Heili Sibrits, Postimees, 30.09.2025
→ Osa lahkub saalist, teised leiavad oma esimese teatriilmutuse.
→ Karjumist ja ila on küllaga, aga kas «Kuningas Ubus» on ka sõnum?
→ Lõpp on võimas, aga teekond on kui äranäritud näts.
Kas teater peab olema karjumine, ilastamine ja ropendamine, publiku kannatuse ja taluvuse proovilepanek? Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo uus «Kuningas Ubu» Eesti Draamateatris on ühtede jaoks tühi enesepiinamine, saalist lahkutakse keset etendust, samas on neidki, kes kogevad tõelist teatriilmutust. Mis siis seal laval toimub, miks tekib küsimus, kas lavastajad kasutavad ära alles näitlejaks õppivaid noori, miks tudengid peavad taluma nii füüsilisi kui psüühilisi piinu?
Kindel on, et päästevestid ei päästa, sõnad kaovad lärmi, kuid emotsioonid on toored ja ehedad. Kahtlemata on tegu intrigeeriva, toorest jõust pakatava ja piire kompava lavastusega.
Kaks pöörast «Ubu»
«Ma vaatasin rõdule – nende naiste näod olid sellised, et nad pole mitte kunagi midagi nii halba näinud… Nad maksid roppu raha ja läksid ära? Kolmandast või neljandast reast, mitu inimest. Kas nad enne ei lugenud, millest see tükk on? Või nad lihtsalt ei saanud aru?»
Need laused püüdsin kinni pärast «Kuningas Ubu» vaatamist. Väga säravate silmadega noor neiu, vaevalt 15–16, tuli samuti teatrist – ta oli nähtust rohkem kui vaimustuses. Neiu oli nii elevil, nagu ta oleks näinud ilmutust, tema jaoks juhtus teatriime.
Mina nägin ka ilmutust. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo «Kuningas Ubu» oli nii pöörane, totaalne, absoluutselt teistsugune kui seni nähtu ja kogetu, ma olin vaimustuses, minu süda sai selle etendusega röövitud. Ja pärast seda vaatasin ma kõiki NO99 lavastusi.
Sellest mõjuvast «Ubu» esietendusest on möödas 19 aastat. Ma ei mäleta täpselt, mis kõik laval juhtus, aga mäletan tunnet, mäletan kostüüme, Marika Vaarikut ja seda, et lavastus oli nii täpne, valusalt naljakas ja tohutult sügav.
Sel sügisel esietendus Eesti Draamateatris Semperi ja Ojasoo uus versioon «Kuningas Ubust», nüüd on laval EMTA lavakunstikooli 32. lennu üliõpilased. Noorele tüdrukule oli see samasugune katarsis kui minule kunagine «Ubu».
20. septembril esietendunud «Kuningas Ubu» on koolitöö ja esimese vaatuse järel võtsingi seda kui vajalikku koolitööd võimsale ja heale kursusele – nad saavad end panna proovile füüsiliselt ja vaimselt, minule kui vaatajale aga tüütult igav.
Etenduse lõpus oli mu arvamus muutunud, sest lavastuse finaal on ülimalt õnnestunud, efektne ja poeetiliselt sügav. Juba selle lõpu pärast tasub teatrisse minna.
Te oletegi sellised!
Enne uhket lõppu tuleb aga kannatada publiku noomimist, võimumänge, mõttetut vägivalda, ilastamist, iha ja seksi, natuke punki – ehk kõike seda, mida meie praegune maailm niigi pakub. Ka sõda.
Inimene kui karjaloom tegeleb vaid söömise, roojamise, üksteisele taha panemisega – nii otseselt kui kaudselt. Kõige selle juures on tal vaid üks eesmärk: saada rikkaks, kõige rikkamaks. Seda ikka teiste arvelt – kas maksude või tapmisega, tegelikult pole vahet.
Just selline on «Kuningas Ubu» maailm. Eesti Draamateatri lavastuses öeldakse, et me kõik oleme sellised, sest klikkides sensatsioonidele, vägivallale ja muule mõttetusele hoiame seda tühisust elus.
