Pille-Riin Purje
Teater.Muusika.Kino nr 5, mai 2018
Anton Tšehhov, „Ivanov”. Tõlkija: Ernst Raudsepp. Lavastaja: Uku Uusberg. Kunstnik: Lilja Blumenfeld. Valguskunstnik: Triin Suvi. Osades: Indrek Sammul, Maria Peterson (Theatrum), Aivar Tommingas (Vanemuine), Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Liisa Saaremäel, Kristo Viiding, Harriet Toompere, Raimo Pass, Mait Malmsten, Ita Ever, Lauri Kaldoja, Christopher Rajaveer, Jüri Tiidus, Markus Luik, Norman Verte, Priit Põldma, Pääru Oja ja Indrek Kruusimaa. Esietendus 27. X 2017 Eesti Draamateatri suures saalis.
Miks kutsub üks lavastus püsivaatlejaks? Ratsionaalselt seda lahti ei seleta. Süvavaatlus vajab aega ja õnne, vaimustumisvõimet ja tahet. Kõige tähtsam on minu jaoks näitleja, vahel ka nõrgemas lavastuses, kus isiksuslik roll uitaks kui omaette, isepäisel sammul. Aga päris hästi on siis, kui elamuseks liituvad sündmuslavastus, sõnumi erikaal, näitleja teema ja rolli tuum. Nõnda on Uku Uusbergi „Ivanoviga”. 10. november 2017, „Ivanovi” kuues etendus. On reede; Sirbis on ilmunud mu vastukaja „Lauluke surmahirmust ja teekond ukselävele” „Ivanovi” kolme etenduse põhjal. Soovitan igale kolleegile vaadata kordki elus kohe uuesti lavastust, millest äsja kirjutatud. Veider tunne on saalis. Piinlikkus mustvalgel ilmunud sõnade pärast. Tohutu rõõm, et lavastuse kujundlikkus ei ammendu.
„Ivanovi” kaheteistkümnendat etendust näinud Toomas Kall mainis, et mu Sirbi artiklist jäi kõlama detailirikkus, aga ta ei osanud ette kujutada, kui nauditav on tervik. Õpetlik tagasiside kirjanikult. Kuidas nüansside kütkes jäädvustada suurt pilti? Adekvaatselt kirjeldada osasaamisrõõmu? „Ivanovi” esimeses vaatuses (vaatused Tšehhovi näidendi järgi) on pöördlaval, kuivanud lehtedega kase najal, nooleviske märklauaks pühapildi tagakülg. Toodame iga tund kiirreageeringuid, heidame huupi arvamusnooli, nähtuse olemust adumata.
Uku Uusbergi lavastus on võrreldav sümfooniakontserdiga. Harmoonilises tervikus järgib iga osaline oma partituuri ja kuulatab kokkukõla. Rõõm on jälgida lavastust, kus dirigent ei jäta kedagi juhuse hoolde. Episoodilisimgi kuju saab oma hingepõllulapil toimetada. Polüfooniline koosmäng annab improvisatsioonilusti, hingekeeli timmitakse väsimatult. Sekka soleerivaid dissonantse. Helide panoraam Uusbergi režiis on külluslik. Muusika osakaal ja mõjuväli „Ivanovis” vääriks täppisanalüüsi, milleks mul napib kuulmist. Kui üritaks? „Üritus on nurjunud katse” (Uku Uusberg, „Üritus”).
Muusika peegeldab, võimendab tegelaste hingeteemasid. Eriti mõjusalt Maria Petersoni Sarra kannatusi, surmahoovust, usukaotuse ja hüljatuse valu. Külalisosatäitja valik võimendab Sarra üksildust, ekslemist n-ö võõral näitelaval. Maria Petersoni kirglikku daamisarmi lõikub plikatirtsu metsik siirus. Öökullihuikeid saatuseks kuulatav Sarra on mängitud teatraalse tragismiga. Naise veetlus kuhtub, kui ta kannatustesse klammerdub. Sarra etteheitelaviinis mehele torkab kõrva: „Sa olid mu ebajumal.” Hinge lammutav on muuta eluõnn sõltuvaks ühestainsast inimesest, ebainimlik muuta armastus jumaldamiseks.
Elav muusika läbistab lavastust, musitseerimiseks mõnuga antav-võetav aeg on kuldaväärt.
