Hedi-Liis Toome, Edasi, 12.06.2024
“Rahamaa” on tekst, mis vääriks lavastamist ka väljaspool Eestit, sest selle mitmekihilisus pakub erinevaid tõlgendusvõimalusi ka väljaspool Eestit.
1990ndate Tartu. Annelinn. Raha pole kellelgi. Nagu ka isasid. Kui viimaseid pole kuskilt võtta, siis raha tegemiseks võimalusi tekib. Ole lihtsalt mees ja hakka pihta! Nii satub Annelinnast pärit Artur tööle taanlastele kuuluvasse panka. Ja nagu öeldakse: “The rest is history.”
Just nii võiks lühidalt kokku võtta Eesti Draamateatri lavastuse “Rahamaa” süžee. Aga lisaks sellele, et publik saab jälgida Arturi (Tõnis Niinemets) teekonda Annelinnast, kahe pojaga üksikema juurest tipptasemel rahapesijaks, on see samas peegeldus viimasest kolmekümnest aastast Eesti ühiskonnas, ühe riigi võimalustest ja väärtustest panganduse prisma läbi. Loo autor Mehis Pihla, kes tegeles teemaga kaks aastat, on ära teinud erakordselt suure töö, mille viljaks on mitmekihiline, suisa eepiliste mõõtmetega tekst, mille peale ehitatakse ülimalt professionaalne ja efektne visuaalne, ruumiline ning heliline tervik. Kuigi all-starslavastustiim (lisaks Pihlale lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Kristjan Suits, režissöör Ove Musting, helilooja Maria Faust, valguskunstnik Priidu Adlas jt) tundus paljutõotav enne esietendustki, on ju ajaloost mitmeid näiteid, kus tippude kokkutoomine ühe projekti tarbeks ei hakka tööle. Eriti kunstis, kus n-ö x-faktori teket saab loota, aga siiski mitte ennustada. Hendrik Toompere jr tõestab “Rahamaaga” end juhina hea meeskonnamängijana ning et Eesti Draamateatri tõus meie esiteatriks ei ole juhuslik.
Inimene vs. süsteem
Loos põimitakse kaks liini. Esimese loo peategelane on Artur, kelle unistus “nagu vaesel poisil ikka, on saada rikkaks”. Teise loo peategelane on raha ja selle pesemine, ühesõnaga pank, mida esindavad olulised kõrvaltegelased ja Arturi töökaaslased Oliver (Karmo Nigula), Anja (Inga Salurand), Daniil (Nikolai Bentser) ja panga direktor (Gert Raudsep). Mehis Pihla on Arturi kirjutanud tegelaseks, kes korraga osaleb ja jutustab. See on kärmeid registrivahetusi nõudev roll. Lisaks käib pea kogu mäng kaamerasse, mis tähendab, et näitleja peab vaatama õigel hetkel õigesse kohta ning samas kujutama ette oma dialoogipartnerit. Nii Pihla Postimehes kui Andrei Liimets Eesti Ekspressis on öelnud, et sellist Niinemetsa pole nad laval enne näinud. Loodetavasti elu rolliks see ei jää, aga on tõesti nauditav jälgida, kuidas Niinemets on kohal, mängib silmadega (isegi, kui on profiilis) ja miimikaga, hääletämber ning -tonaalsus muutuvad vastavalt tegelaskuju suhtele rahasse, ka lähedastega muudel teemadel suheldes. Mis peamine, Artur on tegelane, kellele ei tunne kaasa, ega mõista hukka, samas on tema sammud arusaadavad ja loogilised.
