MEIE KURADI ÕNNELIK ELU
Meelis Oidsalu
Kui „Kolme talve“ mehed on kõik veidi uimasevõitu, siis
naisnäitlejais on piisavalt temperamenti, et lõunamaise kuraasiga end
maksma panna.
Kunagi Priit Pedaja „Augustikuud“ lahates
tõdesin, et „tehniliselt filigraanne, ent esteetiliselt isikupäratu
lavastus sarnaneb pigem mõne maali reprodutseerimise kui algupärase
teose loomisega. Meisterliku maali (re)produktsioon võib küll pakkuda
silmale samavõrd või ehk rohkemgi rõõmu kui mõni hale originaal, ent
isegi sellisel juhul pole tegemist kunsti, vaid meisterliku käsitööga“.
Sama võib vabalt öelda ka „Kolme talve“ kohta. Tegemist on motellikunstiga, näidendi hillitsetud illustratsiooniga. „Kolme talve“ vaadates meenus lapsepõlves Kadriorus kogetud sõit Tšehhoslovakkia päritolu ameerika raudteel: lavastuse veidi roostes katarsiserööpad kulgesid nii ennustatavalt, et lõpueelsele peapööritusele eelnenud kaht ja poolt tundi võiski pidada ettevaatlikuks ettevalmistuseks Liisa Saaremäeli võimsale avanemisele horvaadi perekonna uue matroonina. Tõsi, mulle seekord selline rahulik ja veidi logisev pedajalik kulg klappis, oli küll abituid, butafoorseid stseene ja alati ei kandnud ka n-ö pisarakiskumise kohad, aga materjal ise on piisavalt huvitav, et lasta lavastajal perekond Kosi mitme põlvkonna lugu rahulikult laval lahti rullida.
Jugoslaavia oli Nõukogude ajal eestlasele väikestviisi sovetlik lääs, sinna puhkusetuusiku saamine oli auasi. Ka tööturusuhted olid seal veidi vabamad kui Nõukogude vabariikide plaanimajandustes: kodukapitalism on Tena Štivičići näidendis esindatud Aleksandari (Guido Kangur) koduse õmblustöökoja kujul. Jugoslaavia ühiskonnale oli kommunistlikule plaanimajandusele võõras töötuseprobleem ka horvaadi päritolu autokraat Tito ajal tuttav. Samuti ei toiminud kultuuriline tsensuur Jugoslaavias Nõukogude Liidu kombel. Selles plaanis oli Jugoslaavial kommunistliku režiimi kokkuvarisemise järel oluliselt parem stardiplatvorm, kui ei oleks olnud rahvuslikke pingeid ja neist johtuvat kodusõda.
Pole juhus, et üks näidendi peategelasi – Koside maja – asub XII sajandist pärit Zagrebi vanalinnas. Täpselt sama vana on ka horvaatide idee riiklikust iseseisvusest. Horvaadi traditsionalistliku koega, konservatiivset rahvuslust ja sellest tuleneva natsionalismi (mh ka serblaste diskrimineerimise ja katoliku kiriku koostööd natsidega) teemat käsitleb autor riivamisi. See avaldub haritud, ent sallimatu pereisa Vlado (Tõnu Oja) aasimises oma tütre Alisa (Britta Sollilt soliidne esitus) eraeluliste valikute kallal. Ka Jugoslaavia sõjast ning horvaatide toimepandud sõjakuritegudest sõidab autor justkui teemat peljates üle, selle kajana esineb posttraumaatiline stress Koside majanaabril Markol (Christopher Rajaveer) ja Koside peretuttava Igori (Taavi Teplenkov) surma mainimine.
Kui lavastuse mehed on kõik uimasevõitu (eriti Taavi Teplenkovi sümpaatne möku Igor), siis naisnäitlejais on piisavalt temperamenti, et lõunamaise kuraasiga end maksma panna. Ita Ever on aristokraat Karolina rolli loomulik valik, näitlejatöödest intrigeerib aga enim Ülle Kaljuste Maša: näidendi ühel olulisemal tegelasel justkui polegi karakterit, ta pelgalt peegeldab ja kohaneb, jättes nii mõttelise lünga oma ema, jõulise Rose’i (Kersti Heinloo) ja tütre Lucija (Liisa Saaremäel) vahele, reetes Koside naisliini ennastkehtestava eetose. Mašas kas ei ole Rose’i jõnkust või on ta selle mingil põhjusel peitnud oma mehe Vlado (Tõnu Oja) eest, kelle sallimatuse taga paistab omakorda peituvat tubli annus agressiooni. Kui Maša õe Dunja (Laine Mägi) ja tema mehe Karli (Tiit Sukk) vaheline pinge plahvatab laval perevägivallaks, siis Maša ja Vlado suhe jääb painama, midagi selles ei klapi – sellele viitab ka asjaolu, et Maša oli Vlado ees varjanud tema serblasest sõbra kunagisi lähenemiskatseid. Maša on silmanähtavalt õnnetu ja pettunud kooselust mugava ja šovinistliku Vladoga, aga pole teinud ühtki valusat otsust, selleks et õnnelikuks saada. Maša esindab kadunud põlvkonda.
Et näidendi tegevus toimub läbi poole sajandi, siis on vaatajal
võimalus tõmmata paralleele horvaatide ja eestlaste euroskepsise,
sallimatuse või traditsioonitruuduse vahel. Lucija (Liisa Saaremäel) oma
võimsas lõpumonoloogis manifesteerib ühe põhiväärtusena küll
eestlaselegi omase kohanemisvõime, ent ta teeb veel midagi, millest
eestlanegi võiks ehk õppust võtta: ta keeldub end ja oma rahvust ohvriks
kuulutamast, otsustades olla õnnelik, tõdedes, et õnnelikkus on sama
palju sisemise otsuse kui väliste asjaolude küsimus. „See on minu kuradi
elu kõige õnnelikum päev,“ ütleb ta oma pulmapäeva hommikul hetkel, kui
peres kõik on kõigiga tülli pööranud ning pulmatoitlustaja just
teatanud, et on teel eksinud.
Sirp, 17.11.2017