Andrus Karnau, Postimees, 08.11.2025
John Fowlesi „Maag“ Draamateatri laval paelub ennekõike kahe näitleja, noore ja vana, Richard Esteri ja Ivo Uukkivi partnerlusega. Üks õhinal maailma ja end teatrilaval avastades, teine kogenud hundina rolli hoides. Õigupoolest nõudis taolist vastandumist lavastuse sisu, sest Fowlesi maailmas hullutab kõikenäinud Maurice Conchis noorukest Nicholas Urfe’i.
Kujutan elavalt ette, kui palju võisid proovid Estrile ja Uukkivile pakkuda, nii iroonilist vanade võtete äratundmist kui ka imestust õrnroosa õhinaga ilmavallutuse üle. Fowlesi konflikt peitubki õigupoolest selles, et osad on vahetunud – noorus resigneerunud ja vanadus loodab ikka veel lunastusele. Vähemalt sellisena tajun Ringo Ramuli lavastust. Estri ja Uukkivi kõrvale jääb lavastuses õige vähe ruumi teistele näitlejatele, nad on surutud raami, mis pöörleb ümber kahe mehe silmitsi seismise telje.
Roos Lisete Parmase dramatiseering Henno Rajandi tõlke põhjal ning Ringo Ramuli lavastus eeldab vaatajalt kannatust, et lõputus tekstis järjel püsida. Fowlesi fännile on toimuv ilmselt lihtsamini jälgitav. Kuuldemänguline lavastus nõuab vaataja silmi õige vähestel kordadel. Enamasti sepistatakse laval pettekujutelmi vaid sõnade abiga, kuid mitte ainult.
Näitlejad ei tule lavale iseendana, aga nende mängus puudub siht luua mitmekihilise tundeilmaga rolli, mis loo edenedes areneks ja muutuks. Pealtnäha tundetuna kulgeb lugu vaatajate ees peaaegu muutumatus tempos. Kui tundeid segamas pole, jääb seda rohkem ruumi vaataja fantaasiale. Lavastaja siht ilmselt ongi püsida erapooletu kõrvaltvaatajana, sundides samasse positsiooni ka publiku. Viimasel omakorda on keeruline toime tulla taolise stoilisusega. Lihtsam oleks lavastus kui lutsukomm põske pista.
Lavastaja tekitab tunde, nagu alustaks loo jutustamist inimene publikust, ja publikkusse pöördub ka finaal. Ivo Uukkivi loeb lõpus lastemängu liisusalmi ja iga vaataja võib tunda, et just tema on järgmine, kelle eluga hakatakse mängima peitust, nagu terve õhtu on mängitud Richard Estri kujutatud Nicholas Urfe‘iga.
Võrdlus lastemänguga ongi ilmselt kõige täpsem, mis iseloomustab lavastuse kujundust ja misanstseene. Kunagi ei või teada, millise kulissina kumerduva kardinavoldi taga peitub inimene ning ammugi pole kohe selge, kes ta on või kelle häälega kõneleb.
Lavastuse ilmselt ühes mõjusamas stseenis räägib Lauri Kaldoja tegelaskuju korraga kolme rolli sõnadega. See on ilmselt üks keerulisemaid hetki, kui näitleja peab ühtki lihast liigutamata ühest tegelaskujust järgmisse astuma.
Naisi, meeste ihaluse või põlguse objekte, kelle ainsaks vastuseks võib olla andumine või keeldumine, mängivad Teele Pärn ja Emili Rohumaa. Nagu öeldud, on neile jäetud õige vähe ruumi. Otsekui pliiatsisirgeldusena tuiskab üle lava Emili Rohumaa ning pintsliga maalitud akvarellina Teele Pärn.
Hooti tundub, et Fowlesi ebamäärasusesse vaatabki kõige sügavamalt Teele Pärn, täites Lily Montgomery rolli. Mingil arusaamatul põhjusel tundub, et kui keegi mõistab «Maagi», siis just tema.
Lavastuse tugevuseks on tervik – stiili, tempo ja võtete valik moodustavad mõttelise ringi, mille osaliseks vaataja võib olla. Kõikidele kujunditele laval pole ühest ja otsest selgitust, vaatajale jääb tõlgendamisruum.
Kunstnik Arthur Arula valik kõike laval sõna otseses mõttes poleks saagida toonitab veelgi lõhestumist ja kõhkluste küüsis kärbumist.
Lugu natside okupatsiooni ajal juhtunust ning arutlused sõja mõttekusest tõmbavad praegusel ajal kahtlemata rohkem tähelepanu kui enne Vene-Ukraina sõja algust. Ometi ei püüagi nad oma abstraktsuses murda välja tagasihoidliku detaili raamidest – millekski, mis võiks peegeldada elu teatrimaja seinte taga.
Fowlesi romaani kuulsast kahest lõpust on Ramuli ja Parmase tandem valinud teise, ebamäärase, kõike lahtiseks jätva. Lavastus toonitab, et vaatajal tuleb saalist lahkudes vaadata silma oma valikute tühjusele. Või ka täiusele, kui «Maagi» publiku hulgas peaks leiduma kõrgendatud eneseusuga inimesi.
Kui midagi nähtust õppida, siis seda, et ambivalentsus võib olla hea võte, aga lõpuks võib nii lahustuda terve lavastus, muutuda nii ebamääraseks, et meelde jäävad vaid oreliviled ja kunstveri ning kõik muu ununeb veel enne, kui Draamateatri väiksest saalist garderoobi jõuad.