Valner Valme, Eesti Päevaleht, 11.08.2023
Onu Bella oli midagi enamat kui „Ma võtsin viina“, ent Draamateatri suveuuslavastuses jääb Igor Maasiku vastuoluline olemus avamata.
Etenduse algul on Tõnis Niinemets jälle justkui Mozart, istub samas võtmes ja välimusega klaveri taga, nagu ta on „Amadeuses“. Tegelikult meenutab tema olemus sel hetkel rohkem Florian Wahli. Mõlemad ülekasvanud imelapse seosed sobivad ka Onu Bellat kehastades Kertu Moppeli lavastuses „Onu Bella tähestik“.
Siis käib pauk ja Ivo Uukkivi mängib 35 aasta tagust iseennast – kuradi hästi, loomulikult – ja kõlab Velikije Luki „Õnn on elada me maal“. Lavastuse bänd jääb seda tehes küll veidi vaguraks ja puiseks, aga Munk on Munk.
Sel hetkel tundub, et me näeme täna great show’d, mis ühendab aegu, põlvkondi ja subkultuure.
Onu Bella oli ju midagi enamat kui „Ma võtsin viina“. Nagu lavastuses tabavalt esile tuuakse, oli ta oma „muusiku“-karjääri hakul pungim kui punk: kui normaalne punkar ärritas korralikke vanatädisid, siis Onu Bella ja Öörahu ärritas punkareid ennast. Sirgelt Public Image Ltd-st snitti võtnud huligaanrokigrupp esitas 1980-ndate lõpus jultunud palu, nagu „Liputaja“, „King Kong“, „Solgitoru“, „Maailmaga vaenujalal“ jne, jõudes napi pooleteise aastaga Nõukogude Eesti televisiooni ja Rock Summerile masside ette. Kahjuks piirdub pungiperiood lavastuses peamiselt sellega, et loetakse ette 1989. aasta ajalehekatkeid, milles tollased muusikakriitikud üritasid Onu Bella fenomeni lahates mõistusele ja jalgele jääda.
„Liputaja“ Tõnis Niinemetsa esituses on pauer. Veel kevadel märkis lavastaja meedias, et Bellasid on laval mitu ja Niinemets on vaid üks neist. Ilmselt nähti töö käigus, et Niinemets ON Bella. Kerge arrogants segi lapseliku õhinaga, piredad poosid ja süüdimatu ehedus korraga, lisaks kohmakas lällamine laulmisena – kes üldse ütleb, et laulda tuleb mingil kindlal moel?
Teelahkmel seisan ma
Onu Bella fenomeni lahkamisega jääb lavastus aga teelahkmele tammuma. Kas minna muusikalise tulevärgi ja koomilise vaatemängu teed? Episoode leidub, tervikuna show-pool ei tööta. Napib dünaamikat, tempot ja hullust. Bändi lugu ei saa teha bänditeatri meetoditeta, bändi aga Nobeli laval ei teki. Seejuures on üks bänd (Ahto Abner, Marvin Mitt, Indrek Mällo, Kristjan-Robert Rebane) isegi lava nurgas, ent neid ei märka, sama hästi võiks muusika tulla lindilt. Näitlejad ei kata aga tohutut Nobeli lava ära, improst ja ühisloomingust on vajaka, episoodide vahed on liiga pikad, mõnigi monoloog või stseen venib, sest küllap on teistel näitlejatel vaja lava taga riideid vahetada.
Teine tee oleks üritada lahti mõtestada ajastu skisofreenilisust: nõukaaja lõpu ja vabariigi alguse tõmblused, mis praegu paistavad nii kummalised. Lääne ühiskonda tuli matkida nüüd ja kohe, välja kukkus paroodiana. Seda paroodiat kehastas paljuski Onu Bella – publikuga teadlikult manipuleerides (loomulikult manager Aarne Valmise abiga). Kõigi muude Nõukogude Eestile seni võõraste asjade hulgas sünnitatakse muusikaäri, ja kes võiks seda paremini sümboliseerida kui muude aasta tiitlite seas 1992. aasta klouniks valitud Onu Bella! Mees, kes tõi seksiteemad Eesti poppi, muutis macho-poosi tolarolliks ja seisis tegelikult kõigi friikide eest!
