Mari Rostfeldt
Eesti 2024. aasta teatriauhindade seas jäid silma kaks põnevat lavastust, üks Eesti Draamateatris ja teine Tallinna Linnateatris. Mõlemad on huvitavad just lavastajakäekirjade näidetena, mis eristuvad selgelt nende teatrite harjumuspärasest teatrikeelest. Miks nii?
Eesti Draamateatris on Juhan Ulfsak lavale toonud Pier Paolo Pasolini kultusteose „Teoreem“ (1968). Ka eestikeelne jutustus (1990) väärib igati lugemist, kas enne või pärast teatriskäiku. Tallinna Linnateatris on Rainer Sarneti poolt lavastatud Fjodor Dostojevski romaan „Ülestähendusi põranda alt“ (1862), mis on omamoodi sissejuhatuseks kirjaniku hiljem kirjutatud meistriteostele.
Külalised
Nii Sarnet kui Ulfsak on varem lavastanud Von Krahli teatris, mis on püüdlikult eesrindlik ja piire nihutav väiketeater 1990-ndatest. Sarnetit tunneme siiski rohkem filmilavastajana. Ulfsakit näitlejana. Von Krahli teatri juhi Peeter Jalaka poolt punutud uuendusmeelne ja multimeediat armastav pesa on inspireerinud kõiki neid lavastajaid ja näitlejaid, kes on selles teatris töötanud. Nii ka neid kahte.
Linnateater on praegu Salme Kultuurikeskuses oma uut maja ootamas ja erinevalt Draamateatrist on seal ühel hooajal korraga mitmeid külalislavastajaid. Tundub, et linna peale lastud teater otsib peale Elmo Nüganeni lahkumist oma uut kohta ka Eesti teatrimaastikul. Viimase hooaja väga erisuguste lavastuste reas on Sarneti poolt lavale toodud Dostojevski mõnus side Nüganeni-aegse, inimhinge kaevuva Linnateatriga. Siiski on Sarneti lavastus nõtkem ja näitlejate mängu poolest erinev.
Juhan Ulfsak on Draamateatri suure lava enda omaks teinud juba Klaus Manni „Mefisto“ (esietendus 2021) peaosatäitjana. Ka lavastajana on Ulfsak seal varem kätt proovinud. Valitud teoseks oli esimesel korral Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“ (2015). See materjal ei jää oma tähtsuselt kuidagi alla Pasolini teosele ja esitas ehk samaväärseid väljakutseid. Ulfsak ei lasknud end tol korral, ega nüüdki, lava suurusest (ja tähtsusest Eestis) segada.
Mõlemad lavastajad on kasutanud Von Krahlile omast lähenemist. On see Von Krahli invasioon Eesti suurteatritesse?
Tegelased
Lavastuste komejantlik ja artistlikult ülepaisutatud stiil on küll täiesti omanäoline, ent ühtviisi teatraalne. Kaks lavastajat kaasavad kumbki omal moel samu võtteid: liialdatult värvikalt mängivad näitlejad, tugevad helid ja väljendusrikas laul, video (või selle asenduseks peegelpind), väljendusrikas tants ja seksuaalne liikumine. Oma tooni annab lavastustele brechtiliku teatri taktika, kus püütakse maha lõhkuda sein publiku ja lava vahel või näitleja võib esineda lausa iseendana („Teoreem“).
Sarnet toob lavale lihtsa inimese koos tema kahtluste, enesepõlguse ja patuse olemisega, koos tema pettekujutelmadega. Dostojevski Põrandaalune (Rain Simmul) on rahata, auväärse staatuseta. Simmulil õnnestub olla ühtaegu väljakutsuv ja eemaletõukav, selgelt määratleda oma rolli isolatsioon. Inetu käitumise ja mõttemaailmaga tegelane laob oma inetu elu vaatajale peopesale üldse mitte hindamiseks, ammugi mitte kaasaelamiseks, vaid lihtsalt kirja panemiseks. „Vormivõttena, ei midagi muud“, teatab Põrandaalune ja vehib tindise hanesulega, tipib kirjutusmasinal või välgutab mobiiltelefoniga. Ja vormivõtet valdab Sarnet küll.
Niisamuti on õnnestunud Ulfsakil Pasolini masinavärk mõnuga käima lükata. Pasolini perekond on seevastu rahakas, kodanikuühiskonna supernäidis, kus iga liige on takerdunud oma üksindusse ja teadmatusse. Külaline (Liisa Saaremäel, Draamateatris samuti külalisena) on tegelane, kellest see silmakirjalik heaoluperekond sõltuvusse jääb. Saaremäeli rollist kiirgaks justkui soojust ja valgus, meelekindlust, ent see kõik kaob kõrbesse kui eksinu hääl.
