Pille-Riin Purje, Postimees, 04.04.2022
– Kõik lavastused võiks laias laastus jaotada kahte leeri.
– Peksukaristuse täideviimine, lavatagune tume vitsavihin ja karjed on sünge refrään.
– „Üits asi om elu, tõne asi unenägu.“
Lavastused võiks jaotada kahte leeri, laias laastus ja lihtsustatult mõistagi. Need, mis kisuvad vaataja kaasa oma andekasse kujundikeerisesse, üllatavad, raputavad. Ja nood teised, mida jälgides tuleb saalis omajagu tööd teha ja vaeva näha, ise pidevalt tähendusi juurde luua. Priit Pedajase uuslavastus kuulub sinna teise liiki.
Mats Traadi lühiromaan „Puud olid, puud olid hellad velled“ (1979), proloog jõgiromaanile „Minge üles mägedele“, on kontsentreeritud, poeetiline, sugestiivne tekst, mis jäänud mällu kumisema. Taipasin teatrisaalis, et mäletan Traadi sõnu ja stiili palju selgemini, kui arvasin. Kahjuks ei ole ma näinud Merle Karusoo lavastust 9. lennuga (Noorsooteater 1979), mille sõnumit tingimata võimendas aeg, koos lavakatudengite energiaga.
Ilusa kokkusattumusena nägin päev pärast Pedajase lavastust lavakooli 31. lennu lavakõne kava „Abc-kiräoppusest Traadi Matsi ja Shakespeare’i Williamini“, juhendaja Anu Lamp, kus lõunaeesti keeled kõlavad kui muusika. Noored esitasid ka sõlmkatkendeid romaanist „Puud olid…“, lisades tingliku, luulelise salamõõtme. Selle võrdluse taustal oli Pedajase lavastuses „tartu kiilt“ üksjagu vaevalisem kuulatada ja lausetest aru saada, ehkki muusikaks muundusid sõnad tasahaaval ometigi.
Peategelasele, nii aastatelt kui hingeilmalt veel poisiohtu Hind Raudsepale, on kanda antud ränk koorem: isa ja vanem vend surid, Hind hakaku taluperemeheks. Üle jõu käivaks muudab selle ülesande, lisaks Palanumäe Hinnu unistavale hingelaadile, vaesus ja armutu aeg, 1840ndad. Peksukaristuse määramine ja kohene täideviimine, lavatagune tume vitsavihin ja karjed on sünge refrään, aga kohtumeestele vaid tülpinud rutiin.
Nõndamoodi Jaan Rekkori Müllerson ja Taavi Teplenkovi Evert Ajalik oma ametit peavadki, kord tiba karmimalt, kord kahjurõõmsalt, parastav kuradike silmanurgas. Tõnu Kargu Siimon Kaiv lisab kamaluga lodevat sadismi, piirates ja piinates Martin Veinmanni läbipekstud Märt Jõksi, usuvahetuse segadikus tuiavat mehikest. Kaie Mihkelson Märdi naise Alajaani Mari rollis poetab oma peotäie enesestmõistetavat muserdatust, paatoseta argist ilmaelukest.
„Puud olid…“ sobiks mentaalsuselt pigem väikesesse saali, kus publikut jätkuks kauemaks. Vastuse, miks siiski valitud suur saal, annab Pille Jänese kunstnikutöö, Tauno Makke videokujundus, Kaido Miku valguskujundus. Suure lava avarus, hellad velled puud tuuletuhinas ekraanil, mets kui Hinnu kohtumispaik surnud isaga, Palanumäe põlemise tragöödia – hingav kujundus peegeldab Traadi romaani poeesiat tundlikumalt kui näitlejate skemaatilisem rolliloome.
Süvapsühholoogia, siseilmade paotamine ei näi olevat Pedajase eesmärk, pigem sujub ja kulgeb lavastus kui koreograafilise joonisega vaatemäng, kus veiklevad lavastaja autotsitaadid varasemast. Iseäranis toob endaga mälestusi Hilje Mureli helelehviv tüdruk Ell, keda vaadates meenub Madis Kõivu „Peiarite õhtunäitus“ (18. lennu diplomilavastus, 1997).
Palanumäe noorrahval tuleb laval hoida imelikku tasakaalu kerguse ja ängi piiril. Christopher Rajaveer Hind Raudsepa osas püsib vaevatud vaatlejana, valuiilides abitult peast kinni kahmates. Jan Ehrenbergi orvuke Moorits toetab ja kannab Hinnu teemat hapra elukurbusega. Karmo Nigula laiskust eluviisina harrastav sulane Jaak Eli tüürib pigem kuhugi Hugo Raudsepa „Vedelvorsti“ kanti, koos Mureli Elliga nad justkui tahaksivad tantsiskleda teise aega ja teise žanrisse, publikut kutsuvalt ühes viibates.
Teele Pärna virtin Paabu on lavastuse läbivalt täpseim roll. Rõõmustavalt prii on tegelaskuju Pärna mõndagi rolli ehk ülemäära kimbutanud jõulisest kompromissitusest. Paabu askeldab ja toimetab talus lennukalt ja kergelt, ent Elli pidetu kergluseta. Paabu on ilmasammas, kelle ligiolek ellujäämislootust sisendab.
Pärna duettmäng Tõnu Oja sarmika peiarina kohmerdava Pakk-rätsepaga on lavastuse helgeim moment. (Teatrilooline võlu peitub tõigas, et Tõnu Oja tudengina ka sedasinast rätsepat mängis!) Paabult kasukamõõtude võtmise mänglev musikaalne rituaal, tüdruku käed kerkimas kui lennuvalmis tiivad, silmis imestlev salarõõm – korraks suudavad näitlejad puudutada Traadi loojutustamise luulemõõdet.
Aga oh paraku: „Üits asi om elu, tõne asi unenägu. Talumiis tehku omma tüüd, aagu omma asju, unenäo jäägu vilussohvele.“ Nii tardub, nii jäätub üürikese õnnelootuse kaotanud Hind, vokk süles, ootama rändu külmale maale. Koju jõudnud vaataja aga haarab hingepidemeks riiulist Mats Traadi jõgiromaani esimese köite ja asutab jälle kord lugema…
Lavastuse lehele →