Grete Kaio
Sport, armastus, rahu, seksuaalsus, sõda, viha, segadus, noorus, pension, elu, surm, madal- ja kõrgpunktid, satiir ja täielik tõsimeel, sõltuvused, voorused, mood, valupunktid, ühiskonnakriitilisus ja samas absoluutselt mitte kriitiline magus läila hingepai – teatris leiab ju tegelikult kõike ja rohkemgi veel. Juba ainuüksi üks tükk võib sisaldada juba kõiki neid märksõnu, sest eks juba hea (dramaturgilise) teksti kriteerium ole puändi, pinge, sündmuste olemasolu, et saaks sündida tähendus. Just, tähendus. Aga milleks veel 2020. aasta valguses hoida elus ühes ruumis, atmosfäärilist pinevust taotlevat koosviibimist, et jutustada võõrast lugu? Kui ümberringi on rohkem surma ja ärevust kui kunagi varem, siis kas seda laval üldse enam vaatama peaks? Kas teater on eluks vajalik, kui mõelda inimvajaduste püramiidile? Kas teater saab lahendada poliitilisi konflikte maskivastastega, edendada riigi tulevikku, päästa majandust või kultuuri? Ja kas ta peakski seda? Kas teater kasvatab vaatajat või mis on tema tähendus?
Teatrifestivali „Draama 2020“ arutelus „Kui eriolukord oleks tavaolukord“ nõustusid kõik osalejad, et teatrit on küll kriisiajal võimalik teha, aga olukorras koorub välja valupunkt, millest kirjutab ka Kaja Kann Teater. Muusika. Kino juuni 2020 numbris: „Kas kõigil kunstiga tegelevatel inimestel on praegu selline tunne, kui nad virtuaalmaailmas oma armastatud instrumente mängivad /–/, (et) tõeline suhe puudub, aga kohtumine vaatajaga justkui toimub kohusetundest, harjumuses – mõlemapoolsest? /–/ Teatritegijad kordavad nagu ühest suust, et virtuaalvahendusel tehtud etendus ei ole see, aga ikka panevad oma meistriteose kõigile vaatamiseks.“
Tekstis koorub välja ka paradoks, et ekraani kaudu suhtub vaataja edasiantavasse ratsionaalsemalt. Süda ei ütle, mida tunda, nägemine jääb poolikuks, mitte, et ta samas ruumis ka täielikult täielik(um) oleks. Ometi vaataja vaatab, ometi vaataja naudib – kohusetundest? Teatrit sai tehtud ja tehakse ka praegu kriisi teise laine ajal – Paide teatri liikuv etendus „Labürint“, Uue Teatri 360 ° vaatemäng sündmuskohalt „Anne lahkub Annelinnast“ või kevadel etenduv lavastus autodele „Kõikide piirangute lõpp“ – olukord nõuab palju loovust ning mugavusest välja astumist – tehnilised lahendused ja nutikus on olulisem kui kunagi varem. Eriline vahe on ka tõsiasjal, kas etendus on live-ülekanne või eelsalvestatud. Kui esimene neist tekitab mingilgi määral tunnet, et vaatamine on hetkeline, mööduv ja kordumatu üheshingamine, siis teise puhul muutub pausinupp ja homme-vaatan-edasi pühaduse teotuseks.
Küsimusele, mis teeb teatrist teatri saab vastata lihtsamalt, kui hing ehk tunneb – tsiteerides vanameister Brooki, siis teater on peidetud hetke, mil üks inimene kõnnib, põhjendatud vajaduse, eesmärgiga, ruumi nurgast teise nurka ja keegi vaatab teda. Siiski peab olema selles hetkes teatud hingestatus, hingus. Istudes proovisaalis, kus miskit ei toimu, võib igaüks tunda, mingit kumavat energiat, milles on rohkem elu kui telestuudios või spordiülekandes – sellepärast polegi salvestustel sära, nad ei kanna edasi hingust (ega Brooki meistriteose nimi ilmaasjata „Tühi ruum” ei ole – sest spordiüritus tühjas ruumis vastu kajada ei suuda, teater aga küll). Nii spordiülekannetes kui telestuudios on küll olemas tegevus, miskit, mida saab vaadata, aga mitte see sama hingestatus, otsing, millegi suurema ja müstilisema jaoks.
Võibolla teeb aga teatrist teatri Panso kirjas noorele näitlejale Juhan Viiding toodud mõtted: „Ära tapa rohkem, kui sisse soolata suudad. Õnnetusel on villased sokid jalas. /–/ Armastus tuleb nägemisest. /–/ Vaesele on tuul alati vastu. Nii ilus võllas, et lust oleks seal rippuda. /–/ Kui õnn annaks igaühele, mis ta teeninud on, siis ta poleks õnn vaid õiglus. /–/ Täiuslikult lihvitud briljandil peab olema 58 tasapinda. /–/ Pole mingi kunst olla mõistetav vähestele; nõuab julgust olla paljudele mõistetav. /–/ Vasak silm on parem silm.“ (Voldemar Panso „Portreed minus ja minu ümber“, 1975).
Pealtnäha teatriga seosetud mõtted peidavad endas just suurimat mõtet selle olemusest. Tänu sellele on teater vajalik ka surma ja ärevuse, konfliktide ja maailmapäästmise keskel, sest teater pole täna enam kõigest ruum pluss tegevus. Teater on mõttelaad, hingus, miski, mis tekitab armastuse, mis mõtestab vastutuult, mis kingib huumori, mis annab julguse, mis annab uudsuse ja just sellepärast on olnud kriis ehk Eesti (võrreldes Inglise teatriga) noore teatrikultuuri jaoks hoopis kasvatav mitte surmav. Usun, et kui vana Ird meie praegust elu näeks, paneks ta enda teatridirektori ameti maha või innustaks Hermaküla ja Toomingat olema veel rohkem otsingulisemad. Võibolla on just praegu taas aeg, et istuda öid enda korteris (justkui proovisaalis) otsides tahet, otsides otsingut, mille tulemusena võiks 20. sajandi Vanemuise teatriuuendus taas Eesti teatri uuele tasemele viia. Võibolla on hetkel aeg, rohkem kui kunagi varem öelda
„Tähelepanu. Keskendumine. Kontsentratsioon.“ või õppida ka vaatajana mõistma, mida tähendab teater kui pidev otsing? Ikka selleks, et mõista rohkem neid inimesi meie ümber, nende reaktsioone ja hirmu peegeldusi. Sest mis see teater muud on kui inimpsühholoogia piiride kompamine ja joonimine.
Teatrist teeb teatri ellujäämine. Teatrist teeb teatri konkurents. Teatrist teeb teatri surmahirm. Teatrist teeb teatri otsing. Teatrist teeb teatri lahku-ühtimine ja arbumine. Teatrist teeb teatri leping saatanaga – mis iganes vormis. Teatrist teeb teatri usk pimesi. Teatrit ei saa teha suremata endale. Teatrit ei saa teha andumata kunstile. Teatrit ei saa elus hoida ilma andeta. Teatrist teeb teatri inimvaremete üheks massiks liimimine, lammutamine ja peegelruumiks püstitamine.
Aga ehk on ka see kõik illusioon?