„Inimene armastab ainult oma muresid rehkendada, oma õnne ta rehkendada ei oska,“ ütleb Põrandaalune Sarneti lavastuses. Kummagi lavaloo tegelased ei ole võimelised grammikestki õnne või lunastust rehkendama.
Neis lavastustes puudub tavapärane psühholoogiline analüüs ja klassikalisest teatrist tuttav empaatiatunnetus. Mõlemad lavalood mõjuvad kui jutustav kunst, mis loobib publikut teravate sümbolite ja chaplinlike kujunditega. Näitlejad on mõlemil juhul selgelt teadlikud publiku kaasamisest ja vaatajad omakorda on teadlikud neile etendatavast teatrist. Ikkagi on tunne, justkui piiluksime kõike toimuvat salaja läbi lukuaugu. Või tsirkusetelgi pingiridade alt. Ja seal avaneb suurepärane pilt.
Lava
Lavaruumi on kasutatud maksimaalselt. Linnateatris on väikesesse black boxi mahutatud kaks lavakorrust: hämarusse varjuvad põrandaalused ruumid, mis patuse aina alandlikumaks teevad, ja nende kohal ühevärviline teatrilava show tarvis. Draamateatris siseneb trupp publiku ette saalipõrandale, edasi liigutakse suurele lavale, et siis teravalt juhitult valguses (valguskujundaja Priidu Adlas) vallutada kogu lavaruum: eest tagaseinani ja maast laeni.
Panoraami suunavate hiigelpuude taha on häirivalt nähtavale jäetud tehnilised seadmed ja telliskiviseinad.
Kui Sarnet oskab lavale tuua laiekraani formaadis multifilmiliku marionett-teatri, siis Ulfsak näitab meile sügava perspektiivipunktiga linateost, mis on detaile täis pikitud nõnda, et sümboolsemaid neist tuleb vaatajale näidata justkui läbi suurendusklaasi. Viimasena nimetatud efekti loob hiiglaslik videoekraan (videokunstnik Emer Värk). Kiiduväärsena näib Sarneti valik jääda lihtsate teatrivahendite juurde nagu Pierrot-kostüüm, joonistatud mööbel või varjuteatrist laenatud valgustusvõtted (valguskunstnik Emil Kallas). Kõik teavad, et filmi teha ta oskab, ja siinkohal oleks videopilt üleliigne.
Kahe lavastuse ühine nimetaja on Laura Pählapuu, kes alates 2019. aastast on Eesti Draamateatri peakunstnik. Ka Pählapuul on Von Krahli teatri kogemus. Rainer Sarnetiga on ta koos teinud dokumentaalfilmi “Vaino Vahingu päevaraamat” (2021) ja Von Krahli lavastuse „Lillede keel“ (2012). Laura Pählapuu pälvis 2024 Eesti Teatriliidu teatrikunstniku auhinna just nende lavastuste, „Ülestähendusi põranda alt“ ja „Teoreem“, eest.
Aplaus
Rõõm on tõdeda, et ka gümnaasiumiealisi noori on mõlema teatri etendustel küllaga. Linnateatri saal kipub olema hiirvaikne, mis on üllatav. Alles hiljuti käivitasid teatrid üle Eesti kampaania meenutamaks teatriskäigu viisakusreegleid. Ent siin mustas saalis ei julge keegi riskida kaotada sõnakestki. Või silmapilgutustki. Ja nii mängibki Põrandaalune lustlikult peegli-päikesejänkuga ja teeb vaatajaile silma. Rainer Sarneti komplekteeritud kolmainsus hingab kaunilt ja heas rütmis. Draamateatri sametises saalis kostub publiku seast mootorimürina ja telereportaaži vahele kihistamist, etenduse jooksul tuleb ette isegi silmade katmist. Juhan Ulfsak on traditsioonilises publikus erinevad emotsioonid lainetama pannud.
Nii Draamateatri viimaste aastate repertuaari kui Linnateatri eneseotsingute teele sobivad mõlemad lavastused hästi, pakkudes publikule nii silmailu kui põnevust, üllatusi ja kindlasti head muusikat ja teksti. Mõlemas lavastuses on väga häid näitlejatöid. Bravo! Von Krahli teatrile omane avangardne ja katsetav lavastuskeel ei pea sugugi jääma väiketeatrite pärusmaaks. Seega tänan, ja tere tulemast uuesti, külalised!
Tekst on valminud loovkirjutamiskooli Drakadeemia kursuse “Etenduse analüüs: Ülestähendusi inimeseks olemisest” raames. Kursus toimus 18.01.–24.03.2024. Kursuse juhendaja oli Madli Pesti ja osalejad Anneli Jürgens, Ege Ello, Riina Muuga, Helen Pärk, Varja Arola, Anneli Leinpere, Evelin Tobre, Kaie Mölter, Liis Sein, Heli Reimann ja Mari Rostfeldt.