Andrus Karnau, Postimees, 19.04.2022
– Mozarti surmastseen Draamateatri „Amadeuses“ kisub siiani kõhu krampi.
– Mait Malmsteni iseloomulik tämber, tema kaubamärk lõhkus tegelaskuju.
– Lavastaja ei suuda otsustada: kas Constanze on siis lits või armastav naine.
Eesti Draamateatri „Amadeuse“ esietendusele tagasi mõeldes ja Mozarti surmastseeni meenutades kisub veel praegugi kõht meeleliigutusest krampi.
Mozart (Tõnis Niinemets) oma abikaasa Constanze (Helena Lotman) embuses, taustal „Reekviem“. See on ühtaegu traagiline, teistaegu ülev. Muidu nii tavapärane – näitleja paremalt sisse ja vasakule ära – liikumisskeem ununeb hetkeks ja… Ma ei hakka ümber jutustama, kuidas Niinemets selle lahendas, see on lihtne ja mõjus. Sõnateater moondub hetkeks justkui filmiks.
Niiviisi võiks alata arvustus, kui esietenduse järel on publiku hulgast kuuldud braavo-hüüded. Ma ei teadnudki, et neid ooperiteatrile omaseid kiiduavaldusi sõnateatris kasutatakse, aga küllap sundis selleks lavastuse olemus. See on ennekõike Mozarti surematute heliteoste katkendite esitus. Niivõrd intensiivne ja võimas on muusika, isegi väikeste tükkidena, et sunnib vaimustuma kõigest, mis laval nähtud.
See oleks suurepärane lavastus, kui Peter Shafferi „Amadeuse“ peategelane oleks Mozart, aga ta pole, sest peategelane on hoopis Salieri. Loomulikult võib „Amadeust“ lahendada miljonil viisil, kasvõi nii, nagu tegi Miloš Forman, kui tõstis fookusse pigem nimitegelase ehk Wolfgang Amadeus Mozarti.
Läbikukkumise sümbol
Ometi on Karl Laumetsa lavastuse põhifookus ikkagi Salieril (Mait Malmsten) ja seetõttu on võimsast surmastseenist vähe, et pakkuda suurt elamust. Shafferi näidendi geniaalsus ju peitub selles, et ta valib imelapsest ja suurest heliloojast jutustamiseks uue nurga. Ta räägib kaasaegsest, kes ühtaegu jumaldas ja vihkas Mozartit. Teeb ajalootolmu ununenud ametnikuhingest kangelase. See on ootamatu ja sunnib jälgima.
Lavastuse läbikukkumise sümboliks on publiku naerupahvakas finaalis, mil Salieri hakkab rääkima keskpärasusest. Vähemalt nii nagu mina sellest aru saan, on see näidendi ja Salieri-nimelise tegelase kulminatsioon, kus ta jõuab äratundmisele, kes on tema loomingulises ja inimlikus maailmas ning kes oli Mozart. Loomulikult võib naerupahvaku ajada publiku harimatuse kaela, aga pigem on probleem selles, et nad ei naernud mitte seda, mida Malmsten lavalt ütles, vaid seda, kuidas ta ütles.
Ütles ta seda aga häälega vigurdades, nagu varemgi palju kordi kuuldud (kasvõi Estonia lavastuses „Viiuldaja katusel“). Rahvale see meeldib, Malmsteni iseloomulik tämber on tema kaubamärk, tema näitlejatöö kordumatu joon, aga antud juhul – vähemalt esietendusel – see tööle ei hakanud. See lõhkus tegelaskuju, lõhkus näidendi, lõhkus teatrielamuse. Jubedalt häiris ka see, kui peategelase tekst koosnes lünkadest, sest sõnad publikuni ei jõudnud.
Ega „Amadeust“ lavastada ole kerge, sest seda on Eesti teatreis korduvalt mängitud, Oscareid võitnud filmi ma juba nimetasin. Raske on leida võtit, leida põhjendust, miks tulla selle näitemänguga taas publiku ette Eesti suurimas sõnateatris, nagu Draamateater end reklaamib.
Ega ma seda põhjendust tegelikult leidnudki, kavalehelt ega teatrilavalt. See lavastus nõudis palju tööd, palju vaeva, pikk tekst oli vaja õppida pähe, hulk tegelasi riietada, lava sisustada. Maruline aplaus tõestas, et tööd oli tehtud tublisti ning eestlane oskab seda hinnata. Aga miks lavastada seda aastal 2022?
