Maria Aksiim, Draamateatri ajaleht nr 26, sügis 2023
Kuidas tulla õrnas eas toime üksinduse ja ebakindlusega; kuidas olla maailma suhtes avatud ning vastutustundlik; mis on tõeline ja mis kujutlus; kuidas üldse mõtestada oma olemasolu. Niisugustele küsimustele keskendub noorele vaatajale ja kogu perele mõeldud lavastus „Luidrik”. Lavastusest räägib lavastaja Taavi Tõnisson.
Oled oma eelnevate lavastuste „Plekktrumm” ja „Metamorfoos” aluseks võtnud väga mitmetasandilised ja keerulisi psühholoogilisi fenomene käsitlevad tekstid. Mis köitis „Luidriku” aluseks olevas David Almondi romaanis „Skellig”?
Mind paeluvad väga mitmed asjad selle materjali puhul. Üks neist on südamlikkus, mis selles on ja millest, mulle tundub, ei saa kunagi küll. Mõtlen ühe peaosalise Michaeli peale. Ta on äärmuslikus üksinduses teismeline poiss, kes soovib kõigest hingest, et ta ei oleks olukorras, milles hetkel on. Tagantjärgi tunneb ta vastutust, arvates, et tema soov on põhjustanud kogu selle kaose, mis tema ümber tekib. Siis ta püüab seda kõigiti parandada. See puudutab mind väga. Ja muidugi, väga lähevad korda ka vastandid: hästi reaalne keskkond ja samas müstilised sündmused või tegelased selles reaalses keskkonnas; evolutsioon ja religioon, mis on omavahel vastandatud. Võib öelda, et autor ehitabki kogu asja üles läbivale opositsioonile: vana ja uus, reaalne ja mittereaalne, religioosne ja evolutsiooniline. See kumab läbi igalt poolt. Ja mulle meeldib väga selle juures, et kumbki pool teise üle ei domineeri. Ehk siis eksisteerida saavad mõlemad pooled — see on sümpaatne.
Oled ka varasemalt sidunud sõnateatrit visuaalse teatrikeelega. Kas ja kuidas aitab niisugune lähenemine loo jutustamise võimalusi avardada?
Mind tavaliselt puudutavad pigem suured lood. Suured lood selles mõttes, et suurte teemadega. Kirjandusteose teatri konteksti toomine nõuab ka seda, et sa leiad selle essentsi või vormi, mis toetab asja mõtet. See on ka üks põhjus, miks mind paelub visuaalne pool ja see, kuidas kõik, mida laval näha saab, on terviku teenistuses. Mulle tundub, et visuaalse suunaga lavastuste loomine annab teatava mänguvabaduse. Ta annab õhu või ruumi ka väga mahukate materjalide puhul. Mõni asi võib jäädagi märgilisena, ilma et seda peaks väga lahti seletama, aga ometigi ta mõjutab laval toimuvat. Visuaalne lähenemine aitab lisaks sõnale leida viise, kuidas kirjeldada ja avada, mida tegelased mõtlevad, missugustes konfliktides nad on, millistes oludes nad elavad, hingavad ja toimetavad; mis toimub nende hinges.
Eesti Draamateatri suure lavaga assotsieerub eelkõige sõnateater. Kas tundsid, et niisugune ruum tõi endaga kaasa mingi piirava konteksti?
Eelhoiakuna ei ole seda olnud tunda, vastupidi. Kõik mõtted, mida ma olen teatriga jaganud, on leidnud väga positiivset vastukaja. Pigem on asi selles, et minu jaoks on see esimene kord Draamateatris lavastada. Eks näis, kuidas me omavahel kokku kõlksuma hakkame, sest kindlasti on erinevates teatrites kultuur erinev. Aga see just ongi huvitav. Ja lisaks see sama lavaruum, mis on tohutult atraktiivne, aga mulle samas täiesti uus. Alustades sellest, et siin on näiteks pöördlava, mida mina oma elus lavastajana mitte kunagi pole kasutada saanud.
„Luidrikus” kordub motiiv, et inimesed tajuvad mingit kõiki läbistavat rütmi või hingust. Kas niisugune ühtesulamise tunne võib tekkida ka näiteks nuku ja näitleja vahel? Oled sa seda tajunud?
Ideaalolukorras, kui oled materjaliga väga hästi kursis ja kui tekib see n-ö inspiratsiooni moment või täiusliku kokkusaamise moment partnerite ja nukuga, siis ma olen seda tajunud küll. Ma ei tea, kui palju on selles müstikat ja kui palju tähelepanu. See tekib pigem läbi ühise hingamise leidmise või ühise eesmärgi teenimise, mitte tänu müstilistele asjadele. Aga sellisel hetkel hakkab nukk tõesti sind aitama, seda ma võin öelda küll.
„Luidrikus” on üsnagi keerulised teemad: näiteks rasked haigused, surm, üksindus. Need paistavad olevat niisugused inimelu varjuküljed, mille üle arutlemisest lapsi ehk sageli säästa üritatakse. Kuidas sina arvad, millal ja miks peaks inimene hakkama teadvustama näiteks enda ja teiste ajalikkust või psühholoogiliste raskuste paratamatust inimese elus?
