Kairi Kruus, Draamateatri ajaleht nr 26, oktoober 2023
Vastab Tiit Ojasoo
1. novembril Draamateatri suures saalis esietenduv „Vend Antigone, ema Oidipus“ on Mati Undi töötlus Sophoklese ja Euripidese antiiktragöödiatest. Kuidas jõudsid just selle tekstini?
Eks tekst leitakse ikka läbi vajaduse. Alati rabab üht lavastust lõpetades põletav küsimus, et kuhu edasi? Mõnikord on selge, et tuleb minna kuskile täitsa mujale, vahetada mastaapi, stiili, kõla; teinekord on vajadus jätkata samas suunas. Pärast „Macbethi“ ei tundunud võimalik asuda olmeprobleeme, isiksustevahelisi armuasju või muud taolist lahendama. Pealegi muutub maailm üha hektilisemaks ja murelikumaks, komöödia siin suuremat enam ei aita, meelt pole vaja mitte lahutada, vaid kinnitada.
Antiiktragöödiad on kirjutatud ajal, kui läänemaine kultuur oli veel noor, kui demokraatiat alles leiutati ja samas ei olnud ühiskonda, polisesse puutuvad küsimused kauged ja delegeeritavad, vaid igal kodanikul tuligi ise sõtta minna, oma rahaga kultuuri toetada ja seda kõike veel ratsionaalselt põhjendada. Tragöödiad on kirjutatud selleks, et süda oleks vapper ja pea selge. Siit hakkab paistma, miks ma praegu tragöödia juurde jõudsin.
Mati Undi töötlus on muidugi omaette teema. Lühidalt kokku võttes on nii, et antiiktragöödiaid lavastatakse Eestis vähe, sest neid lavastatakse vähe, kuna neid lavastatakse vähe. Traditsioon on nii õhuke ja üldine (antiik)kultuuriharidus samuti, et müriaad Vana-Kreeka nimesid, millest igaühega
kaasneb kohe ka mitmeid müüdiversioone, see kõik ummistab vaataja vastuvõtukanalid juba esimestel sekunditel. Eestlastena me saame hetkega aru, kui keegi viitab toa mustale laele, aga seda lage vanale kreeklasele seletama hakata… läheks ilmselt keeruliseks. Kui keegi viitab kuningas Laiose needusele, siis neid, kes teavad, et ta oli neetud, ei ole paraku enamus ja neid, kes teavad, mille eest täpsemalt ta neetud oli – noh, neil on olnud õnne saada hea humanitaarharidus. Samas kuningas Oidipuse loo kontekstis on see teadmine suhteliselt oluline.
Unt geniaalse dramaturgina on võtnud kolm Teeba linna puudutavat lugu, puhastanud and suuremalt jaolt sellest, millest keegi niikuinii aru ei saaks (kusjuures Unt oli meie, lihtsurelike vastu küllaltki leebe, uskus meie mõistusesse ja lugemusse), lühendanud ja rookinud välja ka hulga kõmisevat paatost. Traagika on alles jäänud, huumoriton juurde tulnud. Ma oleks püstihull, kui ma ei kasutaks tänuga sellist dramaturgilist ettevalmistust. Undi enda lavastusest on möödas piisavalt palju aega, see tekst lihtsalt nõudis uuesti lavale toomist.
Ja siis muidugi see kaar, mille Unt omakorda antiiksete hiiglaste õlgadel seistes kokku veab — Teeba linna asutaja tütardest ja nende lastest kuni Antigoneni, kes peatab sündimise, kes lõpetab selle seitse inimpõlve kestnud kannatuste loo. Unt püüab muidugi veel kaugemale sirutada, sest Kadmos, Teeba asutaja, sattus Kreekasse ju üldse ainult selle pärast, et ta läks Euroopat otsima (Europet, oma Zeusi poolt röövitud õde), kuid loobus, tappis möödaminnes ühe lohe, külvas selle hambad maha, neist kasvasidki talle kodanikud. Lohe oli sõjajumal Arese poeg, Ares ei olnud oma poja mõrvamise üle õnnelik ja need lohehambakodanikud, ega neist ka rahuarmastavaid tüüpe ei saanud. Ehk siis Unt räägib Euroopa kultuuri sünni ja paraku ka surmaloo.
Unt lõi selle teksti 2000ndate alguses omaenda lavastuse jaoks. Mis on Undi teksti juures sellist, mille puhul tundsid ära, et see klapib just sinu nägemusega, kuidas praegu antiiktragöödiat lavastada?