Puhvis kleidid, parukad ja sabakuued – neis on oma võlu. Tõepoolest, kallimatesse parukatesse punuti toona peale lillede isegi purjelaevade makette. Aga milleks seda kõike korrata? Seda enam, et stiilipuhast joont polnud hoitud, silm märkas miniseelikut ja Mozarti abikaasa Constanze ilmub korra õukonda pükskostüümis. Kas tõesti?
Constanze puhul pole lavastaja suutnud otsustada, kas ta on siis lits või ikkagi armastav naine. Kuigi juba viidatud lõpustseen ja kogu näidendi loogika eeldavad, et Constanze on ennekõike end geeniusele ohverdav naine, siis ühe korra peab ta ilmselt lavastaja soovil end laval litsina alandama. See on vastik ja arusaamatu stseen.
Samasugune joon häiris mind juba sügisel Vanemuises Laumetsa lavastatud „Galileo elus“, kus ma ei saanud aru mõnest rõhust. Kas naised on tõesti lavastuses vaid selleks, et end müüa? Ometi on võimalusi, kuidas end laval vastassoole pakkuda, miljoneid, selleks ei pea valima kõige labasemat. Seda enam, et näidendis Constanze ju ei müü end Salierile, vaid ohverdab end Mozarti nimel. Loomulikult võib seda ka lavastaja tahtel vastupidiselt lahendada, aga sellisel juhul ei peaks Constanze naasma Mozarti surivoodile. Krossitult Mozartilt pole ju enam midagi võtta.
Keskpärasuse väetis
Või see, et ooperiprimadonna astus lavasügavuses mingile veidrale pukile, justkui müügile viidud loom. Naised on ses lavastuses iluasjad ja jahiobjektid.
„Amadeus“ on suur näidend, selle taaslavastamine suur sündmus. Lavastuses on hoogu ja kirge ning valu ja rõõmu, selles on teatrit, aga see kõik jääb suuresti teksti markeerima, ümber jutustama, ilmestama, ilustama või kolestama, vastavalt olukorrale.
Lavastuse peategelane on muusika ja Mozart. Nappide, aga kindlate vahenditega loodud piinatud geenius, kelles uljust jääb järjest vähemaks ja paineid tuleb aina juurde. Aga kes on Salieri, miks ta teeb seda, mida teeb? Kes teab, see teab, aga kes mitte, see näeb üht kadedat ja vigurdavat vanameest.
Lavastuses on ainult aimata tsensuuri ja isevalitsusega kaasnenud surutist, mis sundis Mozarti vaesusse ja piiras ta loometööd. Keisri tsensuur jääb üheks veidraks ja koomiliseks vahepalaks, ometi on just see Mozarti ja Salieri suhte mõistmisel üks võtmeküsimusi. Miks keskpärasus õitseb õukonna tähelepanu all ja naudib suuri sissetulekuid? Sest Salieri oskas erinevalt geniaalsest Mozartist aimata isevalitseja tujusid.
Mullu Draamateatris esietendunud ja riigi kultuuripreemia saanud „Mefisto“ põhisõnum oli, kuidas kultuurirahva loomevabadus kaob diktatuuri ajal. „Amadeuse“ lavastajast on see teema mööda läinud.
„Amadeuse“ lavakujunduses seisab laval kümme teatri grimeerimislauda. Neid on ilus vaadata, aga kuna sihipärast kasutamist leiab neist vaid üks, siis milleks ülejäänud üheksa? Ilus on see lavastus tõesti, kostüümid ja kullad-karrad, ikkagi keisri õukond, kus kõik on väga peen. Ukrainas käib sõda, juba peaaegu aasta räsib rahakotti energiakriis, mistõttu on vahva pääseda üheks õhtuks sellest kõigest, et turvaliselt vaadata, kuidas geenius kannatas ja suri. Selle ülesandega tuleb lavastus suurepäraselt toime.
Kavalehel on küll kirjas lavastuses esitatud Mozarti muusikapalad, aga pole orkestrit ega lauljaid. Sellest tunnen puudust.
Lavastuse lehele →