Norman Verte trompetimäng rõhutab vastandlikke meeleolusid. Teises vaatuses tellib Raimo Passi kikkvunts ja kaardipakidändi Kossõhh trompetiserenaadi Ita Everi Avdotja Nazarovnale. Mehikese andekspalumine luhtub halekoomiliselt — täitsa Tšehhovi novell, kas või „Ametniku surm”, õnneks drastilise puändita. Pass mängib filigraanselt, lisab Tšehhovile Becketti absurdivaimu. Kirgas on kolmanda vaatuse lõpul trompeti järelehüüe Sarrale, kui Ivanovi jumalagajätupilk otsib naist tühjast päikeseloojanguoranžist loožist.
Muusika kuulub Paša Lebedevi elustiili ja hinge. Lebedevi teener, Indrek Kruusimaa Gavrila on kitarriga kokku kasvanud ja paneb pilli käest üksnes siis, kui serveerib härrale viinakest, mis muusikaga koos on Paša abivahend masenduse summutamiseks. Lebedevi mängib üks meie subtiilseimaid draamanäitlejaid Guido Kangur, temast sõltub lavaõhustikus palju. Kanguri hääl on meloodiline, laulvad laused ei lõpe punktiga. Ainuüksi repliik „haljas heeringas on sakusmendina sakusmentide sakusment” kõlab nagu laul! Sakusmendi-intermeedium on ehtne Tšehhovi novell.
Muusikasse sulandumine kolmandas vaatuses, kui Ivanovi kabinet kõrtsiks muudetakse, on gradatsiooniline. Vaimustab Lebedevi, Aivar Tommingase Šabelski ja Mait Malmsteni Borkini enesepilkega garneeritud surmahirmulaul. Raimo Passi kaardilauast paljasjalgsena tõusnud Kossõhhi pilkudes kitarrile välgatab dilemma: kas mängida üks eneseunustuse pala või mitte…? Hüüumärgiks Passi kumehäälne, Hamleti mõõtu avaldus: „Aeg… on kallis. Pass!” Kohtuvad autoritruu Tšehhovi repliik, Uusbergi vaimus sõna-nimemäng ja arusaam, et kui aeg libiseb käest, siis muusikaga! Uus hüüumärk on Ita Everi Avdotja Nazarovna saabumine. Everi rolliheli on absoluutselt tšehhovlik: ühes hingetõmbes kuraasikrutski ja ehe traagika. „Kaks meest olen maha matnud…,” tõdeb ta saatusevaluga ja käänab hääle ulakaks: „Läheks veel kolmandalegi, aga ilma kaasavarata ei taha keegi võtta!” Ise läheneb Gavrilale, kes jahmub, katsub moonduda kössis siilikeseks, kahmab kitarri. Everi tantsupuhang on liigutav. Sügav kummardus, millega „äge vanaemake” Ivanovit tervitab, toob aga meelde Everi hoopis teist masti, ent sama eluapla Melania Maksim Gorki „Päikese lastes” (lavastaja Merle Karusoo, 1976). Lahket elutarkust sisaldab muie Ita Everi silmanurgas, kui ta vaatab oma noori partnereid. „Hea asja võtsime käsile, härrased!” mõjub õnnistusena kogu lavastusele.
Kuigi Paša ise pilli ei mängi, elab ta üleni muusikas. Džässilik tunnetus teeb Kangurist väärt partneri: minetamata oma rolliheli, keskendub ta teistele, hoolib, tunneb kaasa. Lõpmata osavõtlik ja südamlik Lebedev on „Ivanovi” panoptikumis lohutav pidepunkt.
Üllalt tseremoniaalseks kujuneb Lebedevi kohtumine Tommingase krahv Šabelskiga. Lebedev tellib Gavrilalt adagio, aeg aeglustub, „vanade laste” silmad löövad särama, seljad sirguvad, sõbrad kaelustavad hardalt. Kaotsi läinud aegade väärikus ristub aristokraatliku eneseparoodiaga. Ivanov vaatleb neid eemalt, vargse meeleliigutusega.