Noh, eks seal on selliseid 20 aastat vanu nalju ka – viited Heimar Lengile ja Hannes Võrnole, nendest oleme me mõistagi vabanenud. Samas kui vastvõitud kuningas Kreon seab prioriteediks number üks julgeoleku ja ähvardab, et „me laev võib pardal kanda ainult liitlasi“, siis tsiteerib Unt 9/11 järgset USA administratsiooni, kuid need laused ei ole ajaloo edenedes meist kaugemale jäänud, vaid paraku ebameeldivalt palju lähemale nihkunud. Ennustaja Teiresias manitseb „Bakhantides“ pimeduse ja upsakusega löödud kuningas Pentheust, et uus jumal Dionysos „uusi suundi esindab: teatrit, hullust, hämarseisundeid, meesnaist, naismeest, ja jumalinimest ja inimjumalat, ja üldse igasugu kahemõttelisust ja ekstaasi“. Sellist teksti Euripidesel mõistagi ei ole, hämarseisund on Undi lemmikväljend, meesnaised ja naismehed on ühtpidi vanakreeka suurused, teistpidi oli see 20 aastat tagasi kuidagi rohkem üllatav ja innovaatiline, tänapäeval isegi enam mitte.
Mulle läheb korda kõige rohkem see inimjumala-jumalinimese nimetamine, meenub kohe Yuval Noah Harari ja tema „Homo Deus“, mis algab umbes nii, et inimkond on ületanud nälja, sõja ja haigused ning jõudnud jumala staatusesse. Üle maailma üha hoogu koguvat barbaarsust tunnistades peab jumalaks olemise üle järele mõtlema… Nagu igas klassikalises tekstis, on Undigi Teeba-tsükli rõhuasetused ajas veidi nihkunud, kuid see värskus, mille Euripides ja Sophokles oma tekstidesse kinni püüdsid ja mille Unt „eestindas“, see värskus on ikka alles.
Mis puutub konkreetselt lavastatavasse teksti, siis üldjoontes oleme Undi-truud. Kuid ta kirjutas oma versiooni konkreetsetele näitlejatele mõeldes, meie trupp on kaunikesti erinev. Ma olen nimiosad palju rohkem näitlejate vahel laiali jaganud, see on omakorda tinginud ka väikesed kärped ja mitu olulist juurdekirjutust – muidugi mitte minu enda kidurast sulest, vaid ammutame samadest allikatest, kust Untki seda tegi. Unt oli postmodernist, ta viitas ja tsiteeris,vihjas ja võõritas. Mina olen ehk vanamoodsam, ma usun sündmusesse, siin ja praegu olemisse, katarsisesse. Haridus mul ju ka selline rakenduslik… Kõige suuremat inspiratsiooniallikat, mille Unt teksti sisse kirjutas, ta kummalisel kombel ise ei kasutanud – nimelt on instseneeringus mitmeid lõike Hella Wuolijoki „Sõjalaulust“, ta on sinna lisanud „Mehetapja Maie“ laulu ja nii edasi, kuid Vanemuise lavastuses neid ei lauldud, üksnes retsiteeriti. Meil lauldakse, ja see on oluline.
Paar nädalat on Draamateatri maja olnud täis esmapilgul vastandlikke helisid – harfimäng ja regilaul. Spotify’st sellist kombinatsiooni juba ei leia. Kuidas sündis selline heliruum?
Selleks, et kreeka müüdile ligi saada, tuleb kõigepealt tee oma müütideni leida, siin aitab meid regilaul. Ja kui tahta jalad maast lahti saada, on vaja jumalikku instrumenti, milleks siis ei kõlba enam kannel, vaja on harfi. Harfi soovitas Anne Türnpu ja Annet soovitas Mati Unt läbi oma instseneeringu. Mul õnnestus tänu vanale tutvusele Olari Eltsiga leida Eesti vaat et ühe käe sõrmedel ülesloetavatest harfimängijatest just see õige, Lisanne Rull, keda me oleme prooviperioodil küll pidanud maestro Neeme Järviga jagama, kuid kes sõna otseses mõttes lummab kogu maja, kui harfi keeled helisema hakkavad.
Mul oli alguses unistus, et lavastus oleks täielikult unplugged, mängitud ilma elektrita. Me isegi katsetasime, kas oleks võimalik gaasilampide valgel etendada, elekter täitsa välja lülitada, kuulata ainult inimese hingeõhuga tehtavaid helisid. Draamateater oli piisavalt lahke, et selline eksperiment teha, paraku selgus, et elav leek sööb päris mehiselt hapnikku, kuigi pilt oli ilus, siis hingamiseks suurt midagi alles ei jäänud. Seega olin sunnitud esialgsest kontseptsioonist paar sammu tsivilisatsiooni poole astuma, aga arvutist ei tule ühtegi heli, kõik on etendajate kopsude ja sõrmede töö. Tragöödia on kehaline kogemus.
Võrreldes teiste Euroopa teatritega lavastatakse Eesti teatrites antiiktragöödiaid pigem harva. Millest see on tulnud?
Nagu ma eelpool ütlesin, langeb üksikule lavastusele ja lavastajale liiga suur raskus kõike seletada, tegelda tegelaste tutvustamise ja taustade avamisega. Teine asi on muidugi see, et eesti teatrile meeldib psühholoogitsemine, hingesügavusi puudutavad põnevad lood. Antiiktragöödia on ju kõike muud. Anne Lillel on üks tore artikkel sellest, mis seda Oidipust ikkagi vaevab ja ta peatub ka Sophoklese näidendil. Sophokles ei kirjutanud lihtsalt müüdist maha, vaid ta lisas midagi põhimõtteliselt uut.
