Aigi Viira, Õhtuleht, 23.03.2024
Kui vene režissöör Sergei Eisenstein poleks loonud filmi „Aleksander Nevski“, ei trükitaks praegu Venemaal ajalooõpikuisse Nevski öeldud lauset: „Kes mõõgaga meie juurde tuleb, see mõõga läbi peab ka surema.“ Sel lihtsal põhjusel, et säherdust fraasi Nevski suust tegelikult ei kostnud. Eisenstein pani selle talle lihtsalt suhu. See on kõigest üks fakt, mille võrra Eesti Draamateatris esietendunud lavastus „Eisenstein“ vaataja targemaks muutub.
On aasta 1941. Vene režissöör Sergei Eisenstein saab Stalinilt isklikult pakkumise – teha film Ivan Julmast, karmist, kuid riigile vajalikust juhist. Seni on filmilavastaja tellimustöödena valminud propagandafilmidel läinud kui lepase reega. Tema filmi „Soomuslaev Potjomkin“ on alates esilinastusest (1926) peetud üheks maailma kõigi aegade parimaks ekraaniteoseks. Kui Stalin andis Eisensteinile võimaluse teha ajalooline suurfilm, valis filmilavastaja teiste teemade seast välja Aleksander Nevski jäälahingu 13. sajandil. Kui „Aleksander Nevski“ 1938. aastal esilinastus, vaimustas see nii publikut kui ka tellijat.
Vaimustus oli nii võimas, et Esienstein pärjati hoobilt Lenini ordeni ja Stalini preemiaga. Mis sellest, et film moonutas tegelikke ajaloosündmusi, kuid see-eest istutas see vaatajate teadvusesse patriootliku pildi võitmatust Vene väejuhist. Tõsi, kui Stalin Hitleriga 1939. aastal mittekallaletungi pakti allkirjastas, kadus saksa ristirüütleid alandav film ekraanilt sootuks. Täpselt nii kauaks, kui sakslased 1941. aastal proletaarlaste riigile kallale tungisid. Siis passis seda taas näidata, sest Saksamaast oli üleöö vaenlane saanud.
Ohvitseride armudraama ja geeniuse piinad
Ent nüüd on talendika režissööri laual uus tellimus. Heroiseerida Ivan Julma, kes läks ajalukku kui üks kõige verisemaid Moskva tsaaririigi valitsejaid enne 20. sajandit. Tolle moskoviidi elu ja tegevuse kinolinale toomine võiks mõnele keskpärasele režissöörile olla õige magusaks präänikuks, ent mitte geeniusest Eisensteinile. Stalini pakkumisest on võimatu keelduda. Sama võimatu näib Eisensteinile vändata filmi „Ivan Julm“ täpselt nii, nagu Stalin soovib. Nii, et ajalugu saaks Stalini huvides taas ümberkirjutatud-kujutatud.
Eisenstein piinleb. Kaalutleb. Skitseerib võimalikke filmistseene. Loob. Arutab asja sõpradega. Ning on enese teadmata NKVD pideva jälgimise all. Laval on aga kaks operaatorit kahe kaameraga. Kui NKVD jälgib Eisensteini, siis nood kaks jälgivad kõiki. Viimne kui kulmukergitus või poolik muie projitseeritakse ülemõõtmelisena suurele ekraanile. Ka tilluke emotsioon ei jää ses mängus pildiliselt suurendamata.
Lavaloo teljeks pole aga Eisenstein, vaid vastuoluline paar NKVDst. Sire ja sihvakas Zoja Soboleva (Britta Soll) ning innukas ja püüdlik Saveli Kondrašov (Ursel Tilk). Ühelt poolt armudraama võimuka Zoja ning ebakindla Saveli vahel, teiselt poolt nende kahe järjekindel töö Eisensteini paljastamisel. Soovmõtlemine, et režissöör poole sõnagagi proletaarlaste riiki ja selle juhti vaenaks, hoiab Savelit pillikeelena pingul. Ent kahjuks pole lapsemeelsel ja egotsentrilisel filmilavastajal plaaniski olmevestlusi poliitiliseks ajada. Teda vaevab „Ivan Julm“ nagu kuri vaim.