Kanguri Lebedev on Indrek Sammuli Ivanovi sugulashing. Mõlemad delikaatsed, tundlikud labasuse suhtes. Tabavalt ilmneb see, kui Lauri Kaldoja koloriitne Jegoruška karjerituaaliga küünlaleeke kustutab: külalised naeravad, Lebedevil ja Ivanovil on piinlik. Jegoruška soolost hoovab müstika õõva, Avdotja Nazarovna teeb ristimärke, Ülle Kaljuste Zinaida Savvišna naer paisub hüsteeria piirini. Kaljuste mängib kroonilist ihnurit Zuzuukest vohava groteskiga, mille varjus valvas mure mehe ja tütre pärast.
Vaimukaaslust kannab Ivanovi lause Pašale: „Meid on ju nii vähe, aga tööd on palju.” Kõlab kui tsitaat minevikust, mõjukalt oraatorilt või riigimehelt. Mõnel etendusel viirastub Mikk Mikiveri sümboliväärtusega tämber.
Uusbergi „Ivanov” äratab mälus varasemaid Tšehhovi-tõlgendusi. Hiljuti näitas ETV2 taas Adolf Šapiro lavastust „Kolm õde” (esietendus 1973, salvestus 1981). Seal kõlas kolm kitarriakordi viisist, mida „Ivanovis” kaua andumusega mängitakse. Ja kuidas Sammuli Ivanovi tasane lauluümin monoloogis „Minu maa vaatab mind nagu orb…” elustab Jüri Krjukovi Ivanovi (Elmo Nüganeni lavastus, 1995) sisekaemusliku „see pole see…”-ümina samas stseenis! Viisid nagu põimuksid, kuigi Sammuli Ivanovi laul on tema mälus juurdunud; Krjukovi Ivanov püüdis viisi õhust ja see hajus taas õhku…
Indrek Sammuli lavaelu on heas mõttes lõpetamata heliteos. Nikolai Aleksejevitš Ivanovi hingeruum on romaanimahuline, kuigi ta tükk aega ei näi peategelasena. Eks nendi Ivanov isegi: „Nagu vari hulgun ma inimeste seas ringi…”
Esimene lause, mille saalis oma kohti otsivat, vahel üpris kärarikast publikut leebe naeratusega jälginud ja tasahaaval nukrasilmseks muutunud Sammul/Ivanov eeslaval ütleb, on: „See uks sai ka kinni.” Osutab tagauksele saali vahekäigus. Kõlab argisena, aga lavastuse jooksul muutub Ivanovi pilk ukse suunas aina piinatumaks, pinevamaks. Kuni „minna ei ole mitte kuhugi” leiab lahenduse sellesama ukseni jõudmises.
Kümnendal etendusel sündis spontaanne reaktsioon. Armunud Šurake ütleb Ivanovile: „Põgeneme koos Ameerikasse!” Vastus „Ma ei viitsi…” ajas naerma noored inimesed saalis. Sammul ongi jätnud sinna mikropausi, enne kui lõpetab valuga: „…isegi selle ukse läveni minna.” Kõnekas naer: „ei viitsiga” on hõlpsam haakuda kui ukseläve otsimise ja kartmisega.
Ivanovi siseheli on etenduseti varieeruv. Kui doktor Lvov salvab: „Keda te lollitate, võtke mask eest!”, vastab Ivanov nõutu, õhulise žestiga ja eemaldab näo eest olematu maski. Siin on võtmekoht Sammuli rollide vaatlemisel: maskita läbipaistvus, isiklikkus kui näitleja elukutse tuum. Kord vaheajal arutleti kohvikulauas Sammuli mängu üle ja kuulsin möödaminnes ühe mehe kommentaari: „Kamoon, mees, leia endale üks karakter!” Karakterrolli voolimine on vahva, tihti üllatav tee, kuid on ka teisi uksi. Sammuli otsinguteel saab üha määravamaks näitlejateema järjekestvus. Ivanovi siseheitlustes, kaasajatunnetuse ja igavikuvajaduse põimumises on olemussugulust Sammuli tegelastega, kes „mõtlevad kogu aeg”: Thomas Becket, Indrek Paas, Rodion Raskolnikov. Kui Ivanov neljandas vaatuses juuste lehvides kummardab („mina mängisin Hamletit”), tuleb meelde noor Theo („Ainus ja igavene elu”). Igal „Ivanovi” etendusel tunnen Sammuli rollide sleppi. Samavõrd tajun iga kord Jüri Krjukovi Ivanovi ligiolekut.
