Margus Mikomägi
Saatus, eksistentsiaalsus, sürreaalsus … tühjus ja tarbetus. Ma ei meeldinud endale, kui Eesti Draamateatri lavastuse “Ivanov” peategelases ennast ära tundsin.
Lavastaja Uku Uusberg lõhkus minu peas tärganud mõttekäigu enne, kui
saal pimedaks läks. Publik veel kogunes, kui eeslavale, vaatajate poolt
paremale eeslavale tuli näitleja Indrek Sammul, minu jaoks juba Ivanov.
Ta naeratas kummaliselt, sissepoole mu meelest ja ennast rahustavalt.
Tõstis raamatuid pargilaual.
Ja sealt siis mu klõps, et tahtsin
teada, mis raamatuid see tegelane loeb. Kui Indek Sammul Elmo
Nüganeni lavastuses “Karin ja Indrek” Tammsaare Indrekut mängis, siis ta
ju ka seisis enamiku ajast pika lavastuse vältel, raamat käes,
eeslaval. See, mida Tammsaare Indrek luges, oli Dostojevski “Kuritöö ja
karistus”.
Veel jõudis mu peast läbi käia, et Tammsaare Indrek on
nagu Eesti Hamlet ja Ivanovit on peetud Vene Hamletiks. Tean nüüd, et ei
tohi nii palju seoseid välja mõelda, aga nii ta läks. Ja kui siis
seesama kolm korda Hamlet meile kõigile hakatuseks peaaegu sosinal ja
sisemise naeratusega ütles, et lülitage mobiilid välja, ei saanud ma
äkki aru. Miks?
Tarbetu inimene
Tean varasemast, et lavastaja Uku
Uusberg ei tee midagi niisama. Nii oli ka see mobiilijutt võti
lavastusele lähemale pääsemiseks: lavastaja nii-öelda avab neljanda
seina ja kasutab võtet, kus Ivanov ja teised tegelased pöörduvad otse
publikusse.
Olgu öeldud, et lavastuse saali räägitud monoloogid ei
olnud mängitud sutsugi loosunglikult, aga mõjusid niimoodi vahetult
suunatuna pisut moraliseeriva ja õpetlikuna.
Oma monolooge esitavad
lavaseltskonnast ja argisebinast välja astudes peale Ivavovi ka krahv
Šabelski, keda mängib külalisena Aivar Tommingas, ja Pavel Lebedev, keda
mängib Guido Kangur. See mõte tuli mulle alles siis, kui lavastus
jõudis geniaalse finaalini, et ilmselt tahab lavastaja meid kõiki võtta
mõttemängu inimese kohast siin päikese all. Et kas tunnistada enda
tarbetust või äkki tahab ta ütelda, et me ei ole tarbetud siis, kui
oleme koos? Kui Ivanov finaalis publiku kätest toetatuna üle
tooliseljatugede surma läheb, tõuseb klomp kurku ja tajud kaassüüd.
See
võte mu meelest lõhub seda, mida nimetatakse psühholoogiliselt
realistlikuks teatriks. Tšehhovi “Ivanovis” räägitakse neidsamu sõnu,
mida Uku Uusberg laseb tundeliselt kõnelda publikusse, kas laval omaette
või seal olevale seltskonnale, kes vähemalt tunnete sügavusel miskit
tähelepanu sellele ei pööra.
See on see, mida ma nimetan elu
traagikaks. Kindlasti on traagikud ka kõnepuldis või barrikaadidel
kõnelevad inimesed, aga paraku on sellel siis loosunglikkuse ja
plakatlikkuse maik juures. Kui nad nii kõnelevad, on nende tunded
määratud mõjuma teistele.
Olgu öeldud, et lavastuse saali räägitud
monoloogid ei olnud mängitud sutsugi loosunglikult, aga mõjusid niimoodi
vahetult suunatuna pisut moraliseeriva ja õpetlikuna.
Toon ühe
näite. Ivanov (üksi): “Olen halb, hale ja tühine inimene. Peab olema
niisama hale, kulunud ja ärajoonud inimene nagu Paša, et mind veel
armastada ja austada. Issand, kuidas ma ennast põlgan.” Hetk enne seda
on seesama Paša Lebedev öelnud nii tänapäevaselt mõjuva mõtte: “Tead
mis, vennas, sind on vist keskkond nahka pannud.”
Mul on tunne, et
mulle oleks meeldinud enam see, kui Ivanov oma tühjust oleks tunnistanud
ainult iseendale, mitte mulle ja minu saalikaaslastele. Samas see,
kuidas Ivanovi vihastamine vahetub vabanduse palumisega ägeduse eest, on
näitleja meistriklass.
