Harry Liivrand, Eesti Päevaleht, 23.01.2023
Estonia kontserdisaalis etenduv „Macbeth“ andis vapustava kultuurikogemuse. Saalis valitsevat pinget võis kohati lausa füüsiliselt tunda.
19. jaanuaril 2023 tehti eesti teatris ajalugu. Sündis teatriime. Tol päeval Estonia kontserdisaalis esietendunud William Shakespeare’i tragöödia „Macbeth“ Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuses Lepo Sumera muusikale (esitas Eesti riiklik sümfooniaorkester Olari Eltsi dirigeerimisel) andis sellise vapustava kultuurikogemuse, mida vanad kreeklased nimetasid katarsiseks. Sel lavastusel on nii rikkalikult tähendusvälju, ajaloolisi ja nüüdisaegseid mõttelisi paralleele, võimunälja psühholoogilisi kihistusi, et see vääriks pikka teatrisemiootilist analüüsi. Tooksin alljärgnevas esile vaid mõned loominguloolised aspektid, mis mind iseäranis köitsid.
Kontseptuaalne tervik
Vormiliselt küljest tekitasid Semper ja Ojasoo (mõlemad on ka lavastuse stsenograafid ja videokujundajad) saalis wagnerliku Gesamtkunstwerk’i: sõnateater, orkestrimuusika, dekoratsioonid, kostüümid, valgusrežii, lavaline liikumine, videoprojektsioon, aga samuti ruumi enese arhitektoonika moodustasid kokku üksteist toetava kontseptuaalse terviku. Iga element oli võrdselt tähtis, et võimendada verise draama hüpnootiliselt mõjuvat võimast sõnumit. Psühholoogiline pinge, mida „Macbethi“ iga stseen kätkes, algas kohe etenduse käivitudes äkki kottpimedaks klõpsatud ja haudvaikseks jäänud saalis, kuhu mõne aja pärast tungis teksti retsiteerimise kaja ning punktvalgus tõi nähtavale mängima hakkava orkestri. Saali püstitatud õigeusu risti meenutaval catwalk’il käima läinud näitemäng võimendus lavaseinal rippuval ekraanil tänu kolmele videokaamerale, tuues hirmuäratavalt lähedale tegelaskujude hiiglaslikud näoplaanid nagu hetkeks elustunud hüperrealistlikud üleelusuuruses mustvalged portreed à la Chuck Close.
Etendati küll lugu varakeskaegse Šotimaa legendaarsete kuningate ajaloost, ent neoklassitsistlikult kõrge sammassaal kujundas ometi antiiktempli atmosfääri. Nende ehituskunstiliste kulisside kontekstis omandasid draamategelaste omavahelised konfliktid ja finaali moraalne teemapüstitus tahes-tahtmata Vana-Kreeka tragöödia ja lakkamatu haarava rituaalse etteaste mõõtmed. Seetõttu ei puudu lavastajate tahtel Shakespeare’i poliitilisest näidendist ka see maagiline ja sümboolne tasand, mis tekstis sisaldub, vaid seda võimendavad omakorda nõia loitsitavad tekstid (kirjutanud Hasso Krull).
Mustvalgepunane visuaalne kujundus lähtub Vene 20. sajandi esimese veerandi avangardistide värvipaletist – omaaegse revolutsioonilise kunstiavangardi lemmiktoonidest. Ühtlasi peab lavastus oma dramaatilises väljenduslikkuses dialoogi Saksa ekspressionistliku teatriga, mis oma palju äärmuslikumal plakatlikkusse kaldumisega domineeris varem teatri NO99 stiilis, ja etenduskunsti veel vanema traditsiooniga: muusika saatel draama esitamisega. Viimasena mainitud esitlusviisi kutsuti melodraamaks ja Semperi-Ojasoo duo tutvustas seda 2016. aastal edukalt Shakespeare’i „Suveöö unenäo“ lavastuses Felix Mendelssohn-Bartholdy muusikaga (nime all „Pööriöö uni“, taas mängis laval ERSO). Muusika saatis draamalavastusi üldse pikka aega, see oli populaarne veel pärast teist maailmasõdagi. Põhimõtteliselt esindas sellist žanrit, sealhulgas lauludega, 2021. aastal ERSO osavõtul EMTA lavakunstikooli etendus, August von Kotzebue näidend „Kuningas Stefan“ Ludwig van Beethoveni muusikale. „Macbethi“ lõppu, toimunud õuduste kirjeldust, illustreerivad näitlejate tummstseenid: valu, piinamist, alandamist, tapmist kujutavate pooside võtmine terve catwalk’i ulatuses, tuletades oma afekteerituses meelde kristlike märtrite stereotüüpseid kannatuspoose maneristide ja barokimeistrite maalidelt, mitte üksnes Francisco de Goya gravüüridelt (pildid kavalehel). Vahepeal esitatakse aga üks hämmastav tantsustseen: sufide ekstaatiline tants. Selle meditatiivse misanstseeni juhtkujuks tõuseb Rasmus Kaljujärv, kelle kehaline võimekus ja keskendumisvõime on vapustavad.
Kordagi ei hakka piinlik
Nii et kokkuvõttes on meie ees postmodernistlik stiilide paljusust manifesteeriv lavateos, aga kuna kõik lavastuse osad kasvavad üksteisest ja eelnevast orgaaniliselt välja, pole midagi ette heita ja kordagi ei hakka ka piinlik. See võib sääraste võimsate ja psüühet raputavate performatiivsete projektidega mõnikord kaasneda – iseäranis siis, kui tahetakse julmust võõritusefekti tekitamiseks vulgaarkoomika kaudu edastada. Epiloogi inimfiguuridest tableau’de valulike kehaasendite ja näoilmete intensiivsuses on midagi hirmuäratavat ja ilusat ühtaegu, need jäävad ajusoppi pikemalt kummitama, taustal kõlab Ameerika helilooja Jay Schwartzi teos. Ja siis muutub saal aeglaselt hämaramaks, kuni valgus kustub sootuks, orkester jätkab hetkeks veel pimedas mängimist ja korraga on vaikus. Umbes minut. Pime ja vaikne, saalis valitsevat tohutut pinget võib lausa füüsiliselt tunda. Võimas!
Kavalehelt lugesin, et lavastuse idee käivitas Lepo Sumera muusika. Kui on nii, siis on see erakordselt õnnelik leid, sest Sumera sümfooniate mõningane teatraalne paatos sobib „Macbethi“ tegevusega justkui valatult, kujundades oivaliselt lavastuse dramaatilist telge. Eraldi tooksin esile leedi Macduffi (Hanna Jaanovits) ja tema laste tapmise pantomiimstseeni, mille peaaegu aegluubis liikumist saatis fragment Sumera sümfooniast nr 1: nii dramaturgiliselt kui ka muusikaliselt hiilgav koostöö. Ehkki näidendi teksti oli kärbitud, arenes teose intriig loogiliselt ja lõtkudeta. Kuna „Macbeth“ on ennekõike näidend kahtlevatest meestest ja ühest naiskoletisest, tegid suurrollid lavastuses meesnäitlejate paremikku kuuluvad Mait Malmsten, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk, Priit Võigemast, kellele sekundeeris Helena Lotman. Mängutasemelt oli aga kogu trupp ühtne.
Voldemar Panso ei jõudnud oma doktoritööd ära kaitsta.
Nüüd on järg Tiit Ojasoo käes. Kui selle pealkiri peaks olema „Töö ja talent lavastaja töös“, on asi valmis.