Ma olen tegelikult väga seda meelt, et noore vaatajaga saab ja peabki rääkima kõigest. Küsimus on ainult selles, et millisel viisil. Ehk siis minu jaoks ei eksisteeri justkui tabuteemasid. Eriti, kui need teemad on nii suured ja olulised ja millega me puutume elus kokku kogu aeg. Milleks neid teemasid siis peita? Teistpidi ei peaks noort vaatajat aga traumeerima. Teatud asjadele tuleb läheneda delikaatselt. Ma arvan, et mida avatumad ja ausamad me omal hoolival moel noorte vaatajatega oleme või mida suurema missioonitundega me neile läheneme, seda täisväärtuslikumad, õnnelikumad, fantaasiaküllasemad noored inimesed neist ka sirguvad. Teatri kohta öeldakse ju, et ta on üks võimalus hästi turvalises keskkonnas mängida läbi piirsituatsioone. Noorel vaatajal puudub elukogemus ja filtrid. Sellepärast ongi missioonitunne väga oluline — selles mõttes, et kuidas vaatajani jõuda nii, et sa teda ei purusta, vaid toetad. Elu ei koosne vaid õnnelikest kogemustest ja laps või noor vaataja peab saama kogeda ka valu, hirmu, üksindust, see kõik käib elamise juurde ja aitab meil olla empaatilisem.
Luidriku tegelaskuju puhul tuleb alguses esile tõrksus abi vastuvõtmise suhtes. Hiljem avaldub tema tõeline potentsiaal aga just tänu lavastuse peategelaste Michaeli ja Mina abile. Kas see on universaalne seaduspärasus, et kaaslased aitavad meil kasvada?
Ma arvan küll, et koos me kasvame kindlasti paremini kui üksi. See tugi, eriti teatud vanuses, aga ka üldse, on väga oluline. See keskkond, milles me viibime, need inimesed, kellega me koos oleme. Luidrik on ju täiesti üksi. Tal on kindlasti ka omad põhjused, miks ta eelistabki üksi olla — ta arvab, et polegi paremat ära teeninud. Ka Minal on oma saladus. Ja Michaelil. Selle loo kolm peategelast leiavad viisi, kuidas üksteisele toetudes ja teineteist aidates mingisugusest vaakumiseisundist välja murda. Olla maailma suhtes avatud.
Samas ei ole kaaslaste tugi midagi niisugust, mis on iseenesestmõistetavalt alati kättesaadav. Missugused on sinu arvates head viisid üksiolemisest tekkida võiva rõhutusega toime tulemiseks? Kuidas saab inimene ennast ise aidata?
Lihtne on ju öelda, et kui sul on abi vaja, siis pöördu. Seda on palju lihtsam öelda kui teha. Ilmselt väga head retsepti ei olegi. Teistpidi, mida hoolivamad me ise oleme, mida rohkem me lahtiste silmadega enda ümber ringi vaatame ja abivajajat märkame, seda kergemaks me muudame ka selle pöördumise. Ikka tunnustatakse ju neid, kes on edukamad. Need, kes kipuvad hammasrataste vahele jääma, pigem kaovad pildilt ühel hetkel. Sellest on väga raske välja murda. Mida rohkem me ise märkame neid inimesi, kellel on oht hammasrataste vahele sattuda, seda väiksem on nende hammasrataste purustusjõud. Mulle tundub ikkagi, et see on hoolimise, julguse, avatuse ja aususe küsimus.
„Luidrikus” on esil ka inimese päritolu või loomuse küsimus. Arutletakse, kas oleme evolutsiooni käigus arenenud n-ö loomalikust algest või saab meid pidada tiivad kaotanud jumalikeks olenditeks. Kuivõrd religioossena võib lavastust mõista?
Minu mõte vist ongi selles, et inimese kui sellise eksistents selles üüratult suures universumis on ime ja seda tuleb hoida. See, et me elu eksisteerimist enda jaoks mingil viisil põhjendame, on loomulik. Me peamegi seda tegema — me tahame mõista seda, kes me oleme ja kust me tuleme. Mõnda inimest aitab religioon, mõnda aga teadus. Küsimus ongi tasakaalus ja mulle meeldib see mõte, et need kaks poolust – religioosne ja evolutsiooniline pool saavad koos eksisteerida. Ka kõige klassikalisemas teaduses taandub avastuste tegemine usule. See uskumise moment jääb alati — see ime. Kuivõrd aga on religioosne aspekt esiplaanil? „Luidrik” kindlasti ei ole religioosne lavastus, ta pole religiooniõpetus. Aga see teema on seal kindlasti sees: küsimused sellest, kes Luidrik üldse on, kas ta on päriselt olemas, kui on, siis miks ta siin on, mis tema eesmärk on, miks ta sellises armetus seisus on. Nende teemadega tegeleme.