Tanel Jan Palgi, Eesti Päevaleht, 15.03.2022
Draamateatri lavastus „Solist” on nii mõjuv, et heliseb ka ilma pianisti elulugu enne teadmata.
Eesti Draamateater on toonud lavale terava huumoriga vürtsitatud kammerliku ja stiilselt mõjuva näitemängu Käbi Laretei eluloost, kus peaosa mängib säravalt elukogenud näitleja Kersti Kreismann. Käbi Alma Laretei oli eestlane, sõjapõgenik, Rootsi väliseestlane, kosmopoliit, maailmakuulus pianist ja hilisemas elus ka kirjanik. Aga ta oli ka hästi kasvatatud, andekas, seltskondlik, kauni välimusega tütarlaps, õde, naine, armuke, abikaasa ja ema. Millist Käbi Lareteid näeme Kersti Heinloo lavastuses „Solist”? Mida on tema elulool meile teatrilaval öelda?
„Solisti” on autobiograafiliste raamatute põhjal näidendiks kirjutanud dramaturg Mehis Pihla. See oli Pihlale kindlasti huvitav ülesanne, sest Laretei oli oma elu teises pooles ja pärast vanemate surma üsna sisekaemuslik ning pihtimuslik, avaldades sedasi mitmeid raamatuid. „Solist” jutustab ülevaatlikult ja avameelselt Laretei eluloo, mis algab etenduses stseeniga, kus pianist seisab pärast kontserti ekstaasis keset lillesülemeid ja poeg Daniel, abielust kuulsa Rootsi filmirežissööri Ingmar Bergmaniga, siseneb ruumi ja ulatab emale üksiku punase roosi. Etenduse avanguna laseb Laretei oma karakteril silma paista terava huumorisoonega, mis võib lausa ehmatada, kuid annab mõista, et tegemist ei ole suu peale kukkunud naisterahvaga, vaid elukogenud primadonnaga, kes jutustab oma lugu enda tingimustele sobivalt. Mehis Pihla näidend keskendub eelkõige Laretei pianistikarjäärile, tema kui kirjaniku lugu on kasutatud inspiratsiooni varalaekana.
Tunnetuslik klaverimäng
Ema ja poja vestlus juhatab Lareteid tutvustavate elupiltide ja -seikade galeriisse – Maalisaali laval ilmub nähtavale intrigeerivate päriseluliste tegelaste ja elumuutvate sündmuste kollaaž. Lavastaja ja kunstnik Kersti Heinloo kujunduses on lava ühekorraga ja kavalalt mõtteliselt muutudes nii elutuba, telestuudio, Nõmme kodu, Stockholmi korter, Pariisi äärelinna maja jne. Eri aegruumides on jutustust ühendav tuiksoon loomulikult klaver ja klaverimäng. Lavastus ja lavakujundus toetavad üksteist soliidselt.
Etendus on kammerlik ja laval on vaid kolm näitlejat: Kersti Kreismann, Märten Metsaviir ning külalisnäitlejana ja muusikalise kujundajana pianist Kirke Karja. Karja ja Kreismanni väline sarnasus erinevas eas Käbi Lareteid kehastades on üllatav ja märgatav. Elukutselt helilooja ja pianist Karja kehastab Lareteid teismelise tüdruku ja noore naisena elegantselt, soojasüdamlikult ja korralikult. Karja klaverimäng on see, mis aitab publikul tunnetada Laretei kõhklusi ja armastust klaverimängu vastu, sest vaatamata tunnustavatele arvustustele saatis teda pea kogu karjääri jooksul kahtlus, et ta pole piisavalt hea, et ta ei harjuta piisavalt palju, et ta blufib laval – miski näris talendi hinge! Kuuleme Karjat harjutamas teoseid Bachi, Chopini, Schuberti, Tubina jpt tuntud klassikute heliloomingust. Klaverimängus ilmneb ka Laretei talendi eneseotsing kosmopoliitses maailmas.
Täpselt ja tabavalt
Märten Metsaviir siseneb näitemängu Laretei pojana, peagi kehastab ta kiirelt juba telesaatejuht Urmas Otti, siis jällegi teisi tähtsaid tegelasi Laretei elujoonelt: esimest, 20 aastat vanemat elukaaslast Hjalmarit, rootslasest dirigenti ja esimest abikaasat Gunnar Staerni, samuti teist abikaasat filmirežissöör Ingmar Bergmani jpt. Metsaviiru karakterite galerii juhatab ta etenduse lõpuks tagasi poja rolli ja ema rüppe. Lavalt aimdub Metsaviiru püüdlus mängida oma karaktereid minimalistlikult, ent täpselt ja tabavalt. Ometi tuleb märkida, et ekspressiivsemalt, lõbusamalt, kelmikamalt mängitud Vene koloratuursoprani Madame Andrejeva ning sürrealisti rollid pakkusid muidu nii tasakaalukalt formuleeritud mängus pisut kirglikumat raputust, mis samuti Metsaviirule sobib ja on teatrilaval lausa vajalik.
Etenduse tähtsaim – eluloo jutustaja roll – on Kersti Kreismanni kanda. Kreismann annab oma rollile terava ja jõulise avakäigu, kuid etenduse jooksul laskub jutustajana delikaatselt tagaplaanile ja ei paiska publikusse ülemäära emotsioone. Ka Kreismannil tuleb Laretei rolli sisse ja sealt välja lülituda, et mängida pianisti eluloos teisigi tähtsaid tegelasi. Teise vaatuse keskpaigas tekkis mul küsimus, et mida Käbi Laretei siis tegelikult tunneb. Kas Kreismanni mäng hoiab neid tundeid vaka all? Kreismanni ja Metsaviiru omavaheline lavasuhe on tsiviliseeritud ja üksteist aktsepteeriv, justkui kodustatud kuuleka koera ja eneseteadliku ning ettevaatliku kassi mäng, kes omavahel territoriaalsesse kaklusesse ei lasku – kuid konflikt õhkub õhus, sest kirglikku eludraamat on Laretei eluloos küllaldaselt.
Sõjapõgenikust „Solistiks”
Õnneks juhatavad stseenid abielust Ingmar Bergmaniga meid sügavama draamani ja ka Laretei tegelaskuju murdepunktideni. Need stseenid avalikustavad huvitavaid fakte ka kuulsa filmirežissööri enda kohta, olid ju mõlemad olnud erinevates kooseludes, abieludes ja ka mitmeid armukesi pidanud. Kuhu kaob kõik see armastus? Abielulahutuse, emarolli ja ema-poja suhte analüüs suundub lõpuks –crescendo – oodatud kulminatsioonini: kas saab olla hea ema ja abikaasa, kui sul on edukas transatlantiline pianistikarjäär, mille sa oled saavutanud raske tööga ja mida oled õppinud nautima? Laretei rolli resümeeriv pinge lahvatab lõplikult alles etenduse lõpuks.
Mida siis tundis ja millest tundis puudust Käbi Laretei? Mida võis tunda sõjapõgenik, kes on välja rebitud oma kodumaalt ja -keelest, aga saavutab hoolimata kõigest maailmakuulsuse? Ta tunneb tundeid, mida paljud meist ei teagi ega oskaks tunda, ta tajub ja kogeb maailma läbi Käbi Laretei elu. Ta ei andnud alla, ta püüdles tähtede poole. Uus, tulevane „Solist” võib sirguda Ukraina või Süüria sõjapõgenike peres. Ja see on valus tunne. Draamateatri „Solist” heliseb ka ilma Käbi Laretei elulugu enne teadmata, sest näidend ise on mõjuv.
Lavastuse lehele →