Heili Sibrits, Postimees, 23.01.2022
→ Nagu „Lehman Brothers“, aga naistega
→ On see päris, PR-kampaania, klikimagnet või salaplaan?
→ Naised ongi meestest vähem võimekad, sest nad on bioloogiliselt teistsugused!?
Priit Võigemasti lavastatud „Katsed elu kallal“ on nagu lahja versioon menulavastusest „Lehman Brothers“, ainult tehtud naistele ja naistest ja suurimaks eeskujuks tunduvad olevat Piip ja Tuut. See kõlab julmalt, aga just sellised paralleelid tekkisid seda lavalugu vaadates.
Lavastaja nendib Eesti Draamateatri reklaamlehes, et mida süngem teema, seda kergemalt on vaja seda käsitleda. Olen päri, aga nagu ikka, saatan peitub detailides. Nagu Tallinna klaaslibedad tänavad, nii on ka lavastuse kalduvus klounaadi ohtlik.
„Katsed elu kallal“ näitlejad naudivad naeru, publik samuti, sest Helena Lotman on lihtsalt võrratu koomik, nagu ka Hilje Murel. Ent mida rohkem kostab naeru, seda enam võidakse kalduda mängus rõhutama elemente, mis saali rõkkama panevad. Publiku naer on magus. Pealegi, kes meist ei vaataks rõõmsalt seda, kui professionaalne näitleja muundub lauaks või lambiks, siis aga puuks ning seejärel kassiks. Ka sellist lusti, lisaks hoogsatele tantsu- ja laulunumbritele (helilooja ja helikujundaja Veiko Tubin, koreograaf Ingmar Jõela) pakutakse ses tükis, tänulikud vaatajad elavad näitlejatele naerda mörisedes kaasa. Aga need on üsikud hetked, ärge valesti aru saage, tegemist pole komöödiaga, mis vabastab vaataja eluvalust, ega ka ühiskonnakriitilise kõverpeegliga, kus paljastub tõde, mille üle on lihtsam naerda kui nutta.
Mida naljakamaks Helena Lotman, Hilje Murel ja Inga Salurand muutuvad, seda hägusamaks vajub lavaline, kohati ka idee. Samas ei tea ma ka pärast lavastust rääkivate tekstide lugemist, mida täpselt soovisid Priit Võigemast või dramaturg Paavo Piik saalis olijatega jagada. Minu jaoks on selge vastuolu sõnades ja selles, mida kogesin.
Mõlemat loojat teades ning austades on mul raske uskuda, et nende eesmärk oli naiseks olemist kuidagi pisendada, muuta naise elu millekski tühiseks. Aga just nii näis. Alaväärtustamise tunnet võimendas koomikasse kalduv loo jutustamise viis ja näitlejate sõnalised ja sõnatud kommentaarid saali.
Kas naised on naised?
Kui „Lehman Brothersi“ fookuses on ühe perekonna saatus, siis lavastuses „Katsed elu kallal“ puudub üks selge keskne tegelane – näitlejad jagavad publikuga paljude naiste eri eluetappide fragmente. Mis neid naisi seob või ei seo, kas ühe naise elust kõlab üks või mitu kirjeldust, on vaataja enda otsustada.
Laval on naisnäitlejad, kes räägivad naistest, seega võib lihtsalt järeldada, et naised räägivad naistest. Aga ehk ei peakski neis nägema naisi – must ülikond ja valge särk rõhutavad pigem kuulumist nn meeste maailma. Kui veel sammuke edasi minna, siis võib neis näha ingleid, kuradeid, amatsoone… Keda iganes!
Eelpool viidatud usutluses on lavastaja ja dramaturg lavastusest rääkides välja toonud näivuse temaatika, mida meedias meile iga päev pakutavat. Jääb kõlama mõte, et aina raskem olevat vahet teha, mis on päris ja mis on kellegi PR-kampaania või klikisoov või poliitiline salaplaan.
Kui lähtuda sellest aspektist, siis võiks laval olevaid naisi vaadelda hoopiski meedia (kurjuse/argipäeva) kehastusena: seksikates kostüümides, šampoonireklaami sobivate juustega ja piitspeene pihaga reitingutagajajad hekseldavad inimeste, täpsemalt naiste elusid, noppides sealt välja kõige rohkem müüvad elemendid ning paisates need siis näljase publiku ette oma üleolevate kommentaaridega.
Kui nii lavastusele läheneda, siis saan aru, et nördimus, mis mind saalist väljudes saatis, oleks pidanud olema adresseeritud mitte meestest tegijate, vaid meedia kui halastamatu kolli vastu. Mis läks valesti, miks ma kordagi sellele ei mõelnud enne arvustuse kirjutamist? Kas meediatööstuse palgalisena olen ma rikutud ega suuda sõnumit vastu võtta või ei osanud tegijad oma sõnumit sõnastada nii, et see ka kohale jõuaks? Arvan, et mõlemat.
„Katsed elu kallal“ pole keeruline lavastus, aga ka mitte tavamõistes lihtne, sest seal puudub selge narratiiv, õigemini mõnel hetkel võib ette kujutada, et lool on olemas konkreetne kangelane, keegi Ann, kuid siis jälle paisatakse kõik segi. Lavastuse tutvustuses öeldakse, et see koosneb 17 pildist. Kõikide keskmes on ikka ja alati naine ja naise elu. Minu jaoks on lavastuse suurim probleem naise nägemine stereotüüpsena: naine on alkohoolik, kes alandab lapse nähes meest; naine ronib armukesena voodisse, sest mees on rikas ja tal on võimu; naine valib elu prostituudina, sest nii saab teenida raha; naine teeb enesetapu; naine peab matma oma lapse; naine on… Naine on ka terrorist, kes nagu Eevagi purustab paradiisi – tänapäeva maailmas asub Eedeni aias kingapood.
