Emilia Kõiv, Eesti Päevaleht, 31.05.2023
„Sammud“ on tükk, mida võimaluse korral võiks vaadata – õigem oleks öelda: kaasa teha – mitu korda.
Maikuu soojad ja valged õhtud ei sobi just eriti hästi pikaks istumiseks hämarates, tihti umbsetes teatrisaalides. Draamateatri uuslavastus „Sammud“ on selle mure lahendanud, viies nii näitlejad kui ka pealtvaatajad hoopis jalutuskäigule läbi Tallinna südalinna. Kolme tunni jooksul saavad paarkümmend rändajat pealt vaadata ja kuulata kahe näitleja vahelist isiklikku vestlust, taustaks mängib see, mis iganes Tallinnal ja tema elanikel pakkuda on.
Mõni minut pärast kella seitset kohtuvad teatrihoone kõrval, 1905. aasta revolutsiooni monumendi ees mees ja naine – Henrik Kalmet ja Helena Lotman. Kohe on aru saada, et nende meeldivas ja professionaalsena näivas suhtes on midagi paigast nihkunud. Publikuna teame esialgu väga vähe – kes nad sellised on, kas näitlejad kehastavad siin iseennast või on siiski tegemist ettevalmistatud rollidega? Mis on nende omavaheline ajalugu? Kuidas neisse suhtuma peaksime? On üks neist protagonist ja teine antagonist või peaksime kaasa elama mõlemale? Mitte kummalegi?
Vastused küsimustele saabuvad samm-sammult, sedamööda, kuidas kulgeb rada Müürivahe tänavast Katariina käiku, Vene tänavat pidi Paksu Margareeta juurde ja sealt aina edasi. Kogu trajektoori ma ette ei kanna, see rikuks suure osa lavastuse võlust, kuid võin kinnitada, et eluaegse vanalinlasena oli meeldiv sattuda paikadesse, mis muidu haruharva teele jäävad. Inimesele, kes vanalinna vähem sattunud, pakub „Sammud“ kindlasti palju täiesti tundmatut ja imeks pandavat. Boonuseks astutakse läbi ka ühest vähem tuntud kohalikust lokaalist, kus viibides saab kõige selgemaks sellise „linnaruumilavastuse“ edu võti – piiride hägustumine tõsielu ja teatri vahel.
Uus õhtu, uus etendus
„Sammud“ on tükk, mida võimaluse korral võiks vaadata – õigem oleks öelda: kaasa teha – mitu korda. Täiesti vaieldamatult erineb iga etendus eelmisest väga palju. Igal õhtul möödub Kalmetist ja Lotmanist lugematu arv inimesi, kelle olemust, välimust, paiknemist ega reageerimist pole võimalik ennustada. Ka minu õhtul sattus näitlejate teele nii mõnigi tuttav, kellest üks enesele teadmata keset Lotmani repliiki hüüdis: „Henrik, ma juba teist korda sel nädalal näen sind samas kohas!“ Kellelegi midagi selgitada näitlejad loomulikult ei saa, aga see muudab nende soorituse ainult võimsamaks.
Kalmeti ja Lotmani omavaheline keemia on selle lavastuse pulbitsev süda, mille ümber Tallinna tänavad on nagu igivoolav vereringe ja lavapaari jutuajamine nagu kõike seletada püüdev aju. Nende vestluse sisu tuleb ilmselt enamikule kaasarändajatele tuttav ette. On juhtunud midagi, mida mäletatakse erinevalt – kellel siis õigus on? Kas peaks leppima sellega, et täit tõde polegi enam võimalik välja selgitada? On sel üldse tähtsust? Ja mis edasi – kuidas mõjutavad segased mälestused tulevikku? Kuigi väljaspool „Sammude“ erilist konteksti võiks süžeed nimetada primitiivseks, annab küllaltki lihtsasti jälgitav sisu vaatajale aega ka enda ümbrust märgata ja sumedast kevadõhtust viimast võtta.
Märgiline roll
Peale põhiduo teeb episoodilise rolli ka Kaie Mihkelson, kes satub noorte teele ja – olenevalt perspektiivist – suunab hästi või halvasti välja kukkunud küsimustega nende teekonda ja vestluse sisu. Kuigi esialgu tekitas nii paarikesksele lavastusele kolmanda näitleja lisamine minus kahtlusi, õigustas Mihkelsoni kohalolek end märgilise tähtsusega hetkel. Seda juba seetõttu, et ilma temata oleks ühe üliolulise nüansi tehniline lahendus ilmselt palju kohmakam olnud.
Tehniliselt poolelt on „Sammud“ hämmastavalt hästi tehtud. Igale publiku liikmele antakse kõrvaklapid, kuhu kogu näitlejatevaheline vestlus otse üle kantakse. Kusjuures mikrofonid on Kalmeti ja Lotmani riietesse nii osavalt peidetud, et ka pingsa otsimise peale ei õnnestunud mul mingeid juhtmeid või muud tehnikat märgata. Helikujundaja Pille-Riin Langeproon on kokku pannud ka mõnusalt maheda muusikalise osa, mis lavastuse alguses pealtvaatajatel tükki sisse elada ja selle lõpus sealt siis rahulikult välja astuda aitab.
Virtuaalreaalsus? Päriselu!
Kuigi kõrvaklappide vahendusel üle kantud etendusega kaasnes veidi ka krabinat-sahinat ja mõni üksik lause läks kaduma, lisab heliülekanne etendusele veel ühe tasapinna, mida tavateater vaatajale ei võimalda. Publik kuuleb kõike Kalmeti ja Lotmani, mitte iseenda perspektiivist – kuigi kõrvaklapid summutavad linnakära, jõuab see kuulajani siiski tänu näitlejate mikrofonidele. Just see heliline muutus aitab eriti kaasa filmilikkusele, mida on „Sammudele“ omistanud ka lavastaja Mari-Liis Lill. Kohati meenutas klappidega jalutuskäik mulle virtuaalreaalsust, kuid seda ägedam oli visata pilk ümbrusele ja tõdeda, et kõik toimub siiski päriselus. Kui lisada sellele kogemusele veel nii visuaalsed kui ka auditoorsed ootamatused – näiteks suure kõlariga mööduv noortekamp – on lõpptulemus tõesti midagi pretsedenditut.
Mõnes tekitaks suures seltskonnas, kõrvaklapid peas, kahel näitlejal järel käimine ilmselt kohmetust, kuid mina tundsin pigem rõõmu, nagu oleksin pühendatud millessegi müstilisse ja eksklusiivsesse. Täielikku sisseelamist segas ehk vaid tõsiasi, et nende samade ootamatuste tõttu pidi tähelepanu jagama kõrvaklappidest kostva etenduse ja Tallinna linna vahel, mis mõnel hetkel nagu valatult kokku sobisid, kuid järgmisel teineteisest üle sõitsid, enamasti linn etendusest. Ühe inimesest sõltumatu nüansiga on aga veatult täppi pandud – päikeseloojang etenduse lõpus on kauneim eesriie, mida ühte maiõhtusse tahta võiks.