Jelena Skulskaja, Postimees, 03.12.2024
→ Kosmilise ruumi mõju laval: uskumatu visuaalne kogemus.
→ Kostüümikunst loob kordusi: sinine kleit kui teine nahk.
→ Solarise ookean esitab küsimusi inimese olemusest.
Mind vaimustavad pidevalt minu arvates Eesti parima teatrikunstniku Kristjan Suitsu tööd. Koostöös valguskunstniku Oskars Paulinši ja videokunstniku Taavi Varmiga lõi ta Elmo Nüganeni lavastuses «Solaris» nii usutava kosmilise ruumi, et jääd seda kohe uskuma.
Kui kosmoselaev maandub Solarise pinnale, laskuvad publiku esimesed read simuleerides planeedile maandumist, kõige keerulisemad konstruktsioonid liiguvad kahandades ruumi inimestele ning demonstreerides metalli ja tehnoloogia võidukäiku elusolendi soojuse üle, ekraanile tekib teatud ookean: see ei meenuta Maad, see on ilmselgelt ebamaine ning sisendab hirmu. Stanisław Lemi romaanil põhineva Elmo Nüganeni lavastuse atmosfäär on loodud, jääb üle vaid maised mured maha jätta.
Ei, lisada on veel vaja ka kostüümikunstnik Kristine Pasternaka uhke leid: ookeani poolt loodud (tuletan meelde, et Solaris on planeet-ookean) Harey — Harriet Toompere —, kellest peategelane püüab kõige erinevamate vahenditega vabaneda, võtab mitu korda kleidi seljast, kuid leiab end selle alt täpselt samasuguses rüüs: kord Maal enesetapu sooritanud naise kuju kordub ikka ja jälle. Need sinise kleidi hämmastavad kordused on just nagu teine nahk, millest on võimatu vabaneda.
Näitlejate ansambel on suurepärane. Peaosas Mait Malmsten Kris Kelvinina, kes etenduse käigus läbib pika, Maa peal elatud elu teekonna, meeleparanduse ja lootuse tee. Algul on ta üdini pragmaatiline teadlane, kuid tasapisi ärkab temas elav inimene, kelle jaoks pole elul ilma armastuseta mõtet, ent armastuse ta tappis ja seda on võimatu tagasi saada. Samal ajal kui tema naine sooritab just armastuse nimel kaks korda enesetapu — esmalt Maal ja seejärel Solarisel, et päästa teda südametunnistuse piinadest. Teistes rollides mõjuvad vääramatu veenvusega Jaan Rekkor, Taavi Teplenkov, Markus Luik, Tõnu Kark.
Lavastaja on romaani väga hoidlikult lavale toonud, säilitades kõik kirjaniku (kustumatud) ideed, tegelased ja konfliktid. Nüganen ise ütleb etenduse kohta: «Ma ei ole kunagi varem midagi sellist lavastanud nagu «Solaris». Ma ei tea, kuidas see täpselt käib või kuidas see saalis mõjuma hakkab. Pean ütlema, et see on üsna ebamugav koht, kuhu end inimese panna. Risk on suur, ja minu eas sa juba tajud neid riske, aga võita on palju rohkem, kui kaotada.»
Kui rääkida tõsimeeli riskidest, ei saa jätta võrdlemata Nüganeni lavastust Andrei Tarkovski filmiga, kus mängis muu hulgas geniaalne Jüri Järvet ja peaosa oli Donatas Banionis. Ja siin kohal tuleb Nüganeni kiituseks märkida, et ta tühistas Maa romantiseerimise, mille igatsus kummitas vana filmi tegelasi. Nad elasid Maale naasmise nimel, neid morjendas kodutunne, suguluse teema; nad tahtsid oma Maad paremaks ja väärikamaks luua.
Möödunud on palju aastaid ja lavastust luues ei aseta Nüganen enam suuri lootusi meie planeedi paremaks muutumisele, unistusele, et see muutub suurepäraseks, muutuks Tšehhovi «teemantiseks taevaks» — tähendab müüdiks, illusiooniks, kimääriks. Lavastaja ei mõtiskle täna niivõrd inimkonnast, kuivõrd eraldiseisvast indiviidist, tema eraelust, tema ainukordsest saatusest. Mõiste «meie» osutus elujõuetuks, mõiste «mina» muutub palju olulisemaks. Millise otsuse Kris, tema naine ja tema kolleegid langetavad, on kõige olulisem küsimus.
Planeet-ookean ei suuda luua tõelist inimest, vaid ainult tema sarnast, täiuslikult teostatud bioloogilist robotit, inimene aga peab tõestama, et evib õigus oma tiitlile. Millel tõendused põhinevad? Tegudel, mida igaüks meist igapäevaselt sooritab, tõugates oma ligimest hukule või, vastupidi, aidates tal tõusta.
Peategelasele ilmutab Solarisel end tema surnud naine, teised kohtavad oma unenägude, varjatud plaanide, teostamata jäänud ent planeeritud tegude persoonidega. Ahvatlused kummitavad kõiki. Kuid isegi jäänuna ideede valda, põhjustavad nad inimesele korvamatut kahju.
Kas Solarise ookean on viimne kohtupäev? Ja kas viimne kohtupäev võib elu ajal eksisteerida? Mida teha pöördumatute tegudega? On palju küsimusi, mis on romaani kätketud ja millele keegi pole siiani vastust leidnud.
Mulle tundus, et kõigist oma vaieldamatutest eelistest hoolimata reedab Elmo Nüganeni lavastus mingil määral lavastaja arglikkust silmapaistva kirjaniku ees. Nüganen leidis, et kõik romaanis sisalduv oli lavastuse jaoks täiesti piisav ja endal polegi vaja midagi lisada. Mina oleks tahtnud, et lavastaja tuleb siiski Lemi selja tagant välja ja edastab publikule täiesti sõltumatu avalduse, mida dikteerivad tema tänased mõtted. Jah, Nüganen, nagu juba mainisin, teravdas mõningaid probleeme ja tõi neid eredalt esile. Kuid see kõik ammutati Stanislaw Lemilt, aga ma oleks tahtnud kuulda meie silmapaistva lavastaja enda häält, näha teatud teisendit, vempu, midagi, mis on vastuolus üldtunnustatud arusaamaga romaanist.
Lavastus jäi algusest kuni lõpuni rangelt draamažanri raamidesse. Oleks tahtnud mitmel korral naeratada, isegi naerda, tunda muutust rütmis, meeleolus, olla üllatunud või lausa nördinud. Sujuv narratiiv ilma ilmsete sähvatusteta muutus mingil hetkel mõnevõrra tüütuks.
Ent neile, kes pole lugenud romaani, näinud Tarkovski filmi ja kes pole mõelnud vastutusele oma suhete eest lähedastega, saab lavastus kahtlemata suureks avastuseks. Minu norimine on pelgalt väikesed plekid, mis on päevavalgel näha.
Vene keelest tõlkinud Teet Korsten