Ene Paaver, Draamateatri leht, kevad 2024
Riina Maidre mängib „Erakõnelustes“ peaosa, noort pastoriprouat Annat, keda karm ausus enda ja teiste vastu ei viinud armastusele lähemale, vaid valusalt vastupidi.
Kas Anna on sulle lähedane tegelaskuju või pidid enda jaoks võõrasse inimtüüpi sisse elama?
Üldjuhul ma ei mõtle tegelaskujust kui kellestki võõrast, eraldiseisvast ja kindlapiirilisest, kuhu peaksin ennast sisse väänama. See enese tegelaskujuga kohakuti seadmine toimub kuidagi vastastikusel kokkuleppel. Mina annan tegelaskujule laenuks oma füüsilise keha, hääle, hingamise, energia, aga vahetuskaup on ka aus – autorilt ja tegelaskujult saan ma omakorda enda kasutusse tema mõtted ja sõnad, tahtmised ja kohandumised, antavad olud ja suhted.
Ma teen oma tööd enda ihule ja hingele nii lähedalolevast kohast kui vähegi võimalik. Kui võimalik, siis käin ringi, süda peo peal, kõik kriibib mind ja samal ajal kannab, kõike võin armastada, kõik ajab naerma, kõik kindel võib hetkega alt vedada. Anna käib minuga kaasas, ma käin temaga kõrvu.
Anna lugu ei ole just Disney film, armastus ei võida, argipäev ei leevenda, ausus ei saa tasutud andestusega, andestusest saab ainult uus askees. Mida ma võib-olla kõige enam prooviperioodi jooksul olin justkui sunnitud avastama, oli see, kui suurt üksindustunnet, isegi lootusetust koges Anna iga erakõneluse jooksul… emaga, abikaasaga, armastatuga, pihiisaga. Kuidas Anna karm ausus enda ja teiste vastu ei viinud teda armastusele lähemale, vaid valusalt vastupidi, hakkas teda sellest ihalusest justkui kaugemale kandma.
Veel oli mul huvitav Ingmar Bergmani triloogiast, kust „Erakõnelused“ pärineb, lugeda juurde esimest osa „Hea tahe“, kus oli veelgi detailsemalt kirjeldatud Anna ja tema abikaasa Henriku armastuse alguse lugu. Kuidas ülevoolav ja ainuvõimalik, lunastuse lubadusega armastus eluliselt kiiresti tühjaks jookseb ja mis siis neist kahest inimesest edasi saab – jumala ees, teineteise ees, iseenda ees.
Mis olid proovides olulisemad ühised aruteluteemad?
Maestrod Kalmet ja Kangur osutusid ootamatult romantikuteks, kes uskusid Anna armumise ja armastuse lõputut ehedust. Mina ja Viire Valdma kehitasime vist rohkem selle peale õlgu ja tõdesime, et armastuse tunne võib ju päris olla, aga kõik läheb mööda. Annal on tekst, et „luba mul olla temaga koos kasvõi lühikest aega“; ta on elukogenenumana vägagi teadlik sellest, et suhe Tomasega ei pea vastu, ei saa jääda kestma. Pole kunagi jäänud.
Konventsioonid, patt, süü, karistus, kahetsus, armulaud, andeksand, tõde, vale, pühadus – need on Bergmani tekstis kaalukad märksõnad ja kõlavad küsivalt mitmel korral kõigi tegelaste suust. Proovides rääkisime neil teemadel palju, kes otsis viiteid piiblist, kes Bergmani teostest, kes iseendast.
Bergmani mõtte selgus, teravus ja tõesus võtab ära võimaluse, et näitlejatel oleks väga vaja midagi leiutada ja vaielda.
Kui Anna kahtleb, kas ta ikka usub jumalat ja kas tulla leeri, siis pastor Jakob ütleb: aga ära ütle jumal, ütle püha. Kuidas otsib Anna oma elus pühaduse mõõdet, kust leiad seda sina?
