Jaanus Kulli, Õhtuleht, 20.11.2023
Teatriarvustus | Värske Kinoteatri lavastus „B-koondis“ tõestas, et naljategemine on raske. Sellelt seltskonnalt oodanuks vaimukamat sooritust!
„Ah, kas selg läks märjaks?“ küsib mu vasakul käel istuv tuntud kirjastaja, kui pingiridade vahelt lähenenud tuntud lavastaja, pääse näpuvahel, tahab mind toolilt ära kupatada, sest tal on kutse peal sama koht. Tõepoolest, tal on seal kirjas rida kaks, kus juba istun, ja koht on ka sama. Selgub aga, et selles mängus tähistab teist pingirida „B“, milline täht seisab must valgel kirjas mu piletil.
Õiglus on jalule seatud ja lavastaja patsutab vabanduse saatel naeratades mulle õlale. Ent segadust kui palju – justkui hiigelsuurel vutistaadionil, kus miljon sektorit.
Nüüd aga kõlab vile Draamateatri väikeses saalis ning mäng võib alata. Või hoopis sõit? Sest teatri kavalehel on märge: „Kaheksapaat stardib 11. novembril ja sihiks vähemalt B-finaal.“
Tegelikult vahet pole: teatri tinglikkus lubaks väikesel laval maha mängida ka kahepäevase kümnevõistluse kava. Samas sobiks lava – vähemalt pindalalt – kõige enam poksiringiks. Tinglik on tegelikult ka B-finaali pürgimine kui protsess, sest see suubub või sublimeerub hoopis spordi kulissidetagusesse maailma.
Higi, veri ja pisarad
Kus areenile astuvad sportlase võitlused iseendaga ehk higi, vere ja pisaratega, aga tulemuseks on ikkagi põrumine. Kus aga peeglisse vaadates kumab selle taga virvatulena punane purk tablettidega. Kus mängu tulevad kahel pool lauda istuvad kommionud: ühel pool (nais)sportlast ahistav treener ja teisel pool rahapatakat lehvitav sponsor. Kus firmade logosid täis dressid on kui koorem sportlase seljas: kui tulemust ei tule, kaob ka raha tuulde. Lisaks veel despootlik treener ja kiuslikud kohtunikud. Ühesõnaga, mängu on toodud kogu arsenal, mis projitseerib põrandale tumedaid varje, milliseid vana kooli koristajat kehastav Ülle Kaljuste püüaks justkui puhtaks pesta või minema uhtuda, kui ta meeste riietusruumis mopiga põrandat nühib ja korrutab, et „pole probleem, pole probleem“.
Aga „probleem“ on, sest ei jõua ka Kaljuste üksi põrandat läikima lüüa.
Loomulikult pöörati kõik need komplitseeritud teemad ehk laval siis sketšid Kinoteatrile kohaselt pea peale ning kuigi sportlikku power´it oli laval rohkem kui küll, näitlejatööd nauditavad, tekst kohati vägagi vaimukas (näiteks pressikonverentsi killud: jätsin kõik endast basseini, ma ei kuulnud pauku ja… eelviimane koht on ka koht, teist ringi ei mäleta üldse jne), immitses saali ikkagi ka higilõhna ja mängu (loe: ühe või teise sketši) lõpptulemus oli suuresti aimatav, paralüseerides sellega justkui ka lugude oodatavat puänti.
Kinoteater on suuteline enamaks
Välja arvatud paari erandiga. Nagu näiteks laskekäimine koos õlle mekutamisega või siis Tõnis Niinemetsa kehastumine (vist?) korvpallitreener Andres Sõbraks.
Kinoteatri tegijatelt oodanuks vaimukamat sooritust. Taas tuleb tõdeda, et naljategemine on sama raske kui maratonijooks. Või kui poks, kus sulle nätaki antakse. Mõned korrad siiski anti.
Ütleme nii: Kinoteatri kaheksapaat jäi seekord finaali ukse taha, kuid juba järgmine start võib selle heastada. Sest Kinoteater on suuteline palju enamaks.
Paneme siinkohal i-le täpi ja küsime spordireporterite lemmikküsimuse: „Mis tunne on?“
„Tuleb endale otsa vaadata ja… omad järeldused teha.“. Ka need kaks kildu on lavastuse pressikonverentsi sketšist.