Margus Mikomägi, Maaleht 17.06.20201
Hendrik Toompere lavastust “Talupojad tantsivad, prillid ees” võib vaadata kui suvist meelelahutust. Ei mingit otse moraliseerimist. Aga Andrus Kivirähki komöödia sellises seades ei lase üldistusi tegemata jätta.
Mu vana sõber, kellega Viinistul teatris käisime, rääkis äkki tagasiteel, kuidas tema isaisade vähemalt 100aastane talumaja ei ole sellises korras nagu praegu, kunagi olnud. Maaküte ja põrandaküte ja palju ruumi…
Vaatan päikeselisel päeval muruniidukit ja ei mõtle, kas bensiini lisada, vaid hoopis sellest, kust maailma otsast see leiutis pärit on.
Euroopa katafalk
Mind ei lase lahti “Talupojad tantsivad, prillid ees” esimene pilt. Üleval – selle kohta võib rõdu küll öelda – on muusik süüdanud küünlad ja hakanud mängima Ludwig van Beethoveni “Oodi rõõmule”, millest nüüdseks on saanud Euroopa Liidu hümn. Ja selle loo ajal ilmub, õigemini tantsiskleb lavale katafalk. Seda tantsitab Markus Luik, kes hiljem mängib ühesilmset, prillid ees, kubjast. See on üks kummaline tants. Markus Luik mängib, et tal on raske katafalgiga hakkama saada, aga kuidagi see talle ikkagi allub. Ülinauditav stseen.
Üks, mille poolest lavastus erines tavapärasest heast lavastusest, oli mu meelest näitlejate ülielegantne ja koomiline liikumine.
Jäin ootama, kas katafalk pannakse ka teistes stseenides mängima, aga millegipärast ei olnud lavastaja Hendrik Toompere seda teha lasknud. Eks tal võis peast läbi käia, et kui surnuraam saab Kivirähki näidendi läbivaks kujundiks, läheb asi komöödia kohta liiga tõsiseks.
See näidend ja lavastus juhtis mind küsimuse juurde: mida me peaksime laenama ja võiksime globaalsest maailmast laenata ja omaks võtta?
Üks, mille poolest lavastus erines tavapärasest heast lavastusest, oli mu meelest näitlejate ülielegantne ja koomiline liikumine. Liikumisjuht on lavastaja tütar Üüve-Lydia Toompere. Eri aegade eestlasi mängivad näitlejad tantsisid ja ei tantsinud ka. Hea silmaga märgatud liikumine oli pisikeses rõhutuses või siis hoopis suures – kuidas osa nõudis.
Teine asi, mis silma jäi, olid stiilsed kostüümid. Olen seda ennegi märganud ja mõelnud, et kunstnik Ervin Õunapuu võiks vabalt olla maailmakuulus moekunstnik. Liikumisega kooskõlas nihestatus on neis kostüümides sees. Kostüüme on palju ja sellepärast saab kiita ka ladusat lavatagust kostüümivahetust.
Vaatan kirjutades oma aia lilli, mida olen ikka ja üsna uhkelt taluaia lilledeks pidanud. Minu jaoks on nad siin ema ajast, küllap paljud veel enne ema. Floksid, pojengid on kaunistanud ka Eesti popsikoha peenraid. Nüüd, pärast “Talupoegade tantsu”, mõtlen neist kui mõisaaia lilledest. Ei teagi, kas see annab neile globaalsema ilu või võtab seda vähemaks. Me kõik hõiskame täna mõisaaias.
Kivirähkil on pikk stseen, kus edumeelne perepoeg tahab oma koju peldikut ehitada, nagu sakslastel mõisas. (Nad seal ütlevad “sitamaja” muidugi.)
Taluperemees, keda mängib Ivo Uukkivi, ütleb, et see inimene, kes tahab oma kodus tuppa sittuda, ei saa mõistlik olla. Vaielge siis sellele vastu. Eestlane käib lepikus ja talvel külmaga laudas. Nii oli, on ja jääb. Ja nagu Kivirähkile omane, on selles stseenis tegelasteks ka lammas ja siga. Lõpuks tuleb president Päts ning viib välipeldiku ehitanud perepoja Toompeale valitsema.
Jabur ja tänapäevaste uute asjade tulemise keelde ümbertõlgitav.
Kõik näitlejad on vahvad ümberkehastujad neis tantsudes. Kui kedagi esile tuua, siis esimese hooga ei tundnud ära Taavi Teplenkovi. Vaatate ja saate aru. See mees oskab habet kanda.
Eesti on nagu välismaa
Lõpus ongi nii, et kõik eestlased tulevad välismaalt vanasse talukoju kokku, teevad sauna ja käivad seenel. Ainus totu, kelles mu jaoks oli palju eestlaslikkust, on ühe tüdruku sakslasest mees. Ühe silmaga on pimedate riigis kuningas, ütleb üks vanasõna. Aga kust see meieni on jõudnud?
Allikas: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/93742039/arvustus-olgem-eurooplased-aga-saagem-eestlasteks