Ivanovi põhiheli on südametunnistuse lakkamatu läbikatsumine, süütunne, uhkuse ja häbi ristlev heitlus. Ta tajub taktitust, labasust ligimestes, kuid pöörab süümeteraviku sissepoole. Silmis küsiv vagus hämming, lapselik abitus. Kui läbi murrab järsk toon, katkestab selle kahetsus, andekspaluv žest. Lavastuse algusjärgus oli etendusi, kus Ivanovi teravus viis jõuliste koleerikusööstudeni. Tekkis oht, et ta ei eristu piisavalt muust „parlamendist”. Ka hiljem on Sammulil otsusekindlamaid, terava tämbriga etendusi, aga närvlikkus annab maad mehisele karmusele ja nii on veenvam. Kuigi leebet kammertooni tasuks hoida. Kui jääda Šurakese sünnipäeva vaatama Ivanovi imestavate silmade peegli kaudu, muutub kõik. Lebedevi ja Šabelski kohtumise hardust ma juba mainisin. Aivar Tommingase krahv, Ivanovi onu Matvei suunab oma rusutuse misantroopia sogasesse voolusängi. Tema suurtes silmades on valus põlgus, eelkõige iseenda vastu. See lähendab neid Ivanoviga. Kõik klatšihimukas seltskonnas teavad, et krahv ei tohi juua. Avalikke saladusi on veel. Kui pärast leinaaega ilmub esimest korda rahva sekka Harriet Toompere säravalt mängitud Marfa Jegorovna Babakina, teeb üks noorhärra lese selja taga nöör-kaela-žesti. Uus novell: Marfutka mees poos end üles. Toompere Babakina on koketne, teatraalsel moel märterlik, samas siiralt ebakindel. Elevust tekitab papagoi Babakina õlal, kes joob teed, soputab sulgi, vahel häälitseb. Lind ei ole pelgalt pilgupüüdja, vaid sarkastiline ja masendav võrdlus: isegi papagoil on rohkem öelda kui „uppunud rottidena” konutaval noorrahval. Üpriski linnu moodi on ka Christopher Rajaveeri intrigeerida üritav tüüp; linnuga vahib juhmilt tõtt Priit Põldma, kes näeb välja nagu Onegini paroodia; lennuvõimetuid tiibu soputab Jüri Tiidus; jutukam Markus Luik kokutab nagu papagoi, sõnad lamedad, mõtted tuhmid.
Vaimukalt valuline on episood, kus krahv sätib end diivanil kahe „ panga” vahele, pajatab nördinult doktor Lvovi puisest siirusest, ootab asjata, et daamid teda haletseksid. Siit vaid sammuke hinge alla visatud pitsini ja krahv kukub purjutama. Kosjanovelli Babakina ja krahvi vahel sobitab Mait Malmsteni üha lennukamalt oranži tukalokki pillutav avantürist Borkin. Marfutkat peibutab krahvinna tiitel, ent lese tõmme Borkini poole näikse olevat enamat kui tiivarips.
Ivanovi romaan sünnipäevalapse Šurakesega algab ootamatult; ta ei ole oma naisele valetanud, seni on Ivanov näinud Lebedevi tütres sõpra. „Mu tark laps,” ütleb mees pahaaimamatult ja järsku märkab: ei olegi enam laps, hoopis armunud neiu. Ivanov teeb tõrjuva žesti, külgetõmme muutub etendustega aina tugevamaks. Liisa Saaremäel on paindlik partner. Kaheteistkümnendal etendusel, laulatusepildis, viskas Ivanov õhku pruudikimbust pudenenud õie ja Šura püüdis lille krapsti kinni. Just nii lennukalt Saaremäel mängunüansse õhust nopibki, kohandub, muudab kõlavärve. Tema Šura on julge komöödianärviga, kord nooruse sirgjoonelisuses armsalt naiivne ja abitult naljakas, kord mammatütrena armutult groteskne, valmis dresseerima oma tulevast nagu toakoera.