Viis, kuidas Teplenkov Esiensteini kehastab, on nii särav, et võtab sõnatuks. Hetkiti mõjub näitleja oma tipleva sammu ja kõrge intonatsiooniga kui David Suchet Hercule Poirot’na. Teplenkovi Eisensteinis on aga ka naiivsust, kergemeelsust, lennukust ja tarkust. Ning otsatut süvenemist oma loomingusse. Talle piisab oma filmimaailma valitsemisest, ehkki seda näikse raputavat filmivälised kired. Ning inimesed, kes temast midagi saada tahavad. Kes suurejoonelist filmi, kes riigireetmist. Teplenkovi tegelaskuju näikse igast olukorrast kergel sammul välja tulevat. Teised muretsevad, tema mitte.
„Ivan Julma“ kolmas osa jäi tegemata
Kuid Eisenstein ei paista end millestki häirida laskvat. Aeg on küll ärev, aga tema toimib oma äranägemist mööda. Heldelt rahastatud „Ivan Julma“ esimene osa esilinastus 1944. aastal. See kujutas Vene rahvuskangelasena verist tsaari, keda Stalin imetles ja kellega end tõenäoliselt võrdles, sisepoliitilise sõnumina pidanuks see film justkui õigustama ka Stalini enda terrorit. Mõistagi pärjati linateos Stalini preemiaga.
Nii uhkelt ei läinud aga filmi teisel osal, kus Eisenstein talitas oma äranägemist mööda. 1946. aastal valminud filmi ei lubatud ekraanile kuni 1958. aastani. Põhjusel, et see oli kriitilisem, tsaari opritšnikute orgia naeruvääristas tsaari kaaskonda ning keskaegne julmus seostus liiga selgesti NKVDga. Stalin polnud rahul ja heitis filmilavastajale ette, et julgeolekuteenistus opritšnina sarnaneb Ku Klux Klaniga, tsaar on otsustusvõimetu nagu Hamlet ja teda on kujutatud hüsteerikuna, kuigi tegelikult olevat Ivan olnud suur ja tark valitseja.
Tõsi, Eisensteini filmikunst elas verise Stalini üle. Aastal 1958, kui „Ivan Julma“ teine osa ekraanidele pääses, kirjutas ajaleht Sirp ja Vasar režissöörist pika artikli, kus tema geniaalsust ülistati. „Ivan IV kuju omandas haiglased, patoloogilised jooned. Üksik, kõigist sõpradest hüljatud verine despoot, kes ka ise oma õigsuses kahtleb — sellisena sisendas Ivan IV kõigile ainult õudust ja hirmu. Filmi teine seeria sai terava kriitika osaliseks, selle ekraanile laskmine osutus võimatuks.“
Ajaleht mainib ka, et Eisensteinil endal ei läinudki enam korda oma teost lõpetada, sest raskele südamehaigusele järgnenud ootamatu surm tõmbas 1948. aastal tema loomingulistest kavatsustest kriipsu läbi. Selle jätab aga ajaleht mainimata, et kolmanda osa võtteid oli küll alustatud, kuid filmitud materjal konfiskeeriti ja suurem osa hävitati. Nii et kriipsu tõmbas sellele loole peale ikkagi Stalin, mitte režissööri surm. Ent Eisensteini filmid elasid despoodist Stalini nii ehk naa üle. Ehkki Eisenstein jõudis elu jooksul teha üksnes kuus mängufilmi, ühe dokumentaalfilmi ning tema viimase filmi teine seeria pääses ekraanidele alles kümme aastat pärast autori surma.
„Eisenstein“ Eesti Draamateatris
Praegu Helsingis elava vene näitekirjaniku, opositsioonilise vene teatri Teatr.doc ühe juhtkuju Mihhail Durnenkovi uus näidend on sündinud tihedas koostöös Venemaalt Eestisse emigreerunud näitleja ja lavastaja Julia Augiga. „Eisenstein“ on sündinud püüdest aru saada, kust see kõik, mis meie naaberriigis toimub, pärit on ja miks see ei lõppe.