Jaanus Kulli, Õhtuleht, 20.01.2023
Euroopas toimuv sõda kisendas „Macbethi“ lavale toomise järele, on öelnud Eesti riikliku sümfooniaorkestri peadirigent Olari Elts, kes neljapäeval astus dirigendipulti Estonia kontserdisaalis, kui esietendus Eesti Draamateatri, Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi koostöös Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastatud „Macbeth“.
Omamoodi ajastu südametunnistuseks sai Juhan Viidingu Hamlet 1978. aasta Mikk Mikiveri lavastuses, kui stagnatsiooniaja paines kõlas Viidingu-Hamleti suust „aeg liigestest on lahti“. Sama fraasi on nüüd korratud Semperi, Ojasoo ja Eltsi „Macbethi“ lavastuse kontekstis. Seda tuletatakse meelde Euroopas ja küllap kogu maailmas.
Shakespeare’i tragöödia „Macbeth“ on lugu võimuahnest mehest, kes päästab lahti verepulma – ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha. Nüüd vaatab kogu Euroopa, kuidas ühe paariariigi juht on päästnud lahti Macbethiga sarnase verepulma, mille lõppu ei oska ega julge keegi ennustada.
Kui algselt pidi kolme kunstiorganisatsiooni koostöös jõudma kontserdimaja lavale Shakespeare’i „Torm“, siis ühel hetkel otsustasid tegijad selle siiski asendada „Macbethiga“. „Sellest tekstist ei saa praegu mööda vaadata,“ on öelnud Elts, miks „Tormi“ asemel hoopis „Macbeth“ lavale jõudis. Lisades, et lavastuse üks eesmärk on Euroopas, eelkõige Ukrainas toimuva Vene agressiooni pildis hoidmine.
Ja tõepoolest, kogu etenduse vältel ei saa peast naaberriigis toimuvat. Mitte et see segaks jälgimist, pigem võimendab pea igat lavalt kõlavat lauset ja fraasi või misanstseeni. Paralleele saab punktist A punki B tõmmata väga sirge käega. Olgu siinkohal nimetatud vaid üks märksõna: paranoilisus.
Semper ja Ojasoo on saanud kokku vägeva trupi, kus eestkõnelejad on ennekõike mehed, mida nad verepulmas (loe: sõjas) ju ongi. Kust ometi tõuseb esile nimirollis Mait Malmsten. (Jah, selle karakteri mõõde on ka kõige laiem.) Ent teatris on praegu Malmsteni aeg. Pidades eeskätt silmas tema kahte eelnevat osatäitmist: lavastuses „Lehman Brothers“ ja Salierit „Amadeuses“.
Samas oleks patt jätta Macbethi kõrval nimetamata tema meeslavapartnereid, kelleks on Priit Võigemast, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk, Jaak Prints…
Mehed – ja selles vanuses neile kirjutatud dramaturgiat silmas pidades – oma parimais aastais. Nad on selle eest tänulikud, võtavad oma osatäitmisest viimast.
Olgu selle kinnituseks pea kümneminutiline ümber oma telje pöörlemise stseen, mille järel lahkutakse lavalt, nagu oldaks vaid korraks kingapaela sidunud.
Ene-Liis Semper on sõnastanud, et lavastust luues oli suureks mõjuallikaks muusika ning et just Lepo Sumera looming tundus olevat õige kõla, värvi ja sügavusega. Elts lisab, et see, millest Sumera oma sümfooniates räägib, on niivõrd üldinimlik, mistõttu sobibki Sumera hästi kokku Shakespeare’i tekstiga.
Lõpetuseks tahaks teha siiski väikese torke. Kasvõi mõne enda närvilõpme pihta. Miks mul sees, vaatamata eelöeldule, laval toimuvat nii kõnekalt ja sugestiivselt toetavale Lepo Sumera muusikale ja võimsale ansamblimängule nii harvad korrad värathas? Tõsi, kord või paar käis nõksakas läbi. Kui esimeses vaatuses tabab kõrv korraks Shakespeare’i tekstist erineva struktuuriga fragmenti Ülo Tuuliku dokumentaalromaanist „Sõja jalus“. Või kui leedi Macduff (Hanna Jaanovits) ja väike Macduff (Tobias Kaljujärv) Toonela poole teele asuvad, st Surm neid sinna enda järel veab.
Samas saan aru, et kogu lavastust kannabki ju loost lähtuvalt saksa teatrile omane ekspressiivsus, milles tundevarjunditele ja pooltoonidele ei peagi, peale paari stseeni, kohta olema. Sest veresaun ongi jõle ja jälk.
Ja siis päris finaal: viis või enam minutit täispimedas saal ja kuskil kauguses – loomulikult laval – viiuli vaevukuuldav, aga samas erakordselt pikk pinget hoidev ja sädemega lõpunoot. Kuni seegi pimedusse kustub. See kraabib küll hinge. Siis on valus.