Aigi Viira
Kui Mati Unt tõi aastal 2003 Vanemuise teatri lavale oma „Vend Antigone, ema Oidipuse”, tabas teda häving. Saalid jäid tühjaks ning lavastus kadus mängukavast juba pärast kuuendat etenduskorda. Kas lavastaja Tiit Ojasoo äsja Eesti Draamateatris esietendunud versioonil on ehk lootust pikemalt laval püsida?
Vastu „Vend Antigone, ema Oidipuse“ esietendust läks lahti pentsik meediamöll. Arutud arutelud teemal „mõelda vaid, neli tundi ja 45 minutit,“ kajasid igas kanalis. Nagu oleks täna kõige tähtsamaks muutunud see, kui pikalt üks või teine etendus kestab. Nagu poleks sisu enam üldse oluline. Nagu muutunuks ajapikku vähetähtsaks tõik, et Mati Unt tavatseski Vanemuises välja tuua hiigelpikke lavastusi – näiteks tema Tammsaare-aineline „Taevane ja maine armastus“ vältas neli tundi ning see oli nauditav vaatamine. Kui see meister lugu jutustas, kadus ajataju.
Unt ise tavatses öelda, et „peenemaid ja sügavamaid asju teebki ta Tartus“ ning et „Draamateater on talle kui abikaasa ning Vanemuine kui armuke“. Tõsi, Vanemuise väärikas publik, kes usinalt iga-aastasel teatrikülastajate konverentsil osales, palus Unti enam mitte Vanemuisesse lavastama kutsuda ning teenis sellega välja marulise aplausi. Õnneks ei võtnud teater seda palvet südamesse, Unt jäi Tartusse käima. Ning tavaliselt tuli, nägi ja võitis.
Kui kõlab regilaul, kukume oimetuna maha?
„Vend Antigone, ema Oidipuse“ puhul jäi Undi võit Vanemuises kahjuks ära. Sest veidral põhjusel ei kippunud publik kohale tulema. Vaevalt, et selle põhjuseks oli lavastuse pikkus. Pigem mõjus autori lähenemine antiiktragöödiale isegi Tartu jaoks liig pöörasena. Seda enam on põhjust Ojasood ja Eesti Draamateatrit tunnustada, kes kuulsusetuks jäänud lavaloo 20 aastat hiljem uuesti ette võtsid. See Undi näidend, mis põhineb Vana-Kreeka autorite Euripidese, Sophoklese ja vähemal määral ka Aischylose Teeba-ainelistel tragöödiatel, osutus Ojasoo jaoks piisavalt ligitõmbavaks. Õnneks.
Veel enam. Ojasoo mainis, et „ma oleks püstihull, kui ma ei kasutaks tänuga sellist dramaturgilist ettevalmistust. Undi enda lavastusest on möödas piisavalt palju aega, see tekst lihtsalt nõudis uuesti lavale toomist.“ Põhjendas veel, et „Unt geniaalse dramaturgina on võtnud kolm Teeba linna puudutavat lugu, puhastanud nad suuremalt jaolt sellest, millest keegi niikuinii aru ei saaks, lühendanud ja rookinud välja ka hulga kõmisevat paatost. Traagika on alles jäänud, huumorit on juurde tulnud.“ Tulemuseks on haarav, kolmest loost koosnev tervik, mis kujuneb nii rajuks, et seda, kuidas minutit ja tunnid kuluvad, pole võimalik märgatagi. Sel, kes ajakadu märkab, on ilmselgelt keskendumisraskused. Või kukub ta oimetuna maha, kui laval kõlab eesti regilaul. Anne Türnpu käe all.
Tartu vaim või Tartu vaib?
„Selleks, et kreeka müüdile ligi saada, peab kõigepealt leidma tee oma müütideni ja selles aitas regilaul,“ mainis Ojasoo, kelle lavastuse helikeelde on põimitud nii „Mehetapja Maie“ laul kui ka lõike Hella Wuolijoe „Sõjalaulust“. Kandle asemel, tõsi, kõlab laval harf. Ent jauramgi on laval kohal. Muudes ülesannetes, mitte saateinstrumendina.
Unt oma Vanemuise lavastuses sellisel kujul regilaulu ei kasutanud. Ühendas antiiktragöödia regilauluga küll tsitaatide kujul, kuid enamat ei katsetanud. Võinuks küll, sest tulemus on mõjus. Mis sest, et vaheajal kostus mõnede vaatajate suust protestipirinaid, et „kilomeetripikkune rahvalaul oli väljakannatamatu“. Kuidas kellelegi.
See, kui jõuliselt Hilje Murel (Agaue) ja bakhandid (Helena Lotman, Mirtel Pohla, Teele Pärn, Inga Salurand) toda kättemaksulaulu mehetapjast tõlgendavad ja esitavad, on rabav. Nagu on raputavad ka katked sõjalaulust. Justkui oleks tükkis Undi-Ojasoo nägemusega antiiktragöödiast lavale ja saali ilmunud tsitaadid ajast, mil Vanemuises toimetas Unt ning Tartu lasteteatri trupp eesotsas Anne Türnpuga esitas regilaule. Tartu vaim või Tartu vaib – ükskõik, kuidas seda nimetada, oli kohal. Ning sel lavastusel jagub jõudu rohkemaks kui kuueks mängukorraks. See on küll enam kui kindel.
Undi verine orgia Eesti Draamateatris
Eesti Draamateatri suures saalis esietendus 1. novembril Mati Undi „Vend Antigone, ema Oidipus“. Tiit Ojasoo enam kui 4-tunnine lavastus jutustab seitsme inimpõlve pikkuse Teeba kannatusteloo.
Mati Undi näidend põhineb Vana-Kreeka autorite Euripidese, Sophoklese ja vähemal määral ka Aischylose Teeba-ainelistel tragöödiatel. Teeba tsüklisse kuuluvad erinevad müüdikompleksid, millel on genealoogiline seos, Unt on need läbi 300 aasta ulatuvad eri lood ühendanud ühtseks tervikuks.