Jelena Skulskaja, Eesti Päevaleht, 26.11.2025
Ajalugu teeb lakkamatult tagasikäiku. Rõivad muutuvad, enam ei kirjutata stiilusega vahatahvlile, aga inimlik alatus, mugandumine ja jõu ees alistumine jäävad samaks.
Türanne säilitab meile mitte ainult Ajalugu, vaid ka Kirjandus. Kui Caligula poleks senatisse toonud oma hobust ja teatanud, et see on paljudest kohalolijatest tähendusrikkam ja targem, siis tõenäoliselt oleksid tema verised kuriteod, vägivald, mõnitamine, meeletused jätnud ta üsna keskpärase kujuna teiste, oma lugematute ohvrite verre uppunud diktaatorite sekka.
Et türann ärataks Kunsti tähelepanu, on vaja mingit „rosinat“, ükskõik kui kahtlaselt ja peaaegu küüniliselt see ka ei kõla. Hitler maalis. Stalin kirjutas luulet. Kirjanikul on tähtis leida koletises mingid inimese tunnused, muidu on teda võimatu uskuda. Albert Camus kirjutas ümber ja muutis palju kordi oma kuulsat näidendit, millel täna on uued põhjused muutuda ülimalt populaarseks. Ilma kujundliku süsteemita, teravmeelsete repliikideta, originaalsete lavastusteta jääks arvamusavaldus maailma tänase poliitilise olukorra kohta paljaks publitsistikaks.
Suurepärane valik
„Caligula“ on näidend väga ereda, karismaatilise, plastilise näitleja jaoks ja tundub, et Tõnis Niinemetsa valik peaossa on üliõnnestunud: ta ei kutsu esile ei õudu ega vastikust, ta on isegi mõnes mõttes ligitõmbav ja heldimapanev, kui tahab oma valdusse saada Kuu. Ta tahab võimatut ja senikogematut (filosoofilisest vaatenurgast), reaalsuses aga kõikelubatavust ja kuritegude lõputust – ja Rooma aktsepteerib kõiki tema verise eksistentsi tingimusi. Lõppude lõpuks jääb ainult üks senitundmatu – Surm.
Kui aga Caligula truu kaaslane Helicon (Andres Puustusmaa) hiilib laval mööda surnud keisrist, tõstab üles ja proovib tolle loorberipärga, tõstab Caligula pea ja sõnab tuleviku jaoks saatusliku lause: „Ma ei ole veel surnud!“. Ja me saame aru, et ta ei sure iialgi! Ja kunagi ei sure need, kes on valmis saama tema marionettideks, moodustama tema saatjaskonna, mis kutsub esile naeru, vastikust ja samal ajal ka äratundmist.
Lavastaja Hendrik Toompere sen ja kunstnik Elisa Sinisalu panid näitlejad tänapäevastesse ja ühtaegu maskeraadiriietesse, rõhutades, et ühelt poolt toimub tegevus siin ja praegu, teisalt aga võib see toimuda mis tahes ajajärgul. Varjamatuks meeletuseks muutuv must huumor, verise alltekstiga teravmeelsed repliigid, laste muinasjutulise varjundiga eksistentsiaalne avameelsus – kõik on äratuntav ja kõik on uskumatu. Jaa-jaa, see võib olla ainult unenäo ebaloogilisuses, tsirkuseetenduse mõttetuses, kus üks inimene võib riigile kaela langeda kui nälg või katk.
Senaatori asemele hobune
Ajaloolaste väitel armastas Caligula oma õde ja oma hobust. Näidend algab sellest, et Caligula leinab õde Drusillat, kes ühtlasi oli tema armuke. Lavastuses saadab õe kuju peategelase hullumeelsust. Drusilla (Hanna Jaanovits) kord pöörab meie poole oma imeilusa näo, kord muutub fantoomiks valges maskis, mis on kuklas – maskis, mida võib võtta kättesaamatu Kuuna.
Imeilus valge hobune ilmub ekraanile ja tema pilk on mõtestatud ja sügav. Milleski oli Caligulal õigus – mitte ainult kohutavas kurjuse impeeriumis, vaid ka mis tahes demokraatlikus riigis võiks mõned senaatorid ilma igasuguse kahjuta asendada hobusega, kes vajab ainult heina ja latrit.
Caligula Toompere lahenduses (erinevalt enamusest türannidest) mitte ainult ei karda vandenõusid ja kippumist oma elu kallale, vaid ta ei hinda elu absoluutselt. Teda huvitab ainult hävitamine – elu hävitamine. Ta tapab vanemaid ja oma lähedaste lapsi ja nõuab, et nood naeraksid, kui ta neist hukkamistest jutustab. Ning nood naeravad. Korraga teatab ta, et tema käsul algab homme impeeriumis nälg – ja nälg tema käsul algabki. Ta korraldab etenduse – „riietub“ alasti Veenuseks ja esitab patriitsidele lihtsakoelise tantsu, nõudes, et need vaimustuksid tema kunstist. Ja nood satuvad vaimustusse.
Muidugi on igal marionetist senaatoril oma iseloom. Tõnu Kargi tegelaskuju (minu meelest parim kõrvalosa) on näiteks kogu aeg tobe, arg, hale ja naeruväärne ja mis on oivaline – ta ei karda nende kõikide omadustega liialdada. Keegi püüab väärikust säilitada, keegi on valmis türanni ees ilma mingite tingimusteta siruli viskama. Saatjaskond, keda mängivad Britta Soll, Karmo Nigula, Gert Raudsep, Jüri Tiidus, Raimo Pass, Markus Luik, Christopher Rajaveer, Merle Palmiste, on harjumuspärane ja mõistetav mis tahes epohhi, mis tahes türannia jaoks. Asi ei ole isegi mitte tegelaste mõningases erinevuses, vaid selles, mis teeb need tegelaskujud valusalt äratuntavaks – kulunud, kuid üsna tänapäevased portfellid dokumentidega, surutud vastu kõhtu, nagu see on kombeks vastutavatel töötajatel, daamidel ranged, aga helklevad pükskostüümid (neid näed mis tahes riigi parlamendis), viimase moe järgi õmmeldud pintsakud paljal ihul…
Esimest korda ilmub Caligula lavale katkistes teksades, võtab taskust peotäie maskeraadisädelust ja puistab enda nendega üle – tavaline poisike, masuurikas, sihuke kodukootud nihilist. Etenduse käigus riietub ta mitu korda ümber ja tema kostüüm sarnaneb üha rohkem imperaatori elu reaalsele ajale. Ehk – nagu ütleb meile lavastaja – ajalugu teeb lakkamatult tagasikäiku, ta pöördub tagasi oma allikate juurde, muutuvad kostüümid, enam ei kirjutata stiilusega vahatahvlile, aga inimlik alatus, mugandumine ja jõu ees alistumine jäävad samaks.
Hirm valitseb maailma.
Vihaku, aga kartma on kohustatud.
Need Caligula ideed ei ole mitte mingil juhul kaotanud oma aktuaalsust.
Kunst on kohustatud liikuma mööda parabooli, mitte otsima sirgjoonelisi väiteid. Muidu muutub see loosungiks. Rääkida tänapäevast Albert Camus’ vahendusel on keeruline, kuid väärikas seisukohavõtt tänase aja kohta.