Mulle on tegelikult sümpaatne, et ta ei tegele sisimas küsimusega “kas see kõik on ikka õige ja eetiline?”. Sest see ei olnud nullindatel mingi küsimus: Artur võttis kinni süllesadanud võimalusest (loe: rikkusest, mille saamiseks pidi ropult töötama) ja kasutas seda maksimaalselt ära. Tartu Ülikooli sotsiaalteadlased eesotsas Marju Lauristiniga on viinud taasiseseisvunud Eestis läbi mitmeid väärtusuuringuid ja nullindate algul on näha, et nooremad eestlased väärtustasid kõrgemalt materiaalset kindlustatust ning heaolu, seejuures paigutusid jõukus ja mugav elu samasse väärtusrühma meeldiva ja huvitava eluga. Ja ka Artur saab tänu heale tööle pangas osta lapse sündides uue maja, emale uue korteri Tartu kõige eksklusiivsemasse majja, maksta kinni on venna kunstiõpingud, millest ta ise mitte midagi aru ei saa ega pea. Kuigi Arturi vend saab üsna vähe lavaruumi, on ta oluline näitamaks, et vaene Annelinna poiss võis teha ka muu valiku kui illegaalne rahategemine. Seega – kõik on ikkagi valikute küsimus. Aga rahast, ehk mugavast ja huvitavast elust, oli ja on raske loobuda.
Kuigi on selge, et panga direktori prototüübiks on Danske panga Eesti filiaali direktor Aivar Rehe, ei mängita lavastuse teises liinis lihtsalt tema lugu, vaid avatakse rahapesu rolli Eestis ja rahvusvaheliselt. Üliliberaalsed seadused 1990ndatel ja hiljemgi, nagu selgus esietenduse-eelsest vestlusest Eesti Ekspressi uuriva toimetuse juhi Holger Roonemaa ja rahapesutõkestamise eksperdi, Londonist kohale lennanud Vadim Kleineri vahel, soodustas seda, et Eesti kaudu liikus läände triljoneid Venemaa musta raha. Lavastuses markeeritakse hetk, mil Venemaa Gruusiat ründab. Mida teevad välispanganduse osakonna suhtehaldurid? Loomulikult näevad kriisis võimalust veelgi rikkamaks saada. “Ma ütlesin, et ära guugelda!” ütleb üks teisele. Mida ei tea, pole olemas? Võtmestseeniks on aga direktori kohtumine Taani emapanga juhiga, kes kiidab Eesti filiaali suurima kasumi teenimise eest, aga panga juhtkonda kutsub Eestit esindama ikkagi filiaali belglasest finantsjuhi. Eestlaste roll on olla musta töö tegijaks, päris võimu ja glamuuri juurde neil siiski asja pole. Nad on ja jäävad “sitafiltriteks”. Päevapoliitilisest olukorrast lähtuvalt tuletab lavastus ka meelde, et vaesus teeb inimesed ahneks. Mitte kõiki, aga osad küll. Tuleks hoolikalt kaaluda, kelle arvelt ja kust täpsemalt kärpida, sest vaese ning vihasena on lihtne sattuda Venemaa mõjualasse. Ka toimetulek on julgeolek.
Teater vs. video
Kui mängida saalis, kuhu mahub kuussada inimest, ei olegi lavastajal muud võimalust, kui kasutada videot. Vähemalt mitte siis, kui publik on käinud välja Eesti oludes märkimisväärse piletiraha ja eeldab selle eest ka midagi näha. Seetõttu tekib vahepeal tunne, et oleme sattunud teleseriaali võtteplatsile, kus lavaruumis ringi liikuvate operaatorite (Ivar Taim ja Péter Kollány) reaalajas filmitu miksitakse kokku suurel ekraanil meie nähes. Vahel ununeb lavale vaatamine täielikult, kuigi ka seal toimub tegevust. Video pole siiski ainult vormivõte, vaid ka sisuliselt põhjendatud.
Peod, kus alkoholi joomisel piire ei ole ja mis maksavad neli korda rohkem kui Annelinna korter, kisuvad ka publiku karussellina endasse ning panevad elama nagu homset poleks. Või noh, muidugi on, aga vaid selleks, et suurendada panga ja enda sissetulekuid. Lavastuse päris lõpus paneb Artur äkki käe kaamerale ette – edasist pole mõtet filmida, sest glamuuri ja pidusid enam pole, on vaid allakäik.
