Juhan Kivirähk, Eesti Draamateatri ajaleht, sügis 2021
Kertu Moppeli poliitiline teater ärgitab mõtlema, kuidas me ise käituksime, kui elu nõuab otsustavate valikute tegemist. „Mefisto“ kujutab 20. sajandi keskpaiga totalitarismi, kuid need teemad on meile hirmuäratavalt lähedal.
Intervjuus Postimehele (9.02.2021) ütles Kertu Moppel, et tal on selline närvikava, mis ei lase eirata seda, mis väljaspool teatrit toimub. Ja toimunud on väljaspool teatrit, Eesti ühiskonnas, viimasel paaril aastal üsna palju sellist, mis loovisiksuse ergule närvikavale väljakutse võib esitada.
Kertu Moppel on Draamateatri laval edastanud oma tänapäevast sõnumit klassika abil ka varem (Gorki „Väikekodanlased“, Ibseni „Rahvavaenlane“). Klaus Manni romaani „Mefisto“ dramatiseeringu on teinud ta ise, mis on võimaldanud tal valida välja just need teemad ja stseenid, mis kõige paremini haakuvad tänases Eesti poliitikas ja ühiskonnaelus toimuvaga. Kui Manni romaani on tituleeritud „kättemaksuromaaniks“, siis Moppel on selle
romaani põhjal loonud oma „hoiatusdraama“.
„Mefisto“ tegevustik viib meid eelmise sajandi kolmekümnendatesse aastatesse Kolmanda Reichi sünni juurde. Mõistagi ei ürita Moppel oma lavastusega klaarida arveid natsismiga Saksamaal, tema sihik on suunatud üsna läbinähtavalt kodutanumal toimunule ja toimuvale. Eelnevalt tsiteeritud intervjuus sõnas Moppel: „[—] selles loos olevad teemad on tänases Eestis hirmuäratavalt lähedal. [—] EKRE tulek poliitikasse näitas, kui habras on kõik, mida me normaalseks oleme pidanud.“ Täpina i peal teeb selle hoiatava paralleeli üheselt selgeks finaalis lahti rulluvate haakristi-plagude värvilahendus.
Küllap võib Saksamaa natside ja EKRE matside kõrvutamine tunduda nii mõnelegi üle pingutatuna. Eesti tänane olukord ei ju ole võrreldav 1930-ndate majanduskriisi järgse Saksamaaga. Küll aga on märgatavaid sarnasusi
retoorikas, millega kunagi üritati Saksamaa, nüüd aga Eesti „taas suureks teha“.
Sellise poliitika toitepinnaks on ennast üleliigsena tundvad inimesed, kes tunnevad, et neile on elus liiga tehtud, et riik nendega ei arvesta. Võib muidugi vaid kaasa tunda inimestele, kellel ei olegi elus millegi muu üle uhkust tunda, kui selle, et nad on eestlased ja heterod. Kuid poliitilise mobiliseerimise vahendina võõraviha õhutamine ja vähemuste vaenamine töötab. Sellele aitab kaasa ülejäänud ühiskonnaliikmete ükskõiksus, mis võimaldab lärmakal vähemusel ennast enamusena esitleda. Kuni ühel hetkel muutuvadki selle vähemuse poolt esindatavad seisukohad ühiskonnas „uueks normaalsuseks“. Oli tähelepanuväärne, mil viisil soovis EKRE anda „lõpliku lahenduse“ ühiskonna väärtuskonfliktile perekonna teemal: enamuse jõuga vähemuste õigused maha hääletades. Sõna Endlösung on olnud EKRE juhtivate poliitikute seas ennegi hinnas … Õnneks jäi EKRE tähetund valitsuses üürikeseks. Kuid erakondade toetusnäitajad osutavad, et tal on endiselt potentsiaali.
Lavastuse peategelase Hendrik Höfgeni rolli on Moppel õnnestunult valinud Juhan Ulfsaki – näitleja, kes tänu 2019. aasta teatriauhindade galal peetud kõnele on omandanud nonkonformisti imago. Nüüd peab Ulfsak esitama sellele kuvandile vastandlikku tüüpi – oma karjääri huvides võimudega koostööle asuvat isikut.
