Andrus Karnau, Postimees, 26. aprill 2023
→ Vaat see oleks skandaal, kui Enn Pant kingiks ühel päeval Tallinki toateenijatele ja madrustele.
→ Isatapu sümbolina küljest rebitav peenis võib-olla ärritab kedagi.
→ Von Krahli tähendust ja õhustikku pole võimalik eksportida. Von Krahli kui märki on.
Kas vaesed vihastavad, kui neid võrreldakse inimmuruniidukitega, kel pole elus muud kui suuga lapse kombel tatiplörinat teha? Selle teadasaamiseks tuleb Eesti Draamateatris vaadata Juhan Ulfsaki lavastatud Pier Paolo Pasolini «Teoreemi».
Vähemalt minu jaoks oli selle lavastuse suurim avastus Teele Pärna näitlejatöö. Võib-olla kellelegi veel. Kui guugeldasin, tuli meelde, et nägin kunagi «Linnade põletamist» (samuti draamateater). «Teoreemi» etendusel oli Pärn nagu ilmutus juba endale nime teinud Jaan Rekkori, Mari Abeli ja Liisa Saaremäeli vahel.
Pasolini pole enam ammu kirjanik või filmitegija, ta on märk. Pasolini tähendab automaatselt skandaalsust. Nii saabki lavastust tema raamatu, filmi ja intervjuude põhjal teha suurema skandaalita, keskendudes kunstile. Scandalo on nagunii juba laval.
Pasolini raamat lõpeb sellega, kuidas tehasedirektor annab oma omandi töölistele. Seda lavastuses ei näe. Vaat see oleks skandaal, kui Enn Pant kingiks ühel päeval pärast salapärase võõra külaskäiku Tallinki toateenijatele ja madrustele, killukese saaksid ka laevapoemüüjad ning kokad ja baaridaamid.
Kui saalis istusin, siis ei saanud suurt millestki aru. Hiljem loen lihalikkusest ja jumalikkusest. Või tegelikult muidugi sain, aga ma ei taha seda sõnastada. Seda ei peagi, sest «Teoreem» pole lugu, mida õhinal jutustada.
Lummav puhas kunst
Kuigi suurt millestki aru ei saanud, oli kõik lummav. Näitlejad, õhustik – misanstseen tuleb öelda. Teele, kelle tegelaskuju nimi oli samuti Teele, tuli hiljem, kui kodanlasi kehastanud näitetrupi liikmed olid saanud oma loo jutustada. Teenija Teele pole nii tähtis, et teda publikule tutvustada. Näitlejad ei hakka ise mängima, ükskõik kui head nad ka ei ole, selleks on lavastaja. Juhan Ulfsaki meistritöö. Haarav ja esmaklassiline, esimesest hetkest viimaseni.
Keegi jäi näitlejatest nimetamata? Ursel Tilk ja Marian Eplik.
Väga suure osa lummusest loob Eero Epneri dramaturgitöö, tegelased jutustavad oma lugu laulvalt, pisut liialdades, justkui voolates lavalt alla publikusse.
Muruniiduk ja toidukulleri hõbedase fooliumiga vooderdatud ranits pole enam kunagi endine. Kui toidukuller on ka Eesti igapäevaelus teenija, siis muruniiduk justkui rikaste ja ilusate instrument. Ulfsakil lükkavad seda teenrid.
Teele Pärn on juba saanud paar aastat tagasi teatriauhinna peaosa eest, aga ikkagi, Teele, keda ta «Teoreemis» mängib, on väga-väga tähelepanuväärne. Tema teenijat, kellest saab pühak, peab nägema.
«Teoreem» on puhas kunst. Isatapu sümbolina küljest rebitav peenis võib-olla ärritab kedagi. Ilmselt seda seltskonda, kes praegu ennastunustavalt räägib, et kui geid abielluma hakkavad, siis kaob emadepäev, aga ikkagi on see puhas kunst. Saaremäeli transsooline külaline võib ka ehk kedagi ärritada. Ameerika paremäärmuslased juba rivistuvad transsooliste õiguste vastu, küllap läheb see kohe nii ka Eestis.