Kogu lavastusele annab kammertooni Maria Fausti originaalmuusika, mis pole lihtsalt muusikaline kujundus, vaid loob vastavalt vajadusele atmosfääri, kommenteerib, kirjeldab tegelaste sisemaailma, ja kuna bänd (lisaks Faustile Mads Hyhne, Oscar Andreas Haug, Toomas Oskar Kahur, Ahto Abner) on terve etenduse laval, kehastuvad muusikud ühel hetkel isegi pulmabändiks, mille solistiks on Anne Veski (Maria Fausti kehastuses). Muusika vääriks mõne muusikateadlase analüüsi, et süvendatult näidata, mida muusika lavastuses teeb ja kuidas tegelasi loob.
Kristjan Suitsu lava- ja Priidu Adlase valguskujundus toetavad lavastuse vilgast tempot. Liigutavates moodulites on vaheldumisi pangakontor, Annelinna ja Tigutorni korterid. Üks efektseim stseen on aga Oliveri ja Liisi pulm, kus muusika, video, liikumine ning lavakujundus maksimaalselt tööle pannakse.
Suurejoonelisus nõuab raha
“Rahamaa” kui suurejooneline – ja sotsiaalmeedias juba mitmel pool Eesti teatris ennenägematuks lavastuseks kuulutatud projekt (inimeste mälu on ikka erakordselt lühike, sest sarnase mastaapsusega oli ka Eesti Draamateatri ja ERSO koostöös eelmisel aastal esietendunud “Macbeth”) – ei oleks olnud võimalik ilma Tartu2024 rahalise toeta. Kui seni on Tartu Postimehes ilmunud mitmeid kriitilisi artikleid Euroopa kultuuripealinna tänavuse programmi sisukuse teemal, siis “Rahamaa” võiks iseenesest kriitikutel suu kinni panna. Isegi rahvusvahelisuse linnukese, mida Tartu 2024 projektid kohati nõuavad, võib tänu Taanis elavale Maria Faustile ja temaga koos musitseerivatele norrakale-taanlasele kirja panna. Eelkõige seisneb selle lavastuse rahvusvahelisus ikkagi kättesaadavuses välispublikule, kuna etendused on subtiitritega. Loodetavasti saab Draamateater siit innustust hakata ka kodusaalis toimuvatel etendustel tõlget kasutama, sest lavastusi, mille vastu võiks huvi tunda välispublikki, hetkel repertuaaris on. Eeskujuks võiks võtta kasvõi Riias asuva Dailesi teatri, kes seda praktikat juba mõnda aega harrastab. Muide, kõigile neile, kes hindavad teatris rahamaalikku mastaapsust, soovitan minna just nimelt Dailesi teatrisse vaatama Tiit Ojasoo ja Semperi lavastatud “Meistrit ja Margaritat” või Poola staarlavastaja Lukasz Twarkowski “Rotkhot”.
Kas Eesti tahab olla vaid rahamaa?
Mis on ikkagi taasiseseisvunud Eesti roll Euroopas? Meie enda senine narratiiv on rõhutanud innovaatilisust, paindlikkust, e-tiigrit. Vaieldamatult on Eesti olnud üks edukamaid postkommunistlikke riike. “Rahamaa” näitab aga teist külge, kus Eesti väärtus ida ja lääne piiril paiknevana pole olnud muud kui musta raha “transiit”. Aga see ei ole sõnum, mille lavastus vaatajale kaasa annab. Pigem peaksime olema uhked, et pärast 24. veebruari 2022 ei ole me enam lihtsalt läbisõiduhoov ida ja lääne vahel, vaid meist on saanud Euroopa Liidu kaitsevaldkonna poliitika eestkõnelejad ning suunanäitajad. Sõda on Eesti rolli Euroopas osalt ümber defineerinud. Aga me ei peaks end hindama vaid kaitsepoliitika ja eduka majanduse kaudu (ärme lähtu praegusest olukorrast), ka kultuur ja Euroopa kultuuripealinna tiitel on parim võimalus end oma kultuuri kaudu Euroopas määratleda. “Rahamaa” on tekst, mis vääriks lavastamist ka väljaspool Eestit, sest selle mitmekihilisus pakub erinevaid tõlgendusvõimalusi ka väljaspool Eestit.