Stseen, kus Sarra satub peale Ivanovi ja Šura esimesele suudlusele, on kõike muud kui banaalne anekdoot. Muusika tumeneb saatuslikuks. Šura märkab Ivanovi naist ja kangestub. Alles nüüd haarab mees tal ümbert kinni, et neiu ei kaotaks tasakaalu, aga mehe sõrmedes püsib krampuv süü. Pind jalge all jõnksatab, lava vajub, Ivanov langeb päästmatult, must
sein püsti ees, silmapiir kaob silmist. Lilja Blumenfeldi kujunduses pääseb võimsalt mõjule alguse- ja lõpuvaatuse suur tühi lava. Lummab massiivse eeslavakarkassi tõus ja langus, millele on rajatud teine vaatus Lebedevide pool ja kolmas vaatus Ivanovi kabinetis. Nõnda on Draamateatri lava harva kasutatud. Muidugi ei unune, kuidas Semperi ja Ojasoo „Julias” (2004) kerkis lavapoodium fantasmagooriliseks hauakambriks. Korraks kergitab eeslava nüüd ka Kertu Moppel Gorki „Väikekodanlastes”, markeerimaks orgiat põrgulikul allkorrusel. Kuna misanstseeni keskmesse asetub Indrek Sammuli Bessemjonov, tekib seos „Ivanoviga”: päris ülbe parafraas, aga kui põhjendatud?
Kolmanda vaatuse kuhjuv pinge on taas gradatsiooniline. Dialoog Pašaga, kes puhtsüdamlikult ja absurdselt püüab võlgades Ivanovit aidata, paotab laostunud mõisa traagika. Kui arusaadav on võlgade paine meie kiirlaenuajastul, jäägu iseküsimuseks. Lauda kraamides annab Ivanov leivakäärule vaikselt ja endastmõistetavalt suud, mähib leiva hoolikalt valgesse rätti. Ta huulilt libiseb lause: „Vaju häbi pärast maa alla.” Kui Paša viib jutu Šurakesele, vajubki Ivanov laua alla. Lapselik nähtamatuks muutumise soov. Laua all, täpselt sahtliorva mahtudes, pärib Ivanov sõbralt: „Mis mul viga on?” Ja otsib ise vastust: „Aga võib-olla…” Pilk suundub üles, kuid tõrjub kohe lootuse: „Muide, ei…” See katkev püüdlus on Ivanovi hingehelis sama määrav kui nutuhoog kumaras pühapildi kohal, palvetamispüüd ja põlvede tõrksus pärast Sarra igavest lahkumist, põlvilivajumine finaali eel ja Raskolnikovi moodi tumehäälne osatus: „Nõrgaks olen jäänud…”
Ka kolmandas vaatuses on Sammuli ja Saaremäeli koosmäng nüansirikas ja eriliselt elus. Šura „toimekas armastus” äratab Ivanovis heldimust ja ärritust, iha ja jõuetust. Muutumatuks jääb süütunne mehe kätes, mis ei suuda kallistada, truudust murda.
Katarsiseni kandub vaatuse lõpp, kui langev lava viib sügavikku Sarra. Ivanov jääb üksi, liibub vastu põrandat, harali käsi kui vigastatud tiib. Trompet itkeb, Ivanov häbeneb publiku silmi, tirib valge särgi kõrgele üle kukla, näoga vastu seina liibudes vangub saalist välja.
Häbi, piinlikkus (oleks ma nähtamatu) läbib lavastust refräänina. Esmalt koomiliselt: kui Zuzuukene heidab mehele ette rahalaenamist Ivanovile, tõmbab Paša pintsaku pahuralt üle pea.
Laulatuse ootel lisandub veel üks häbi variatsioon. Heitunud elevuses uitab suurel laval Kristo Viidingu doktor Lvov, kes on võtnud Ivanovi vihkamise oma missiooniks sama resoluutselt kui Šurake Ivanovi armastamise. Doktor tahab Ivanovi kahevõitlusele kutsuda, on ideest eufoorias, ometi häbeneb nagu väike poiss, varjab nägu kaabuga nagu maskiga. Viiding muudkui täiustab oma osa. Esimestel etendustel ei oleks ennustanud, et hall, jäik ja aus doktor liigub samale teljele Sammuli ja Kanguri rollidega. Lvovi tõmbab Sarra poole, patsiendi ja arsti liginemine muutub intiimseks, kuni mehe käed krampuvad selja taha ja ta sulgub enesekeeldu. Meelde jääb hellus, millega doktor hoiab kätel öökullitopist, justkui kaitseks ta niimoodi Sarrat. Tundub, et Ivanov aimab arstis midagi oma noorusest, ent samm-sammult moondub peegel kõverpeegliks. Doktor ise kahtleb oma aususes, ta hääl lämbub, jääb kurku kinni. Lvov kuulutab, et Ivanov on Tartuffe, aga tartüfistub hoopis ise ega märkagi. Või tundliku inimesena just märkab, aga katsub kramplikult endale valetada.
