Ene Paaver, Draamateatri ajaleht, sügis 2024
Leedu näitekirjanik Marius Ivaškevičius maalib panoraamse pildi totalitarismist, diktaatoritest ja inimestega manipuleerimisest. Näidendi ajendiks said rännakud Kesk-Aasias endistes NSV Liidu vabariikides ja kohtumine Tadžiki lavastajaga, kelle lavastus alles paar aastat tagasi tema kodumaal ära keelati. Tänapäeva totalitarism äratab autori mälus mälestusi ta enda lapsepõlvest NSV Liidus.
„Totalitaarse romaani” esmalavastus oli 2024. aasta septembris Draamateatris, esimene avalik lugemine aga juba 2023. aastal Narva Vabaduse festivalil. Kuidas teos sinna jõudis?
Esialgne plaan oli näidend lavale tuua eelmisel aastal ja esietenduda Narva Vabaduse festivalil, mille algataja Vaba Lava teater on lavastuse kaasprodutsent. Kahjuks saime ettevalmistuse käigus aru, et me ei jõua festivaliks täisväärtuslikku lavastust teha. Siis valiti laval ettelugemise vorm, mille Hendrik Toompere jr koos näitlejate ja loomingulise meeskonnaga üheksa päeva jooksul ette valmistas.
Lavastus liigub laial geograafilisel ja ajaloolisel väljal, seal on kaasaegseid, ajaloolisi, fiktsionaalseid ja müütilisi tegelasi. Kuidas selline kaleidoskoop sündis?
Kui hakkasin näidendit kirjutama, mõtlesin pikalt, kuidas teost universaalseks muuta. Et jutus tänapäevase totalitarismi ilmingutest oleks kõikidele teadaolevad ajaloolised tähised ja paralleelid. Samal ajal oli see minu enda jaoks loominguline uurimistöö, püüd välja selgitada, kust see kõik pärit on. Nii hakkas teos ajalooliselt ja geograafiliselt avarduma. Edaspidi oli ülesanne juba teine – kuidas seda avardumist hallata, et vaataja ei lämbuks info kätte ära. Arvan, et lõpuks see meil õnnestus.
Kuidas teie näidendid sünnivad?
Iga olukord on erinev. Näiteks seda näidendit polnud üldse plaanis kirjutada, teema ise leidis mu üles. Ja küll ma puiklesin vastu, mõistes, kui palju aega see mul võtab, aga lõpuks andsin alla ja istusin kirjutama.
Kui suur ideede varu ootab kirja panemist?
Mul on olemas tinglik ideede portfell, mida oma peas kaasas kannan. Aeg-ajalt kontrollin üle, kas soov neile aasta oma elust ohverdada pole veel tuhmunud. Kunagi ei tea täpselt, milliseks žanriks nad võivad areneda. Võib olla näidend, aga samamoodi ka romaan või film. Mõned neist ideedest surevad. Teised ei anna rahu ja tuleb nad ellu viia.
Olete pikalt rännanud Kesk-Aasias. Kas kogutud materjal annab veel näidenditeks ainest?
Ei, uut näidendit ei ole mul plaanis. Võibolla saab sellest episood raamatus, mida tasapisi kirjutan. Dokumentaalteos nõukogude ajast ja meie pääsemisest sellest. Raamatu nimi oleks „Meie lapsepõlve tsoon“, olen osa sellest juba kirjutanud, aga kas kunagi lõpetan, ei ole sada protsenti kindel.
Miks Kesk-Aasia riikides ei õnnestunud 1980.-1990. aastatel ehk Balti riikidega samal ajal alanud demokratiseerimisprotsess?
Arvan, et meil on väga vedanud. Meie lähedusega läänele – geograafilise, ajaloolise ja mentaalsega. Kesk-Aasia riikidel ei olnud samasugust luksust, nad olid ja on diktatuuridest ümbritsetud, ja sellise ümbruskonnaga on peaaegu võimatu demokraatiasaart luua.
Kas näete lootuskiirt, kuidas saaks diktatuuride ahela katkestada?
Lähiaja perspektiivis ei näe kiiret demokraatliku maailma võitu, see on aeglane protsess, kuid liigub siiski demokraatia kasuks. Meil on täna demokraatlik Ukraina, kuigi Venemaa sõjalise agressiooni tõttu valusalt veritsev. Ma usun, et ka Valgevene on tulevikus vaba. Ja ka Venemaa ise peaks ühel päeval vabanema Putinist ja temasuguste pealesurutud totalitaarsusest. Euroopa oli sada aastat tagasi tänasest väga erinev. Ma arvan, et tollal oli raske uskuda, et Hitleri Saksamaast saab kaheksakümmend aastat hiljem üks tähtsamaid demokraatia tugisambaid maailmas.
Tunnete Eesti teatrielu ja publikut hästi juba aastaid. Mille poolest see sarnaneb või erineb Leedu omast?