See, mida Sophokles maailmas esimesena tegi, oli kosmose ja sootsiumi vahelisele konfliktile isikliku tasandi lisamine. Enne seda oli draamakirjanduses mütoloogiline ja ühiskondlik, polise tasand. Mütoloogiline kandis arusaamist maailmakorrast ehk kuidas maailmas asjad käivad. Ühiskondlik tasand sündis asjaolust, et neid näidendeid kirjutati Ateena linnriigis ja need suhestusid aktiivselt tollaste päevakajaliste teemadega. Aga Sophokles lisas sinna juurde veel ka inimese isikliku tasandi. Oidipus ei ole üdini positiivne kangelane, ta ei ole ka üdini negatiivne kangelane. Ta on inimene oma vigade ja voorustega ja tema kõige suurem tugevus on tegelikult ka kõige suurem nõrkus.
Anne Lill sedastab, et Sophoklese „Kuningas Oidipuse“ väärtus seisneb selles, et me näeme konfliktide mitmepalgelisust, seoste keerukust. Kõik kolm tasandit – mütoloogiline, ühiskondlik ja psühholoogiline ehk isiklik – on korraga esindatud. Mida aeg edasi, seda rohkem kadus kirjandusest mütoloogiline tasand. Ühel hetkel kadus ära ka ühiskondlik, laiem sotsiaalne tasand. Ja see kirjandus, mis räägib, kuidas inimene tunneb ennast nii üksildasena, võõrandununa, on ainult inimesest endast. See ei räägi enam ei ühiskonnast ega kosmosest.
Mulle tundub, et eesti teatris räägime juba pikemat aega järjekindlalt iseendast. Eesti teatrina räägime muidugi eestlasest kui sellisest. Kui huvitav eestlane on, kui raske saatusega ja kui huvitavate probleemidega, eriline ekstaas saabub siis, kui avastame, et mõni muu maailma probleem on meil ka olemas! Me oleme ju nii kosmopoliitsed! Olen ise ka korduvalt huvitavast Eestist rääkinud, aga nüüd tahaks teha tagasisammu. Proovida rääkida kolmel tasandil korraga.
Kuidas end antiikmüütide halastamatus maailmas siiski kodusemalt tunda?
Miks peaks end seal koduselt, hubaselt tundma? Tragöödia peab tekitama õudu, mis lubab ise paremini elada. Need näidendid kirjutati kaks tuhat viissada aastat tagasi Ateena linnriigis. Kodanikud olid siis ainult need mehed, kes olid vabad ja sünnilt ateenlased, teised olid orjad. Naised avalikus ruumis ei käinud, nad olidki vaid kudujad, millele Unt korduvalt viitab. See on ikka väga erinev kõigest sellest, millega me praegu harjunud oleme.
Aga teistpidi — Antigone tahab oma vaenlase poolel võidelnud venna matta, sest see on ainuõige tegu. Talle öeldakse, et see on seadusega keelatud ja selle eest ootab surm, kuid Antigone jääb enesele kindlaks, sest on olemas asju, mida lihtsalt peab tegema. Antigone õde magab maha õige hetke õige valiku tegemiseks. Ja pärast on juba liiga hilja. Traagilisel kombel selgub, et terve linn peab Antigone valikut õigeks, aga keegi ei julge öelda. See ei tohiks meilegi võõras olla, et on kerge valik ja siis on õige valik.
Mis aga köidab Euroopa lavastajaid antiiktragöödiate juures, et nad ikka ja jälle nende lugude juurde pöörduvad? Mis sind tragöödia või ka laiemalt müüdi puhul kõnetab?
Euroopa lavastajate eest ei oska küll kuidagi kõneleda, vahest tasuks mõelda Euroopa teatripublikule, miks nad ikka ja jälle leiavad tee tragöödiaid vaatama? Lugusid, mida on üldse võimalik rääkida, kuskilt juurde ei tule, inimkonna, ühiskonna ja inimese ees seisvad küsimused on ikka needsamad, nende küsimuste peitmine ühe või teise „uue“ loo glasuuri alla on sageli lihtsalt tüütu. Siis ongi õigem minna antiiki, mitte teha nägu, et ma räägin teile nüüd põneva seiklusloo, mille lõppu te keegi ei tea, vaid ma räägin loo, mille lõppu te teate ja ma ka tean, et te teate, ja selles ühises teadmises me kinnitame, et me elame samas maailmas ja lahendame ikka sama, inimeseks olemise küsimust.
Karen Armstrong, religiooniuurija, on öelnud, et müüt räägib sellest, mis juhtus korra, aga mis juhtub kogu aeg. Mis sinu arvates on bakhantide, Antigone ja Oidipuse puhul see, mis „juhtub kogu aeg“?
Ka kõige kõrgem võib kukkuda, ka kõige tugevam võib variseda. „…nüüd, kus näen oma / silmade ees / sind, oo Oidipus, sind ja su / teed, ei või surelikke küll / eal kiita ma õndsaks.”