Hetki on
Lavastus toob tollase muusikaäri telgitagused ilmekalt ja vaimukalt esile, esineb palju õnnestunud sketše: Ivo Uukkivi ja Lauri Kaldoja purjus võttegrupina Pühajärve Beach Partyl, „Bella Paradiisi“ video väntamine või rahaküsimine Aarne Valmiselt (Karmo Nigula lopsakate joontega kehastuses). Samas ei jõua selle sõubisnise õied Draamateatri, antud juhul Nobeli lavale. Sketšid seisavad eraldi nagu telesaates, kus vahepeal on saatejuhi kommentaarid.
Need kommentaarid on lavastuses võõrkehad. Süüdi pole Inga Salurand, kelle õlule neid enim sätiti, ega teised näitlejad, vaid hõre dramaturgiline lahendus ja paatos, mis ei pruugi vaatajaga haakuda. Publikule räägitakse, kuidas siis ikkagi see nõukogude aeg kokku kukkus ja kauboikapitalism asemele tuli: värvilise traadi, suhkruvati ja nõukogude naiste jaoks ennenägematute asjadega nagu tampoonid. Klišeed ei tööta lavastuses, mis käsitleb inimest, nähtust, kes ja mis ei olnud klišee: Onu Bella, keemiaõpetajast punkrokkstaariks, sealt edasi diskotäheks ja vabariigi kuulsaimaks inimeseks.
Kohatu tundub ka meie-vorm: pooletunnisel vaheajal tuttavatega meenutades tuli see lollaka perestroikaga alanud ja iseseisva Eestiga päädinud riiklik ja mentaalne pööre igaühele erinevalt, kes ikka tagantjärele neid kooperatiive ja meedia ebaadekvaatsust üle tähtsustab, pealegi mida peaksid meie-vormis pöördumisest arvama 35-aastased ja nooremad, kes sündisid Bella tähelennu algul või pärast seda.
Vahekõned lõhuvad lavastuse rütmi, ja kui tuleb taas hoogsam number, siis see mõjubki eraldi sketšina ja tervik ei tõmba kaasa etenduse omailma.
Paipoiss ja pang
Mõni stseen on pikavõitu. „Publikust tõusnud“ proua (Anne Türnpu) hakkab Onu Bellat ja tema videos paljaks võtnud Mercat (Hilje Murel) hurjutama. Anne Türnpu teeb kõik osad lavastuses professionaalse põlemisega, sajaprotsendilise kohaloluga, asi pole temas, vaid lavastamises, mille puhul tahtnuks rohkem läbitoimetamist.
Imelik on seda öelda Kertu Moppeli kohta, kellelt ma ei tea seni ühtegi ebaõnnestumist, kes on detailitäpselt ja dünaamiliselt demonstreerinud oma lavastaja-vaatepunkti. „Bellas“ ma ei näe sellist enesekindlust – teisalt ei näe ka ühtset kambavaimu. Lavalolijad teevad oma tööd hästi, sünergia jätab siiski soovida. Võib-olla oli asi esietenduse rabeduses, kuid võib arvata, et lavastuse ülesehitus jääb paika.
Kes oli Igor Maasik, peale selle, et 27-aastaselt skandaalseks bändimeheks hakates oli samal ajal kodus emale paipoiss, kes viis alati ise solgipange välja? Karakteri vastuoluline olemus jääb avamata hoolimata Niinemetsa maitsekast esitusest: ta ei veiderda ega paku üle, kuigi roll lubaks. Pisiasjad on paigas: õla- ja lõuanõksud, teatraalsed poosid, käsi ette – väliselt on me ees Onu Bella, tema ise. Selle välise poosi võtamegi kaasa ja mõtestame kodus edasi.
Puändiks ilmub lavale uus kangelane, keda Lauri Kaldoja esitab ülivaimukalt, aga lavastuse kontekstis mõjub see nagu järgmine saade ETV kavas. Jah, tegelikult see ta ongi. Aeg oli selline ja võib-olla peab ka see lavastus täpselt selline olema, nagu ta on.