Pille-Riin Purje, Postimees, 1.10.2020
Mis seal salata, Tammsaaret olen senise elu jooksul lugenud rohkem kui Vildet. Ent 1950ndatel ilmunud Eduard Vilde teoste sarjas narmendab riiulis mitu põikitriibulist raamatuselga. Olen studeerinud ka 1920–30ndate «Kogutud teoseid», vanas kirjapildis teksti ju eriline tundmus lugeda!
Urmas Vadi fantasmagooria Vilde teemadel on pöörane, aga Vadi hulluses on siiski järjekindlust. Koodi annab irriteeriv pealkiri «Millest tekivad triibud?»: koos esimeste triibulistega kangastus narkosõltuvus «Kippari unerohus», ehkki seda teost vist ei tsiteerita silpigi. Ega ma pole pärast lavastuse vaatamist – kaks korda! – ning näidendi läbilugemist teinud detektiivitööd, et viimne kui viide ära tabada.
Mis paneb kunstniku looma?
Punaste triipudena jooksevad läbi Vadi teksti «Minu esimesed triibulised», «Mahtra sõda», «Mäeküla piimamees», «Pisuhänd», «Vigased pruudid», «Kupja-Kaarli adjustaadid», «Külmale maale», «Casanova jätab jumalaga» jne.
Kõik on kokku unenägu. Mitte hobuse, pigem lehma unenägu, sest Musti käivitab etenduse. Tõelikult kirjaniku unenägu. Indrek Sammuli Vilde kehastab-hingestab ja redigeerib oma hallutsinatsioone. Alates seitsmeaastase jõnglase esimesest tõrksast kummardusnõksakast saksa ees – ei, väike Eedi ei tõmba küüru selga! Lõpetades viimse uinumisega oma Solveigi rüpes. Unenäolisust võimendab autorlavastaja Vadi kujundus koos Priidu Adlase valgusega, nood viirastuslikud hangud ja hargid, kogu see orjapõlve atribuutika, mille keskele kirjanik oma töölauda sobitab; mille taustal jalutuskeppe, kaabusid ja veste edevamaks vahetab.
Lühiintervjuus sõnastas Sammul rolli pealisülesande: «Mis on see energia või energeetika, mis paneb kunstniku looma, erinevatel eluetappidel. Mis on see südame sisu.» Kirjaniku loomeprotsessi teatrilaval nähtavaks mängida on üks tabamatumaid imesid, aga Vadi ja Sammuli koostöös aimub õndsaid hetki.
Üks näide: kui Vilde, kahjurõõmusaatan silmanurgas hüplemas, «Mäeküla piimameest» fabuleerib, tajub ta korraga oma ema või Mari nukrat etteheitvat pilku. Seesinane tundlikkus, häbi ja piinlikkus ilmutabki kirjaniku südame sosinat. Nagu ka väikese Eedi õrn imestus roppude sõnade üle – mis haakub mu sisetundega, et Vadil ongi vahel komme pillata tekstidesse vägisõnu justkui huupi, nii et pärisvägi lahjeneb.
Ülitäpne kujund kirjaniku inspiratsiooniallikast on sule kastmine veretriipudesse pekstud seljal. Triipude luuleline muusamuster seostub Eedikese Venuse-lepinguga, ent toob meelde ka «Preili Julie» Jeani mõisa(preili)ihaluse, pealekauba on Sammul mänginud Strindbergi (Madis Kalmeti «Unenägude sinine torn», 1996).
Kirev kui Vilde looming
Piima sisse kastetud sulega (ilma kuuma triikrauata!) kirjutab Vilde «Mäeküla piimameest». Romaanisüžeed kombineeriv mäng kolme piimaklaasiga, kaardi- või täringutriki vaimus, loob kogemata efektse seose näidendi «Lehman Brothers» leitmotiiviga: mänguõnn või tehnika, eks ole see Vilde masti kirjaniku elupõline dilemma.
Une nägija roll näib omajagu vastutuspingsam kui unes ilmujate jultunud etteasted. Inga Salurand ja Kristo Viiding loovad vaimustava galerii Vilde tegelasi, ligimesi, kummitusi. Kõik kolm näitlejat on särasilmsed, vabad, kuraasikad – kuidas nad mässavad! Ometi püsib südamlikkus, hapram tragikoomika ja see viimne valu, milleta ei pääsekski Vadi üdini.
Eriti rõõmus olen Saluranna pärast, kes pole nii põnevaid rolle draamateatris saanudki. Kui väljendusrikkad on tema silmad, kõnekas ta vaikimine. Põlistagem kirjandus- ning teatrilukku tõik, et Inga Salurand mängib nii Marie Underit kui Juhan Liivi! Liiv on teadagi Vadi lemmik, Vilde ja Liivi kohtumised iseäranis sümpaatsed, suguvenna talendi ees kummardab Vilde tõeliselt.
Kristo Viiding sööstab rollist rolli mõnusa hasardiga. Kõvasti lusti lisab krutski tädipoeg Bornhöhe ja «Viimse reliikvia» paroolidega (8. pilt «Vanad sõbrad»). Lööv dramaturgiline leid, mis paneb judinad üle selja jooksma, on parunivõsukese Herberti taastulek 13. pildis «Eesti Vabariigi saadik», matsi alandamise motiivi ühtesidumine 2. pildiga «Mahtra õigus».
Unenäolisust võimendab autorlavastaja Vadi kujundus koos Priidu Adlase valgusega, nood viirastuslikud hangud ja hargid, kogu see orjapõlve atribuutika.
Vadi näidend on kirev nagu Vilde looming. Küsitav näis «Kevade» Tõnissoni mängutulek (9. pilt «Elagu Jaapan»), tühja sest nimest, kui Vilde enda tegelaste seast oleks leidnud kihvtisema külalise. Samas on idee üllas: kirjandusklassikast saabki üks ja seesama unenägu, üheskoos visatakse kive parvele, mis vaja põhja lasta!
Rohkesti lavaaega ku(u)lub Vilde armuseiklustele. Eriti vaimukad on luuleridadega pikitud kolmnurk Eduard, Marie ja Artur (6. pilt «Armastus?») ning teatraalne heitlus Linda ja Antoine’i vahel, mis päädib parukavahetusega (11. pilt «Abielus revolutsiooniga»). Vana Casanova viimase vallutuse Raheli kirjade ettelugemine venib kurnavalt pikaks, siin loovutab Vadi unenäokujundlikkuse. Aga finaalis tuli tähendus.
«Keegi ei peaks surema üksi ja lumehanges,» on kaastundlikult lausunud Linda. Surmalumi sätendab adjustaatidega Kupja-Kaarlile ja Mäeküla Prillupi-nässile, kes Vadil mõlemad Vilde isa näolised. Saatuslikult lööb aknatagune ilm helendama ka Eduard Vildele, kuigi abikaasa ligiolek tähistab halastust.
Sammuli rolliradadelt heiastus mulle finaalis «Ainus ja igavene elu», Theo uinumine Saksamaal, kui ta on Ernaga vahetanud repliike «Tabamata imest». Narrikuljuste harrast kõlinat aimub Vilde isa ilmumisest Kupja-Kaarlina. Segajat võib mõista nõnda, et kirjanik ei vabane iial oma tegelaste painest, surisängiski kumiseb kuulmetes kirjapandud lausete kõla. Täheread raamatus on triibud. Rida on leib, veri, piim, liiv, sool, muld.