Toon veel ühe näite. Prostitutsiooni „vabatahtlikkust“ illustreerivas loos kasutatakse näidendis serbohorvaadi keelt, kuid Eesti Draamateatris kõlab vene keel. Inga Saluranna hääldus on perfektne, aga miks on sellist keeletrikki vaja? Minule jäi see arusaamatuks, laval karjumine ja ropendamine oli ses tükis rohkem põhjendatud kui enesemüümise/enesepetmise lõksu langenud tüdruku venekeelseks tegemine.
Ikkagi huvitav
Olen nõus, et viimastel aastatel on Eesti ühiskonnas toimunud muutused, mis suunavad naist lapsi sünnitama ja kodus pliidi ees askeldama. Naisena sündinud inimestega rääkides oleme aina sagedamini pidanud jagama kogemusi, kus mehed naljatledes või täiesti tõsiselt väidavad, et naised ongi meestest vähem võimekad, sest nad on bioloogiliselt teistsugused.
Eesti Draamateater on üks mõjukamad teatriinstitutsioone praegusaja Eestis, seega on naiste lugude lavale toomine tervitatav. Aga Martin Crimpi 1997. aastal kirjutatud näidendi „Katsed elu kallal“ lavaversioonis on kohti, mis panevad küsima, miks ning miks just praegu ja just sellises võtmes.
Näib, et tegijad on uppunud materjali, fookus on hajunud, püütud on korraga liiga palju sihte ja nii on lavastus koost lagunemas, jäädeks sketšireaks, mis püüdleb küll kõrgemale ja kaugemale, aga lennuvõimetuna kukub kokku ning kaotab kontakti publikuga – vaheajal osa vaatajast otsustab lahkuda. Alati võib juhtuda, et ei suudeta mõista mitmekihilisust, kujunduslikkust või postdramaatilisust, aga kaldun arvama, et sel korral pole asi selles.
Priit Võigemast on Eesti teatris üks kuumemaid nimesid, ta müüb saalid täis nii näitlejana kui ka lavastajana. See on ainult hea, sest tegemist on geniaalse näitleja ning põnevas arenguetapis oleva lavastajaga. Et teatrisõber läheb vaatama, mida ta teeb, on ainuõige, sest ka tema mitte lõpuni õnnestumised on kõnekad ja mõtteainet pakkuvad. Nagu seda on ka „Katsed elu kallal“.
Võigemasti andekuse ja populaarsuse valguses ei võtnud Eesti Draamateater talle suurt lava pakkudes erilist riski. Ent kuidagi on juhtunud, et kunstnik Kairi Mändla on suure saali väikeseks ehitanud, lava sügavus on kadunud, kadunud on ka vahe näitlejate ja publiku vahel, kogu ruumi täidab taevasse kerkiv laulukaarealune trepp, millel on kolm eset: hiiglaslik põrandalamp, falloslik kaktus ja ufona jalgadel seisev tuhatoos.
Mida naljakamaks Helena Lotman, Hilje Murel ja Inga Salurand muutuvad, seda hägusamaks vajub lavaline teravus, kohati ka idee.
Kui avaruse kaotamine ning taevatrepil igas suunas liikuvad näitlejad aitasid tekitada teatavat intiimsust, mis on omane väiksematele teatriruumidele (kujundus rõhutas ka tegelaste suletud perspektiive), siis eespool nimetatud esemed omandasid sümboolsuse, mida minu piiratus ei võimalda lahti muukida. Või tõesti on tuhatoos lihtsalt tuhatoos?
Tegelikult pole see oluline. Olulisem on see, et „Katsed elu kallal“ viib meid tagasi aega, kus inimesed istusid ümber lõkke ja kuulasid lugusid. Helena Lotman, Hilje Murel ja Inga Salurand on suurepärased jutustajad, nende öeldu elustab pildid peas. Seepärast arvangi, et oleks piisanud tühjast lavast, sest sõna jõud oli vähemalt nähtud etenduses suur. Ja nauditav.
Draamateater soovib muutuda, seda on näha nii afiššidel kui ka kavalehtedega kõrvuti müüdavate riidest kottide tekstidel. Hendrik Toompere jr juhtimisel on võetud noorem, julge, selge joone ja kirgaste värvidega visuaalne identiteet. Eestis meenub paratamatult NO99, kuid selline käekiri on tuttav paljudest Euroopa, eelkõige Saksamaa teatritest.
Minu jaoks on lavastuse suurim probleem naise nägemine stereotüüpsena.
Uus nägu ei piirdu õnneks vaid välise poolega. Priit Võigemasti lavastatud „Katsed elu kallal“ on kahtlemata õigustatud katse tuua Eesti Draamateatri lavale nüüdisaegset dramaturgiat, tegeleda teemadega, mis pole lihtsad, tuua väärikasse teatrisse uut publikut ja seda kõike suurel laval. Just nendest aspektidest on see tähelepanuväärne lavastus, boonuseks suurepärased näitlejad ja fookuses teemad, mis on tegelikult väga olulised, sest mitte kunagi pole liiast mõelda, millistesse rollidesse ja stampidesse meie mõttemustrid naised asetavad. Ja miks.
Lavastuse kodulehele →