Peegel, mis kohutas
Ja vaat just siin tulebki
mängu peegliefekt. Ivanov räägib laval tegelikult minu mõtteid, elab
läbi minu tundeid, räägib kõva häälega sõnu, mida mina ja mu
saatusekaaslased kellelegi tunnistada ei taha.
Meist keegi pole nii
rumal, Ivanov ka mitte, et ta ei saa aru sellest, et kõik on hästi. Aga
sellelgi pole mitte mingit tähendust. Niisuguse tühjuse äratundmine
saalis istudes, kui mulle seda otse näkku öeldi, kohutas. See olin mina
ja see kohutas.
Lavastus mu jaoks tegeleski filosoofilise mõistega
“tühjus”. Sellele viitas ka Lilja Blumenfeldi tähenduslik lavakujundus,
suur tühi ring peamise kujundina.
Nüüd hiljem kogu trupi
suurepärastele näitlejatöödele mõeldes nägin ma teistes meestegelastes,
kes polnud lihtsalt kõlupead, aga kelle hulgast keegi kaunile siirale,
Schopenhaueritki lugenud Sašale (Liisa Saaremäel) ikkagi meheks ei
kõlba, 39aastase Ivanovi peegeldusi – milline oleks tema elu, kui ta
otsustaks elada.
Aivar Tomminga mängitud vaesunud krahvi unistus on,
et saaks raha. Selle rahaga ta sõidaks Moskvasse, kuulaks mustlasi ja
siis … jääks istuma Pariisis naise hauale. (Ses osas särab taas Tomminga anne, milles koomiline ühendub traagilisega. – M. M.)
Guido
Kangur, eluga leppinud Lebedev, viskab napsi, et endas eluärksust
säilitada. Ta ei joo ennast täis, aga igatseb tagasi kooliaega. Ja ongi
suuremeelne, valmis andma ära kogu oma pangas oleva salaraha, et oleks
hea. Ivanov muide ei joo, ütleb, et see paneb pea valutama. Kas ta siis
tõesti ei tea, et südamevalu on valusam…
Ivanovid draamateatri
laval ei näe väljapääsu. Väga hästi tunneb ennast ses näidendis ja
lavastuses vaid suur skeemimeister ja “pürotehnik” Mihhail Borkin, keda
mängib Mait Malmsten. Tema ei pöördu kordagi saali poole, ta saab
hakkama üksi.
Tõsi, kohe etenduse alguses loobib ta noolemängu nooli
märklauda sellise agressiivsusega, et on üsna selge – ta ei saa aru,
miks temast aru ei saada. Ja siis hiljem kuskil korraks vilksatab
lavastusest läbi, et see märklaud on hoopis tagurpidi ikoon.
Mulle mõjub üsna märgilisena see, et kogu ümbritsev keskkond püüab Ivanovit päästa. Kes silmakirjalikumalt, kes siiramalt.
Ma
isiklikult olen elus kogenud ja tajunud, et just siis, kui mul on
tõeliselt abi vaja, tõmbun tagasi, olen vait, kaon silmist… Miks?
Praegu vastan sellele küsimusele nii, et kardan pettuda, nähes, et seda
abi ei ole ja ei tulegi.
Ma tean, et nõnda ei peaks mõtlema, aga arvan Indrek Sammuli kujutatud meest vaadates, et ka tema teeks nõnda.
***
Uku Uusbergi lavastus on ülimalt autoritekstitruu. Kõik, mis
laval juhtub, on läbi mõeldud, igal sõnatulgi tegelasel on kaasas enda
lugu. Lavastusele annavad oma tugeva värvi Ita Ever, kes mängib Avdotja
Nazarovnat – ebamäärase elukutsega vanaeite. Samuti Harriet Toompere,
kes mängib rikast noort leske Babakinat, kellel õlal hall papagoi.
Mõlemad hõivavad ilmudes otsekohe kogu tähelepanu. Võimas Ita Ever!
Millised rollid teevad Ülle Kaljuste, Kristo Viiding ja Raimo Pass…
Lavastaja Uku Uusberg on väga hea näitejuht, enamik näitlejatest
näitab selles tükis mängides oma uusi külgi. Kõiki pisidetaile selles
lavastuses, mis kõneleb meeste ellu paratamatult saabuvast kriisist, ei
jaksa märgata, kuigi see kestab tervelt neli tundi, ja see on tõesti nii
nagu elus.
Uku Uusberg on teel ja tema “Ivanov” on just selline,
nagu neid kujutan ette Eesti Draamateatris – rikas, klassikaline, otsiv
ja uus. Öökulli kuuleb ainult ses lavastuses vist vaid Maria Petersoni
mängitud armastav, surev ja kannatav juuditar Sarra. On see saatus, mida
ta kuuleb ja teab?
Maaleht, 02.11.2017