Bergman sõnastab selle onu Jakobi repliigi tõesti hästi. Pühadus ei ole nii püha, et teda igatseda ei võiks, aga püha ei allu ka meie tahtmisele. „Kuid üks on kindel, meid ümbritsevad sündmused, mida me oma meeltega ei taju, kuid mis meid vahetpidamata mõjutavad.“
Oma tegudes tajub Anna pühadust selgelt, ta on hästi aus, fassaadi püsti ei hoia ja näitemängu ei tee. Isegi kui ta oma argipäeva pettuses elab, siis erakõnelustes on ta pühaduse tunnetusele lähedal. Kuueteistaastasena on Anna maailm klaar: ta tahab liituda misjonitööga Aasias või hoopis armastada ja abielluda – kõik valikud on võrdselt head. Aga kolmekümne viie aastasena ei ole teadmine sellest, mis on õige armastuse tegu, enam nii selge.
Võibolla usk, et me elame pühaduse aimamises ja mõjuväljas, on piisav. Ma usaldan, et kui püha on olemas, siis väljendub see aeg-ajalt ka minu tegudes. Mitte tervenisti, aga kildude kaupa.
Sa õppisid pärast Eesti lavakunstikooli Amsterdami teatrikoolis. Kas seal õpetati rohkem etenduskunste?
Jaa, just. See oli magistriõpe suhteliselt vabades stuudiotöö tingimustes – ammutad, analüüsid, sõnastad, lood, reageerid, peegeldad, katsetad. Kursuse moodustab seal tavaliselt 6-10 praktiseerivat kunstnikku, etendajat, tantsijat, dramaturgi või koreograafi eri maadest ja kultuurilistest taustadest. Sügiseti veedeti 10 nädalat koos intensiivses ja kureeritud teemaprogrammis. Kevade poolaastad olid struktureeritud igaühe individuaalse uurimuse ja praktika kaudu.
Peab ütlema, et Hollandi riik on ikka päris rikas ja rikkalik, külalislahke ja lahke. Sealne kunsti- ja tantsuväli on nägemist ja kogemist väärt. Võtab ikka suu ammuli küll.
Mida sa etenduskunstniku kogemusest „Erakõnelustesse“ kaasa võtad?
Ma ei oska niimoodi eristada. Või õigemini, saan aru küll, mida niimoodi küsides justkui vastandatakse, aga minu arusaamades, minu kehas, minu tegemistes on kõik üks. See on mu isiklik areng ja teekond. Ma olen näitleja ja etendaja. Kõik varasemalt õpitu ja kogetu käib minuga kaasas ja ma rakendan iga oma oskust ja taipamist kõiges, mida ma teen.
Materjali algolemus ja lavastuse eesmärk dikteerivad sisulise vormi. Trikitamise pärast ei ole vaja asju tagurpidi teha. Bergman on kirjutanud psühholoogilise draama, olen peaaegu kolm tundi järjest laval ja räägin leheküljepikkuste monoloogide kaupa mõtet, mis vajab väljaütlemist, samuti mõtteid, mis jäävad sõnade vahel välja ütlemata. Minu arvates on selline hüperfookuses teksti edastamine väga punk. Ja ma ka suudan ja oskan seda teha.
Oluline on partner mu vastas, publik meiega samas aegruumis ning energiatase ja hea tahe. Selgus, tervik ja eesmärk on alati olulisemad kui „huvitav“ rollilahendus. Mängima peab tervikut ja alustada tasub tavaliselt algusest.
Üks haridus on sul veel, eripedagoogika magistrikraad Tartu Ülikoolist. Kas eripedagoogi töös on midagi sarnast tegelase analüüsiga teatris?
Jah, teatris ja eripedagoogikas on sarnane teise inimese kuulamise ja lugemise oskus. Ja ka enda asetamine olukorda, kus ma ei ole kõrgem, targem ega tublim kui laps või tegelaskuju mu vastas. Alguspunktis on mul toeks ainult see, et mul on oma sarnane või teistlaadne kogemus elust, või ma oskan küsida suunavaid küsimusi, või ma oskan suuri ja tugevaid emotsioone ja sasipuntraid aeglaselt väiksemateks osadeks lahti võtta. Kõik algab kohalolust ja kontakti loomisest. Ja see ei pruugi alati olla rõõmus, terve, harmooniline ja enesega hästi hakkamasaav inimene mu vastas, pigem vastupidi. Aga kõik targad nõustamised ja õpetamised saavad alata alles siis, kui loodud on usalduslik ja inimlik kontakt.
Ja see on minu jaoks võrdselt huvitav nii teatris kui ka koolis kui ka elus. Kui mulle on antud, siis ma pean andma. Ja ma ei kahtle ega küsi, vaid lähen ja teen.