Kui ütlen, et enne imelist lõppu tuleb kannatada, siis see pole sada protsenti tõde, kuigi vaataja ja näitlejad pannakse igat moodi proovile. Kõigega. Kõigepealt Alfred Jarry näidendi tekst kubiseb roppustest, laval imiteeritakse seksi, tehakse üksteisele haiget jne.
Et publikul on ebamugav, seda kinnitavad üsna hästi valgustatud saalis vaatajate ilmed ja kehahoiakud, need on kõnekad. Kui laval toimuv hakkas tüütama (paljud stseenid venivad), näiteks teise vaatuse alguses, mil publikut kui kantslist noomitakse, et nad on sellised tühised inimesed, kelle valikud elus hoiavad elus kõike ebameeldivat, siis selle kõne ajal oli haarav jälgida kaaskannatajaid – inimesed on täpselt samade reaktsioonidega kui presidendi kõnet kuulates 24. veebruaril Estonia saalis.
Publiku vaikivad reaktsioonid on peegel, mis näitab nõmeduse, lolluse vohamise, alandava käperdamise talumist ja selle all kannatamist. Et me märkaksime üksteise sõnatut leppimist laval/maailmas toimuvaga, oli lava pikendatud poodiumiga ning saal valgustatud just nii, nagu see oli.
Kas noori kasutatakse ära?
Küsimus, kas Ojasoo ja Semper kasutavad oma võimu kurjasti näitlejate peal, on käinud peast läbi mitme nende lavastuse puhul. Ent alati, kui näitlejatelt seda küsida, siis nad on öelnud, et nad on ise kõike tahtnud teha ja kõik on korras, et lavastajad pole neid sundinud. Ka «Kuningas Ubu» puhul käis mul see küsimus peast läbi, sest tegemist oli tudengitega, kellel on õppejõule keerulisem öelda ei. Kuna tegemist on koolitööga, siis mõned kehalised stseenid võinuks vähem olla, aga samas – kus noored oma piire saavad katsetada, kui mitte koolis. Lihtsalt kõik ei pea lavale jõudma, nii mõndagi võib jääda lihtsalt proovisaali.
Minu või teiste publiku esindajate mure, kas ikka noored suudavad ise ei öelda, haakub Semperi etteheitega, et ühiskond tahab kõike liialt turvaliseks muuta, et inimestelt endalt võetakse vastutus, paneme reeglitega paika, et nii ette ära hoida igasuguseid võimalikke kukkumisi ja eksimisi. See talle ei meeldi, sest elamine on tema hinnangul olukordadega kohanemise jada, ent kohanemist enam ei võimaldata, sest kõik on ette hoolega muudetud võimalikult steriilseks. Selle vastu ta oma töödega näib ka protestivat.
Et tegemist on ikkagi täiskasvanud inimestega, väga ägedate noorte näitlejatega, seda kinnitas nende mängu veenvus ja energia, nad olid absoluutselt pühendunud.
Esimeses vaatuses kuningas Ubu, aga eriti emand Ubu kehastajad tegid tugevad rollid – eriti viimistletud oli nn õrnem pool, kes oli nagu ka Macbethis see kõige kurja juur –, siis teises vaatuses noored muutusid massiks, taotluslikult. Noorte näitlejate eripära tuleb pigem otsida teistes lavastustes, sest «Kuningas Ubus» ongi nad enamjaolt ühe näo ja teoga, ent mitte sugugi hallid.
Mitte lihtsalt kirjud hilbud
«Kuningas Ubu» kostüümid on loonud Ene-Liis Semper (dramaturgia, lavastuse ja kujunduse autor koos Tiit Ojasooga) ja need on uhked, ning just kirjususega varjatakse inimeste tühisust – mida värvilisemad on tegelased, seda suurem on enesekesksus. Ega Ubude mustvalged kostüümid pole ka vaid efekti pärast, siingi on peidus tegijate kriitika pealtvaatajate suunas.
Eelmise aasta sügisel oli Semperi isikunäitus EKKMis – terviklik ja tugev. Üks mõjuv töö oli näituse kõige kõrgemal korrusel: suur kuhi päästeveste pimedas toas. Valgusähvatused tõid korraks ruumi nähtavale, siis taas pimedus – ja see kordus. Dramaatiline, aga väga lihtne punkt ruumiliselt väga hästi lavastatud näitusele.