Aga Eestis ei tehta teatrisaali aktsentidest välja. Teatris küll käiakse nagu hullud, aga teater pole ometi tähtis. Peab vähemalt «Ühtse Eesti suurkogu» korraldama, aga «Teoreem» pole nii ambitsioonikas, rääkides kodanlastest. Neid ju tänapäeva maailmas õieti enam peaaegu polegi. Või kui on, siis õige kitsas vabrikantide ja IT-miljonäride ning energiamogulite seltskond.
«Teoreem» on siis märk, skandaali märk, postdramaturgiliste sugemetega, nagu tänapäeval teatris kombeks, sest nii on moes.
Või tegelikult on ka Juhan Ulfsaki lavastajatöö skandaalsuse märk, peab ju olema, sest nii palju kära. Kui märk on laval, siis asja ennast ei peagi ju enam olema.
Kas vaesed vihastavad, kui neid võrreldakse inimmuruniidukitega, kel pole elus muud kui suuga lapse kombel tatiplörinat teha? Ei, ma ei usu, neil pole selleks aega või raha. Nemad niidavad ja kannavad toitu ette.
Kas rikkad vihastavad, kui nende elu võrreldakse tühise päevavarastamisega, tõsi, päevavargusega, kus iga detail on nagu kunstiteos? Ei, ma ei usu. Liiga palju seksi, aga mis siis, ainult kõige konservatiivsemad piiblitõlgendajad võivad selles pattu näha. Seksuaalsus on ju rikkuse märk, mida uhkusega kanda.
Lavastuse finaalis avab tegelane Teele, keda mängib Teele (mitte segamini ajada mõttega, et ta mängis iseennast), suu karjeks. Kui ma seda nägin, siis tuli meelde kohe üks videokunstitöö, kus Ene-Liis Semperi suhu istutatakse lill. («Oaas» pärineb aastast 1999, kaasautor Kiwa. Kui seda Kumus näete, siis võib juhtuda, et unustate end seisma sinna kaugelt kauemaks kui kolmeks minutiks ja üheksaks sekundiks. Just nii kaua video kestab, nagu raadiokõlblik muusikapala.)
«Teoreem» ilma Pasolinita
Raamatu «Teoreem» lõpp, kus pühakuks saanud teenija end elusalt matab, et tema pisaraist võiks sündida tervistav allikas, kus teised tema saatusekaaslased oma valusaid ihuliikmeid saaks pesta, annab hoopis teistsuguse tähenduse. Palju mitmekihilisema kui üks karjatus, millest kuulda on vaid avatud suu.
Pasolini täitis suu mullaga, Ulfsak mitte. See on erinevus. Lõpetatus ja lõpmatus, mis jääb õhku rippuma ja laseb vaatajal endal kujutleda.
Nii et jah, Ulfsaki/Epneri «Teoreem» on Pasolini «Teoreemi» tähendus ilma Pasolini endata. Meisterlik ja nauditav sellegipoolest.
Kui olin need read kirjutanud, siis üks sõber luges ja ütles, et Andrus, sa ei tea rikkusest mitte midagi. Vaestel on muruniidukid, rikastel robotniidukid. Kõike elavat justkui lainena enda alla mattev muruniidukite ja trimmerite mürin märgibki suviti vaesust. Rikastes linnaosades kuuled ainult linnulaulu, sest muru niidavad robotid.
(See oli nüüd postdramaturgiline võte arvustuse kirjutamisel, et astun ise justkui kõrvale ega kirjuta vahepeal. Mida ma loomulikult teen, aga püüan jätta vastupidist muljet.) Kui nüüd ise edasi kirjutan, siis üks teine tuttav õhkas, et Von Krahl on draamateatrisse astunud ja see on harjumatu. Sellele tahan küll vastu vaielda. Von Krahli tähendust ja õhustikku pole võimalik eksportida. Von Krahli kui märki on. Et «Teoreem» on nagu kahekordne märk – Pasolini ja Peeter Jalakas.
Lavastuse lehele →