Andrei Liimets, Eesti Ekspress, 20.03.2024
Kuigi „Eisensteini“ tegevus leiab aset peaaegu sada aastat minevikus, on stalinlike repressioonide ja tänase idanaabri ajupesu riimid enam kui kõheda kõlaga. Etendust vaatas Andrei Liimets.
Näitekirjanik Mihhail Durnenkovile ja lavastaja Julia Augile on lugu kuulsast Nõukogude filmitegijast Sergei Mihhailovitš Eisensteinist ja riigiaparaadi püüdlustest tema loometööd suunata enam kui isiklik. Ka nemad on ühed paljudest, kel on tulnud tsensuurikruvisid üha koomale keeranud kodumaalt lahkuda.
Eesti teater on sellest vaid võitnud. Augi käe all on jõudnud ennekõike Narva Vaba Lava laudadele ridamisi poliitiliselt laetud lavastusi. Kuigi mitte alati kunstiliselt kõige õnnestunumad, on need olnud päevakajalisim ja poliitilisim osa päevapoliitikat muidu pigem pelgavast kohalikust teatrist.
„Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ andis vahetult edasi sõjas kannatava rahva valu, „Narva – linn, mille me kaotasime“ avas piirilinna vastuolulist minevikku, „Ema, kas meie kass on ka juut?“ kaevas päevavalgele ebamugavalt antisemiitlikud peatükid lähiajaloost, hiljutine „#ярусский/#maolenvenelane“ näitas aga Eestis elavate venelaste identiteedilõhet.
Poolehoidu Kremli tänasele valitsejale võib olla kerge hukka mõista, tunduvalt raskem on aga mõista valgesinipunase kotka küünte õigustamist või vähemalt kohutavat segadust mitme inforuumi vahel. „Eisenstein“ on justkui ekskursioon mitte sugugi nii kaugesse minevikku, kus piirjoon tegelikkuse ja fiktsiooni, kunsti ja propaganda vahel kõverduma ning ajapikku lausa hägustuma hakkas.
Aegade parimaid linalugusid
Nagu viitab linnatänavatel üles võetud video lavastuse alguses, ei olegi tänapäeval niivõrd ilmselge, kes Eisenstein ülepea oli. Filmisõbrad teavad ennekõike 1925. aasta tummfilmi „Soomuslaev Potjomkin“, mis näitas kakskümmend aastat varasema madruste mässu jõhkrat allasurumist ning mida on järjepidevalt hinnatud üheks kõigi aegade parimaks linalooks. Nõukogude montaažil eesotsas just Eisensteini teooriatega oli filmikunsti arengus sama revolutsiooniline roll kui vaklu sööma sunnitud madrustel või lihtrahval, kelle kannatused Odessa treppidel tsaariarmee soldatite tääkide ees muutis surematuks filmilint.
Suured polnud üksnes Eisensteini filmid, vaid ka jõukasse peresse sündinud ja mitmekülgselt haritud staarlavastaja isiksus. Eisensteini elust suurematesse kingadesse astub Draamateatris pigem komöödianäitlejana tuntud Taavi Teplenkov. Ta on sellesse rolli laitmatu valik, suuteline välja kandma nii absurdikoomika piire väisava ego, kirjud pere- ja sõprussuhted kui ka hoopis tumedamates toonides kulgeva ellujäämisheitluse Stalini ja NKVD valvsa pilgu all.
Nimelt oli Eisensteini looming riiklikult tähtsa küsimuse mõõtu. Tema 1938. aasta suurteos „Aleksandr Nevski“ muutis nimitegelase, 13. sajandil ristirüütlite armee purustanud väejuhi rahvuskangelaseks, keelustati siis Hitleriga sõprussuhete hoidmiseks, kuid toodi pärast Natsi-Saksamaa pealetungi ühiskonna mobiliseerimiseks uuesti kinolinadele.
„Eisenstein“ keskendub lavastaja viimaseks jäänud linaloo „Ivan Julm“ (1944) ettevalmistustele, sellest pidi saama hinnang ka Stalini enda terrorile. Kui senine revolutsioonijärgne ajalooõpetus oli keskendunud klassivõitlusele, siis Stalin mõistis, et Suur-Vene rahvuslus on võimsam ühendaja ja poliitiline tööriist kui marksistlikud rahvusvahelised ideed, ning asus rehabiliteerima riigipiire laiendanud tsaare.
Stalini käsilased
Nii kujunevadki Draamateatris Eisensteini kõrval keskseteks tegelasteks kaks Stalini käsilast, lavastajat jälgima määratud NKVD ohvitserid Saveli Kondrašov ja Zoja Soboleva, keda kehastavad Ursel Tilk ja Britta Soll. Nende moraalsete siseheitluste kaudu on kerged tekkima seosed nii sama ajastut kujutava filmiga „Kapten Volkonogovi põgenemine“ (2021) kui ka Oscari-võitjaga „Teiste elu“ (2006).
Viimati just kinolinal, „Nähtamatus võitluses“ säranud Tilk on laval pisut kinni „Macbethist“ ning „Kuritööst ja karistusest“ pärit ojasoolikes kramplikuvõitu žestides, kuid meeldejäävaks kujuneb just duett vampnaiselikus rollis särava Solliga. Zoja karakteri kaudu avanevad kõige kuratlikumal moel manipulatsiooni mitmekihilisus ja võimu erootika. Kõik võidud on sel malelaual loomulikult vaid ajutised ja näilised.
„Eisenstein“ on Augi kõige küpsem lavastajatöö – suur lugu suurele lavale, mille täidab ideaalselt kunstnik Pille Jänese ajastu paranoilist õhustikku rõhutav brutalistlik kujundus. Loomulikult ei puudu siit filmikaadrid ja kaamerad. Just viimaste abil lavaseinale kuvatud pilt suunab küsima, mida kaamerasilm jäädvustab, mida varjab, millest kõneleb, millest kõnelemata jätab.
Põrandale koolemine
Pärast kõrgeimaid riiklikke preemiaid „Ivan Julma“ esimese osa eest keelas Stalin teise osa ning kolmanda võtted katkestati. Plaanitud paraadportreest, mis õigustab õilsa eesmärgi kaudu kõiki valitud vahendeid, oli saanud Eisensteini käe all pilt omaenda verejanu käes piinlevast monstrumist, kes pattude eest kahetsust palub, kuniks Jumal vaikib.
Teatavasti on just Ivan Julm ja Stalin ka Putini lemmikriigipead. Kirg kirjutada ümber ajalugu ja mõjutada massimeediat on aga ajas vaid kasvanud. Nii lippabki „Eisenstein“, käteldes tee peal Peter Pomerantsevi suurepärase raamatuga „Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik“, otse tänasesse päeva. Kunst elab türannid üle, kõlab julgustav kokkuvõte, justkui omamoodi vaste teise Stalini kiusatud suure autori, Mihhail Bulgakovi kuulsale lausele käsikirjade põlemise kohta.
Kuulsaimaks filmipildiks Stalinist endast on tänaseks saanud põrandale koolemine, kuni isegi valvurid siseneda ei julge, hiilgavas satiiris „Stalini surm“ (2017). Ajapikku kaob ka piir propaganda ja paroodia vahel. Vastuolulise Eisensteini mõistab Aug Draamateatri laval lõpuks õigeks. Kes teab, kuidas kujutatakse ja kirjutatakse ümber ajalugu tulevikus, tänasel päeval tasub „Eisensteini“ igal juhul vaatama minna.