Eesti Draamateatri laval olid need samad päästevestid. Sõnum oli sama – kõik on läbi, need päästevestid meid ei päästa. Inimkond on liialt hõivatud üksteise naba imetlemisega. Me hävitame selle maailma ja püüame siis pääseda teistele planeetidele. Vähemalt see kullatud kuningas (kelles võis ära tunda ühe suure riigi presidendi) teeb kõik selleks, et ise sinna jõuda. Ja enesekeskuse tipuks – viimasena, mida ta teeb? Loomulikult selfi: «Mina olin siin! Mina naeratan! Mina olen selle saavutanud, mida teie kõik tahate, aga mitte kunagi ei saa!»
Päästevestid sümboliseerisid ka inimese elu, hinge – see oli päris nutikas. Just päästevestide kuhja kohal on see taevasse kippunud kuningas hõljumas.
Loomulikult on ses lavastuses viiteid Ojasoo ja Semperi teistele teatritöödele, ent ka Semperi videokunsti teostele. Semperile on oluline vahend keel – see, mis on meil suus (sh ka suu ise). Meenub videoinstallatsioon «Oaas» (1999), kus ta laseb endale suhu istutada lille. Või EKKMi näituse tööd, kus ta lakkus keelega seina – seinale jäid verised triibud. Draamateatri laval midagi nii ekstreemset ei tehtud, ent keelt kasutati väljenduseks rohkem kui kõnet.
Ei saa aru!
Suurim etteheide «Kuningas Ubule» on teksti raskesti aru saadavus, sest näitlejate diktsioon on kehv; samuti läheb osa teksti kaduma karjumisse ja süljepritsmetesse. See on suurim miinus. Kõik muu on maitse- või kogemuse asi.
Minul oli saalis igav, sest ses lavastuses oli liiga vähe ideid, igav oli, laval toimuvat olin kõike juba näinud palju sisukamates töödes. Ei šokeerinud roppused ega keha paljastamine, see kõik oli tüütu ideena ja tegevusena. Teatris on palju peenemaid väljendamise vahendeid kui plakatlikud kõned või rinnanibude kruttimine. Seetõttu üksteise kargamine mõjus näritud nätsuna, mis siis, et draamateatri laval.
«Kuningas Ubu» on üks tüütumaid ja tühjemaid Semper–Ojasoo lavastusi, sest seal pole uusi tähelepanekuid, vorm mõjub seetõttu vanana. Ent kui kuulsin ja nägin noorte reaktsioone (ka garderoobisabas), siis meenus Peeter Jalaka kunagine ütlus, et iga põlvkond peab ise minema keset lava, keerama koti tagurpidi ja asjad ükshaaval sisse panema.
Minule oli see lavastus igav, sest olen seda sada korda näinud, aga nüüd on noorte kord avastada paljas tagumik lavalt. See ongi üks lavastuse paradokse: vaatamata sellele, et sisu mõttes oli mul igav, siis noori jälgida polnud igav.
Publikut jälgida oli samuti põnev. Eelmine «Ubu» oli vaimustav, selle uue kohta nii ei saa öelda, olen väga rahul, et nägin, sest laval toimuv ärritab ja ärgitab mõtlema.
Samas pole õige lahterdada see tükk noortekaks, sest ega «Ubu» pole rinnapiim, mida kõik mingi vanuseni pugivad ja siis minnakse üle «klassikalisemale» toidule. Vaatajate hinnangud lavastusest ei sõltu vanusest. Lisan lõppu minu sotsiaalmeedia seinal tekkinud arutelu ühe kommentaari, 52-aastase suure teatrihuviga meesterahva hinnangu: «Mulle väga meeldis. Mul polnud kordagi igav, visuaalid lummasid, noorte jõudu ja tahtmist oli põnev jälgida ning taotluslik plakatlikkus minu jaoks toimis. Mingit pingestatust oli ka. Ja finaal. Mul on hea meel, et sellel kursusel on palju sarmi.»