Pille-Riin Purje, Postimees, 22.02.2023
Iisraeli näitekirjaniku Noa Lazar-Keinani näidend «Bertod ja Agnes» on autobiograafilise taustaga, inspireeritud tema vanavanemate elust.
Esmakordselt lavastati näidend väljaspool kirjaniku kodumaad, autor tuli vaatama esietendust. Mälu hääbumine Alzheimeri tõve tõttu on ängistav teema, mis võib puudutada isikliku kogemusena, aga ka osavõtlike kujutelmade kaudu.
Mälu avaramas tähenduses on lavastaja Priit Pedajase omateemaks alates Brian Frieli «Tõlkijatest» (Endla 1984) ja iseäranis tundlikult Madis Kõivu näitemänge tõlgendades. Mälu subjektiivsuse ja suhtelisuse ning mälupiltides elamise teemale keskenduvad ka Pedajase hiljutised lavastused: aprillikuus viimase etenduseni jõudev Frieli «Igatsuse rapsoodia» (Draamateater 2012) ning Edward Albee «Kolm pikka naist» (Vanemuine 2022).
Lavaloo keskmes naine
Nõnda võiks «Bertod ja Agnes» olla tinglikult triloogia kolmas osa. Kõigi kolme lavaloo keskmes on naine. See väide pole absoluutne, sest Frieli näidendis pannakse kokku mosaiik erinevate tegelaste (mälu)ulmadest. Lazar-Keinani näidendi pealkirjas otsekui toonitaks nimede järjekord sedagi, et vaatame õigupoolest Bertodi lugu. Või et seda ongi võimalik vaadata ainult Bertodi silmadega. Sest kui hajub mälu, ei teki ka äratundmist.
«Bertodi ja Agnese» juudi koloriidiga helge helikujundus tuletab meelde Pedajase lavastust «Kummikauplejad II» (autor Hanoch Levin, Draamateater 2002), kus Bella Berlo rollis oli Laine Mägi. Ärgem unustagem, et nende koostöö algas Pärnu teatris, kuhu Mägi tuli pärast lavakunstikateedri X lennu lõpetamist. Martin Veinmann justkui ei oleks Pedajase püsinäitleja, ent seegi väide on omajagu petlik, sest ta on mänginud läbi aastate õige mitmes lavastuses. Küll aga ei meenu mulle ainsatki Mägi ja Veinmanni süvapartnerlust, seda avastuslikum on nende südamlik duett Bertodi ja Agnesena.
Olen rõõmus, et Laine Mägil on hetkel mängukavas niivõrd erinevad rollid nagu Aline Solness («Meister Solness», 2022) ja Agnes, sekka võrratu laulu-tantsunumber «Café Théâtralis». Mälulabürindis ekslev Agnes on ühtaegu habras ja vintske, kaitsetu ja jonnakas, selginev ja taas pagev. Mõõdukalt markeeritud vanainimesehoiak muutub hõlpsasti tütarlapselikuks. Nõtke on ka mäng häälega. Mägi tantsisklev graatsia muudab tegelase eatuks, vallatlev kehakeel lisab koomilisi ulakaid momente, samas mõjub veelgi valusamana.
Enesest lahti ütlemine
Martin Veinmanni lavaelus on sümpaatne jälgida, mismoodi ta kogu aeg mängib suurde plaani partneri. See on sisuliselt täpne, Bertod ju pühendubki Agnesele. Mees püüab kannatlikult naise ajahüpete, n-ö äraminekute ja tagasitulekutega kohaneda. Liigub abikaasaga kaasa, ütleb vajadusel endast lahti, etendab kedagi teist, keda Agnes parasjagu ära tunneb ja vajab, et siis muutuda tagasi iseendaks. Neis kohmakates ja ometi leidlikes rollivahetustes on oma kurblik huumor, lavastuse läbiv tundetoon. Lihtsalt ja vahenditult puudutab Bertodi vaikne kokkuvarisemine, tema tasane alistuv nutt võib esialgu tunduda naeruna. Abikaasade dialoogis on hetk, mis toob meelde Tammsaare «Tõe ja õiguse» III osa: Agnese palve, et Bertod annaks talle rohkem rohtu, kui selleks õige aeg käes…
Näidendi kolmas tegelane on tütar Šira, keda Hilje Murel mängib neutraalselt, klaari arengukaarega kahtlustavast jahedusest hooliva mõistmiseni, kui tütar saab teada tõe ema kohta. Tütre roll tundub vanemate taustal skemaatilisem, ent see lähtub pigem näidendist. Üks liigutavamaid momente on, kuidas ema tuletab meelde pühadetoidu, hakitud maksa retsepti, et tütar saaks selle üles kirjutada – Agnese ärevus, kartus ja aina kasvav võidurõõm, et ta ei olegi unustanud. See hetk paneb kaasa elama: oh kui palju on elus näiliselt tähtsusetuid pisiasju, mis ometigi hoiavad aegade sidet. Ja kui lihtsalt katkeb see side.
Bertod on kirjutanud raamatu pealkirjaga «Väljamõeldud minevik». Armsa ja lähedase inimese mälukaotus toob kaasa hoopis väljamõeldud oleviku. Kui kaovad ühised mälestused, kaob ka lootus jagada tulevikku. Bertod on rebinud puruks oma raamatust lehekülgi. Agnes pillutab õhku väikseid valgeid paberitükke. See rituaal toob mälus tagasi nende pulmapäeva, haruldase lumesaju. Imeliku, vabastava, lohutava kergusega lennutab Agnes tuulde mälestuste kübemeid. Heledaid, õhkkergeid, sõnadesse tagasi püüdmatuid.