Hendrik Höfgenil oli Hamburgi teatris kaks vastandlike vaadetega kolleegi: kommunist Otto Ulrich ja natsiparteisse kuuluv Hans Miklas. Mõlemad neist uskusid jäägitult oma partei õilsatesse ideedesse. Höfgen ise flirtis pigem
kommunistlike ideedega ja naeruvääristas natse. Kuid lavastusse põimitud stseen katsest teha teatrit „päris inimestega, kes räägivad oma päris muredest“ näitab selgelt, kui kaugel oli Höfgen ka töölisklassist.
Hiljem, kui Höfgen juba Berliinis karjääri teeb, ilmuvad Ulrich ja Miklas jälle tema ellu, ehkki pärast natside võimulepääsu on tugevamas positsioonis Miklas. Tundub, et kommunistlik minevik võiks saada Höfgenile saatuslikuks, kuid elu mängib talle kätte ühe esinatsi, Hermann Göringi poolehoiu.
Ideaalidesse uskunud Miklas seevastu pettub natsivalitsuse võimus ning saab endiste kamraadide käest kuuli kuklasse. Hukatakse ka oma veendumusele kindlaks jäänud Ulrich. Höfgenile aga ei valmista oma veendumuste väljavahetamine mitte mingit raskust. Peategelase õpetussõnad oma abikaasale, et demokraatia reegleid tuleb austada ning natsid said võimule rahva tahtel, on võetud otsekui Jüri Ratase suust, kui ta õigustas EKRE kutsumist valitsusse.
Tsiteerin taas Kertu Moppeli intervjuud: „Poliitika [—] tõmbab ligi inimesi, kelle eesmärk on näiteks raha, võim või enesekehtestamine, tähelepanu saavutamine. Huvitavaks läheb asi siis, kui need inimesed hakkavad endale ja teistele kõva häälega väitma, et tegelikult on neil idealistlikud eesmärgid. Ja eriti huvitav on see siis, kui valijad seda uskuma jäävad.“
Põlvkonnad, kes on elanud nõukogude korra tingimustes, teavad, et oma karjääri edendamise nimel kommunistliku parteiga liitumine oli toona tavapärane. Ehkki sageli väideti, et seda tehti soovist nõukogude võimu seestpoolt õõnestama asuda. Väga avameelselt kirjeldab nn rahvuskommunistide tegevuspõhimõtteid Indrek Toome: „Need inimesed ei tahtnud saada dissidentideks ja riigikukutajateks. Nad tahtsid oma ainulaadset ja ainukordset elu elada parimal võimalikul moel, teha karjääri, elada oma perega võimalikult hästi.“ (Eesti Päevaleht LP, 19.02.2021) On muidugi vaks vahet, kas üritada inimvaenulike olude kiuste teha kunsti või poliitilise otsustajana nende olude püsimisele kaasa aidata.
Kindlasti olid sunnitud oma tegevust poliitilise konjunktuuriga kohandama ka paljud Eesti teatrijuhid. Meie teatriajalugu oleks teistsugune, kui need mehed oleks Eestist emigreerunud (nii nagu Voldemar Panso kavatses) või keeldunud koostööst nõukogude võimuga. Kaarel Irdi tippkommunisti staatus andis talle võimaluse toetada Toominga–Hermaküla teatriuuendust Vanemuises.
Poliitilist teatrit võib teha mitmel viisil. On võimalik luua selge sõnumiga poliitiline manifest, mis peaks olema arusaadav igaühele, kes teatrisse satub. Kuid on võimalik seada vaataja ette peegel, et see saaks otsustada, kuidas tema ise toimiks nendes situatsioonides, mis peategelastelt valikute tegemist nõuavad.
„Meis kõigis on kübeke klouni,“ laulis kunagi Heli Lääts. Ministerpresident Göring ütleb Höfgeni hiigelrolli Mefisto nägemise järel, et eks igas sakslases on tükike Mefistofelest, tükike kelmi ja tükike kurjategijat. Ainult faustliku hingega ei jõuaks me kuhugi!
Lavastus täidab oma eesmärgi, kui küsimus, kas ka meis endis on pisut Mefistot ja seeläbi ka Höfgenit, jääb etenduse järel painama ka vaatajaid.