduse poolsaar, mis ümbritsetud autoritaarsusele kalduvatest riikidest. Minu arvates ongi meie tänane missioon säilitada vabadus ja näidata naabritele sellega eeskuju. Kõige suurem turistide vool Leetu on just Venest ja Valgevenest. Minu meelest ei sõida nad siia üksnes poodi-esse, vaid ka hingama veidi teistsugust poliitilist õhustikku.
Küsis Ene Paaver
Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak
Ilmunud Eesti Draamateatri ajalehes nr 15, mai 2016