On erinevusi, ja ma olen neist korduvalt rääkinud. Leedus on publik teatri puhul mõnevõrra fanaatiline, see on teatud mõttes kultuurireligioon. Ei kinol ega kirjandusel ole Leedus nii sakraalset staatust kui teatril. Parimatel etendustel käib publik enam kui ühel korral, mis võimaldab lavastustele pikka eluiga. Näiteks minu näidendit „Madagaskar“ on Vilniuse Väikeses teatris mängitud juba 21 aastat, esietendus oli 2003. a ja saal on ikka veel iga kord puupüsti täis, ehkki ilmselt kõik esietendusel mänginud näitlejad on vahetunud.
Leedu Rahvusteater on „Väljaheitmist“ mänginud alates 2011. aastast ja piletid müüakse välja niipea, kui müüki eurot. Kahekesi vaatama minnes tuleb maksta 140 eurot. Sellegipoolest käivad inimesed jätkuvalt vaatamas. Kohtun sageli inimestega, kes ütlevad mulle, et nad on lavastust 27-30 korda näinud. Lavastust, mis kestab kuus tundi. See on juba midagi samasugust, nagu igal pühapäeval kirikusse minna. Eestis nii pikalt püsivaid lavastusi ei ole. Aga mis on Eestis, ja mida meil praktiliselt pole, on sõltumatud teatrid. Iga kord, kui olen mõne Leedu ärimehega kohtunud, olen püüdnud rääkida talle Eesti erateatritest. Olen juba aastaid sel viisil Leedu rikkureid harinud, kuid seni edutult.
Hendrik Toompere jr on nii teie näidendi „Väljaheitmine” (2016) kui ka „Totalitaarse romaani” lavastaja. Arvatavasti jagate sarnaseid vaateid.
Ju oleme Hendrikuga millegi poolest mõttekaaslased, kui teeme juba teist korda koostööd. Kui otsustasin kirjutada „Totalitaarse romaani“, kirjutasin enne Hendrikule ja visandasin lühidalt idee. Ta vastas mulle välkkiirelt, et tema oleks sellest huvitatud. Loomulikult tõstis ta positiivne vastus ka minu motivatsiooni materjalile pühenduda. Uskuge mind, näidend on lavastajale väga raske pähkel, kuid Hendrik on meisterlikult lahendanud ülesande, kuidas seda lavale tuua. Olen erakordselt rahul sellega, mida Eesti Draamateatri suurel laval nägin.
Käsitlete enamasti poliitiliselt teravaid teemasid. Miks te ei tahaks ise poliitikasse minna?
Me kõik teeme, mida suudame. Mida oskame kõige paremini. Ma ei usu, et mul on poliitika jaoks annet. Kardan, et mul oleks seal väga igav. Istuksin seimi saalis ja kirjutaksin salaja näidendeid. Parem on lihtsalt näidendeid kirjutada, ilma kellegi eest varjamata.
Sõda on meie tagahoovis, naaberriik on vallandanud kohutava agressiooni. Mida meie, vabade Balti riikide teatriinimesed, saaksime teha? Kas oleme piisavalt teinud?
Minu arvates on teatris tähtis sellest rääkida. Otsida uusi mooduseid, kuidas inimestele sõda meelde tuletada, sest inimesed muutuvad tuimaks, ei taha enam sellest kuulda. Aga nimelt mugandumine ja Ukrainas toimuva infost loobumine on üks Venemaa eesmärke. Õudusega hakatakse harjuma, õudus muutub igapäevaseks. Teatril on veel võimalus meelde tuletada, et see ei ole normaalne. Pole normaalne, kui Ukrainas tapetakse jätkuvalt inimesi, kui inimesed elavad iga päev Venemaa raketirünnakute tõttu pidevas stressis, rääkimata neist, kes peavad olema rindel. Olin hiljuti Ukrainas ja nägin teatreid, kus ei olnud peaaegu ühtegi meesnäitlejat alles, kõik on sõtta läinud. Me peame olema nendega solidaarsed ja võitlema, vähemalt teatris, sest vastasel korral peame tegema seda päris relvadega.
Miks peame vabal maal rääkima diktatuuririikidest?
Meie pääsesime vanglast välja, aga nemad mitte. Me tunneme veel seda vanglat ja inimesi, kes on sinna jäänud. Lisaks ilmub üha rohkem geopoliitilisi märke, et Venemaa tahab ja püüab meid tollesse vanglasse tagasi kiskuda. Nagu olen ühes oma varasemas näidendis kirjutanud: vabadus ei ole seisund, see on igapäevane raske töö. Ja me ei saa vabaduses unne suikuda, sest siis ärkame ühel hommikul ilma vabaduseta üles.
Vastused tõlkis leedu keelest Tiiu Sandrak