Huvitav, et „Ivanovis” mängides lavastab Kristo Viiding Ugalas Lev Tolstoi näidendit „Elav laip”, kus on samuti esindatud üleliigse inimese teema. Ivanovi pääseteid analüüsiv monoloog haakub Protassovi väljapääsuotsinguga (meenub Mikk Mikiveri roll Adolf Šapiro lavastuses, 1980).
Viimase vaatuse nutustseen tärkab justkui Mozarti ooperist. Šabelski nutt nakatab pingul närvidega pruuti; enesepõlgusest lämbuv krahv ütleb lahti Babakinast, kes puhkeb nutma; kohale hõljuv Zuzuukene nutab-halab pateetiliselt. Pisarate kvartetti kuulab hämmeldunult Lebedev, kuni lisab viienda hääle. Mida kõike see uhke nutustseen ei sisalda! Teatraalsete stampide, suureks mängitud kannatuste kvintessentsi, vana väärika näitelava traagikute kokkutulekut. Oo, kui vabastav, piinlik ja nakatav, enesehaletsust pilades rabavalt helge stseen!
Ootamatult sööstab nutjate sekka otsusekindel Ivanov. Suudleb mõrsjat kirglikult, julgustades: sa saad ilma minuta hakkama. Alles äsja on Šurake jaganud isaga oma kahtlusi, ent kutsunud end jälle krapsakalt korrale, rapsinud pruudikimbuga, justkui tahaks ristimärki teha ja samal ajal musketärina vehelda. Kangekaelne neiu ei loobu toimekast eluülesandest. „Pulmi ei tule!” hõikab Ivanov, lehvitades kaelasidet nagu valget lippu, vahel suisa kükktantsu vihtudes. Pruut kajab abitult vastu: „Pulmad tuu-levad!” Pruut ja peig kemplevad nagu lapsed, Šurake ähvardab: „Lähen kutsun ema!” ja Ivanov oiatab: „Ei…”
Hingekriisis Ivanovilt oleks nagu ära võetud kontakt muusikaga, erandiks vaid vaistlik ümin kirve all langevate metsade monoloogis (seda ei kuule igal etendusel). Kuid ta žestid on musikaalsed ja lõpuks kõlavad kaks olulist arutlust intonatsioonides nagu sonatiinid. Esmalt küsiv: „Milles oleks minu pääsetee?” Oma ausale loomusele sobimatu variandi „iroonilisi romaane, arvamusi, nupukesi kirjutada” näitlikustab Ivanov, sülitades kärmesti enda ümber ja ka üles. Sarnane tõehetk on Jüri Järveti Tšebutõkinil „Kolmes ões”, kui ta sülitab tulekahjuvaatuses lakke või kõrgemale veel, tabades ikka iseennast.
Rütmistatud häälekontrastidele on rajatud Ivanovi tõdemus elutülpimusest: armastus — lollus, kallistused — lääge, töö — mõttetu, poeesia — labane… Mida tasavägisem on hääle vaekaussidel õrn kurb igatsus ja tume karm enesepilge, seda puhtam hingeheli.
Ivanov etendab mängult lasku meelekohta, aga end maha lasta pole ta eesmärk, tal pole püstolitki, ta kahmab relvad Lvovi sekundandilt Kossõhhilt. Doktori väljakutse Ivanovile vallandab pööraselt kaasaegse mürakaose: duellikutseid lendab sinna-tänna, kõik karjuvad läbisegi, süüdistavad, on solvunud, sõgedad, katki. „Mitte pulmad, vaid parlament, braavo-braavo,” nendib Ivanov. Tema pilk kompab aina tungivamalt ust saalisügavuses.
Ivanovi enesetapu ootuses vakatab lava ja saal. Peagi täitub lava taas klatšisosinate, saal aga naerukahinaga. Ühtäkki muutub muusika totaalselt. Aegruum teiseneb. Ivanov on otsusele jõudnud.
