Heili Sibrits, Postimees, 08.04.2025
– «Eneseabiõpiku» esimene vaatus energiline, teine aga intensiivne ja nõudlik.
– Võimas lavastus armastusest, ihast ja inimeste kohtumistest.
– Näitlejate ansambel toob lavale ainulaadsed ja värvikad hetked.
Absoluutselt vaimustav, nii tahtsin kirjutada pärast «Eneseabiõpiku» esimest vaatust, sest see oli vaimukas, lõbus ja seal puudutati väga olulisi teemasid – armastust, igatsust, iha, seksi, valu.
Etenduse alguses kõlab Vennaskonna «Appi, ma vajan armastust», mis annab võtme kogu esimesele vaatusele, lisaks kõlavad mitmed katked tabavalt valitud kõigile tuntud popplauludest. Samastumise rõõmu pakuvad haaravad sketšid meeste-naiste suhtest ehk siis laval tantsitakse, armutakse, pettutakse ja lõhutakse neljandat seina.
Näitlejad moodustavad inimeste grupi, kes vahel on rohkem ja vahel vähem koos, aga nad püüdlevad üksteise poole ning vahel need kohtumised õnnestuvadki. Kõike tehakse natuke kummaliselt liikudes, aga väga hea hooga, ülemeeliku peo vaibiga. See on koosviibimine, kuhu igatseks kutset.
Lavaline liikumine meenutab tõmblemist, see on huvitav, nii rõhutades just meie praegusele maailmale omast keskendumisvõime puudumist, ettekujutust, et kusagil võib olla veelgi ägedam partner, suuremat mõnu pakkuv kaaslane.
Tambet Tuisk valitseb lava
Tambet Tuisk on ülimalt äge, ta oleks nagu peo (natuke paheline, pigem saatanaga mestis olev) peremees, kelle suur ja pehme diivan on maailma keskpunktiks. Tuisu emotsioonid särisevad, ta valitseb lava. Emili Rohumaa ja Karmo Nigula laulavad nagu kulda, samuti Evelin Võigemast.
Laval möllavad veel Hanna Jaanovits, Rasmus Kaljujärv, Hilje Murel, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Ursel Tilk. Kõik on rohkem kui sada protsenti kohal, nende energia ja lähenemine muutis lavastuse külluslikuks, ootamatuid ja eriliselt eredaid hetki oli kõigi mängus, nii et super töö, aga eriliselt tooks välja sel korral lisaks Tuisule just naisnäitlejaid.
See näitlejate super töö jätkus ka teises vaatuses. Aga siin on üks teine aga, miks ma ei saa hüüda, et minge kõik Eesti Draamateatri uksele nõudma pileteid väljamüüdud «Eneseabiõpiku» etendustele. Tiit Ojasoo uuslavastus Eesti Draamateatris on suurepärane teater, väga sügav ja oluline, aga see ei sobi sugugi mitte kõigile, sest teine vaatus on ülimalt nõudlik vaataja suhtes.
Usk ja lootus kaob
On veel üks põhjus, miks teise vaatuse järel vaimustusehüüd on korrigeeritud: kui esimeses vaatuses oli usku, lootust ja armastustki, siis teise vaatuse intensiivsus ja meelolu oli rusuv, isegi kohati depressiivne, täpne peegeldus praegu sellele tundmusele, mida näen enda ümber väga palju.
Teine vaatus mõtestas eelnevat, ja isegi kui tahaks öelda, et parem oleks, kui poleks teist vaatust järgnenud, siis see pole tõsi, sest esiteks ilma teise vaatuseta poleks see Tiit Ojasoo lavastus (vaid oleks väga kõrgel tasemel tehtud komöödia, mida vägagi igatseb teatripublik, sh mina). Teiseks oli seda ootamatut pööret vaja just mõjuvuse pärast, selleks, et me saalist ei lahkuks mõnusal kergel tantsusammul, vaid mõeldes, et mis kurat see siis ikkagi oli.
Mis see siis oli? Väga lihtsustatult: me haarame inimestena õpetusi, mis ütlevad, et kuidas me peaksime inimesena elama, seda pakuvad näiteks eneseabi nippidele keskenduvad raamatud ning ka piibel. Kui Ojasoo esimese vaatuse fookuses olid esimesed raamatud ehk tänapäevane valmislahenduste igatsus, siis teise vaatuse kese oli just nimelt piiblil ja issi-issi-õpetustel (selline sõnastus kõlas lavalt).
Ojasoo seadis sellised juhendite järgi elamised kahtluse alla, kui eneseabiõpikute puhul ta valis kerge meelahutusliku käsitluse, siis n-ö piibli-vaatuses esitasid näitlejad oma monolooge rütmilise, lausa monotoonse intensiivsusega – teate seda hetke, kui kohe-kohe on tülis kätte jõudnud see murdepunkt, kui pooled hakkavad üksteise peale karjuma, ärritus on juba nii suur, aga häälte valjust veel suudetakse kontrollida.
Seda intensiivsust on vaatajana raske vastu võtta, eriti kui tulla pärast nii ägedalt energilist esimest vaatust ning mõnusat seltskondlikku vestlust tagasi saali. Lavastuses toimunud pööre mõjus kui sahmakas külma vett pärast kuuma saunalava. Jah, seegi võib olla mõnus, eriti kui külmus on ajutine, aga kujutage nüüd ette, et pärast kuuma sauna jäätegi alasti keset talvist jäisust, siis hakkab päris kiiresti ebamugav ja valus. Nii jutus ka Eesti Draamateatri saalis.
Armastus on siiski võimalik
Minul oli keeruline kohaneda, aga ma olin sõnadest haaratud, samas ka uimaseks löödud (tunnen, et peaks teist korda vaatama). Ootamatult kummaline segadus, kohmetus. Ojasoo on minu mälu järgi kunagi öelnud, et teater peakski tegelema inimeste emotsioonide ja tunnetega (mitte ainult mõistusega).
Igatahes need erinevad tonaalsused, mänguvõtted, lähenemised olid väga põnevalt kokku põimitud, mitte miskit polnud siin liigset, meisterlik töö, ja kui mõelda lavastaja varasematele töödele, siis sugugi mitte ootamatu polnud see pööre.