Publiku suhtumisest Ivanovisse erinevatel õhtutel kirjutaks Anton Pavlovitš terve novellikogu. Kui Ivanov arutleb: „Näha, kuidas mõned peavad sind šarlataniks, teised tunnevad kaasa, kolmandad ulatavad abikäe…”, on kõik need hoiakud saalist loetavad. Küsimus on proportsioonis. Olen teatris üldse hakanud teravalt tajuma publiku tarbijalikkust, kliendipositsiooni. Vaheajal puhvetisabas lahkavad äritehinguid Borkinid, palju osavamad, tea, kas ka tervema südamega kui too vennike laval. Pärast vaheaega saab Borkini fänniklubi naer saalis vahel nii kuuldavaks, et kõhe hakkab. Pean silmas mentaliteeti, mitte Malmsteni lustivat artistlikku sooritust, kuigi näitleja kipub tegelase surmahirmuläve kõrgemaks kruttima. Jääb vaid loota, et alati viibib saalis ka Ivanoviga samastuv publik — nemad on ju tasased.
Kord, saates pilguga Ivanovi läbi saali minekut, põrkasin rida tagapool istuva mehe ükskõikse vaate nagu kivimüüri vastu. Kui sulguda valmishinnangusse ja võtta näitleja turnimist toolide käetugedel nipina, siis ei saagi aru saada, mis toimub Ivanovi hinges, kuhu ta teel on ja miks. „Ma ei taha teid segada,” vabandab Ivanov delikaatselt, saalist abikäsi paludes, teekonnal nõrkedes, mõne vanema naise kätt suudeldes. Kaasteelisus Nikolai Aleksejevitšiga eeldab eneseanalüüsi. Ebamugav kohustus. Hirm endasse vaadata ei lase näha ka inimest enda kõrval. See on see, mis doktor Lvovi hinge mõraseks lööb. Praeguses ajas on hingeliseks ja vaimseks tervenemiseks vaja pühendumise pidet. Uku Uusbergi „Ivanovi” läbiv saalisuunatus toonitab osadust, vastutust, dialoogi kui teatrikunsti, kui kogu elusa suhtlemise põhiolemust. Ivanovi eluheli kuulatamise, heal juhul kaasakumisemise, määrab iga vaataja isiklik vastuvõtlikkus ja valmisolek.
Viimaks pärale jõudnud, võtab Ivanov endale aega, naerab läbi pisarate, vaatleb muutunud ümbrust, kord tänu ja valuga heldides, kord tõsisel selgineval pilgul. Indrek Sammuli lavaelu lõpetab sügav Raskolnikovi-kummardus. Nagu Dostojevski „Kuritöös ja karistuses”: „Aga siin algab juba uus lugu, inimese samm-sammulise uuenemise lugu (…), ühest maailmast teise üleminemise lugu.” Mitte „uus elu”, vaid inimlapse sisemine muutumine.
Ma ei saa lugu lõpetada. Kahtlesin kaua, kas jagada südamemuret. Kardan olla andetult aus, puiselt siiras, ometi ei suuda vaikida. Mulle näib, et üks pill „Ivanovi” orkestris on kaotanud heli. Ei saa temast enam aru. See on Pääru Oja Pjotr, Ivanovi teener. Olen ta kõrvalrolli, eelduste ja ülesande poolest haaravaima, kirjutanud lahti Sirbi loos. Nüüd Pjotr otsekui põlgaks kõike, hullem veel, tal oleks nagu… (kisub kirjutama vulgaarset vene keelest pärit parasiitsõna, mis Tšehhovi ja Uusbergi kontekstis kohatu). Jube valus on Pjotri ülbus ikooni kallal toimetades. Selles märkamatus pühenduvas hooles paotus esimestel etendustel Pjotri hing. Nüüd ta lennutab liimipritsmeid pühapildile, plotski suus tolknemas, ime, et ikooni põlema ei pane.
Aga iga etendus on uus algus. Ootan kaotsiläinud Pjotrit tagasi, uuel hingelisel tasandil. Kui ta loo ilmumise hetkeks juba kohal on, palun Pääru Ojalt andeks. Annan kirjatüki käest, kui „Ivanovit” on mängitud kaheksateist korda. Teekond kestab. Kõik on võimalik.