Aigi Viira, Õhtuleht, 07.05.2023
Kui Tiit Sukk pärast lavakunstikooli Eesti Draamateatriga liitus, langes talle uusi rolle paduvihmana. Tõusvas tempos. Kolm ja neli uusrolli hooaja jooksul muutus vaat et tavaliseks koormuseks. „Ise arvutasin üksvahe, et 20 aastast viiel olin kõige hõivatum draamateatri näitleja,“ ütleb Tiit. „Ning mingitel aastatel jagasime Taavi Teplenkoviga liidrirolli. Kord oli tema kõige hõivatum, siis jälle mina. Ent nüüd on olukord õnneks normaliseerunud. Ega selline töökoormus hea ole – minu rekordiks oli 11 rolli jooksvas repertuaaris.“
Ajal, kui Tiit oma 11 lavastusega rabeles, oli ta vaat et igal õhtul laval. Sealt nood hõivatuima näitleja tiitlid talle tulidki. Mõistagi pole säherdune töökoormus kellelegi hea, eriti kui teatri kõrvalt tahavad tegemist ka telesaated, seriaalid ja filmid. Ei-vastuseid jagada või väsimust tunnistada pole ka inimese loomuses. Eriti näitleja loomuses mitte.
„Ma pole selline inimene, kes sellised asjad otse välja räägiks,“ tunnistab Tiit. „Kui küsitakse, kuidas koormusega ja kas kõik ikka hästi, vastad ikka, et kõik on okei. Ise ma kurtma, et rohkem ei jaksa, pole läinud.“
Nii tuli ka läbipõlemine. Ülepingest ja kurnatusest. „Jäin lihtsalt haigeks,“ meenutab Tiit aega, mil ta kui orav rattas teatri ja televisiooni vahet tiirutas ning endale armu anda ei tihanud. „Olid hooajad, mil teatris tööd palju ning kõrval veel teleprojektid. Kui tegime „Suurt komöödiaõhtut“, siis oli minu töögraafik kaks kuud selline, et laupäevahommikul kella seitsmest saateproovi, kella üheteistkümnest proovi või taastusproovi, kella kolmest saate salvestusele ja kella seitsmest õhtusele etendusele. Lõpuks oli tõesti niimoodi, et võtte eel aju enam ei võta, sa ei saa aru, kus sa oled, ja tuli tunne, et hakkan nutma kohe.“
Puhkesidki nutma või mõtlesid, et näitleja kannatab kõik välja?
Ei puhkenud. Ning näitleja kannatab kõik välja teatud piirini.
Näitleja Sukk siirdus seepeale haiguslehele tervist kosutama?
Ei! Haiguslehele ei läinud, turgutasin end tablettidega nagu eestlastel kombeks. Nüüd tajun tempo liigset tõusu kohe ja tean oma võimeid. Noorena käisin vabalt kahe teatriproovi vaheajal televõtet tegemas, enam mitte. Praeguse tempo juures on see mõeldamatu. Never! Kellele ma ennast enam tõestama peaksin?
Nüüd, kui Soome Rahvusteatris proove tegite, oletegi koos kolleegidega mitu kuud elanud laevas liinil Tallinn–Helsingi–Tallinn?
Ei ole. Laevas elasime neli nädalat. Alustasime proove Tallinnas draamateatris, siis sõitsid meie juurde soomlased. Lõpupoole tegime proove Soome rahvusteatris – esmalt proovisaalis, lõpuks laval.
Eesti näitlejad räägivad laval emakeeles?
Mõned soomekeelsed laused on ka. Samamoodi on soomlastel mõned eestikeelsed laused.
Kui sulle selles lavastuses rolli pakuti, olid kohe nõus? Et nüüd, näitleja Sukk, astu laevale ja hakka Helsingis esietenduseks valmistuma.
Küsiti hoopis, kas olen nõus kodust mõnda aega ära olema. Pidasin perega nõu. Mu elukaaslane Eliis-Beth on õpetaja, nii et meie graafik on nagunii selline, et me kodus näeme väga harva. Kui mina ärkan, on tema läinud, ja kui mina koju tulen, siis tema juba magab. Nii et ei ole hullu midagi.
Tütar Lisanne ei läinud elevile, et näe, isa läks Soome tööle?
Ei olnud ta midagi (naerab). Vahepeal käis ta klassiga Soomes, siis helistasime, ent me ei trehvanud. Mina olin proovis.
Ühesõnaga, ma saan aru, et vähemalt viimased kuu aega on sinu elurütm selline, et nädalavahetustel käid korra Tallinnas ning siis Helsingisse tagasi.
Põhimõtteliselt nii on olnud. Käin vahepeal kodus riideid pesemas ja siis Helsingisse tagasi.
Näitlejate elu käib samal kombel kui eestlastel, kes aastast aastasse Soome tööle sõidavad. „Eks me näe laevaski seda rahvast palju ja mingil hetkel saime aru, et see on kui method acting – saame elada selle tegelase elu, keda me laval kehastame,“ möönab Tiit. „Oleme näinud kõike: neid, kes kodust läinuna saavad natuke rohkem õlut juua, ja neid, kes on väsinud ja magavad. Suhteliselt tavalised pildid. Meie saame neile inimestele lood juurde mõelda.“
Ega neil inimestel lihtne elu ole. Kas avalugu, mis neist kõneleb, on pigem traagiline või koomiline? „Mõlemat. Mina usun, et inimesel, kes töötab kodust nii kaugel eemal, on mingi katkine osa sees – võid ju seda eitada, aga koduigatsus püsib. See lavastus on tehtud pärisinimeste intervjuudest, Andra Teede pani neist lavaloo kokku.“
Kui teksti läbi lugesid, oli sulle kohe selge, kuidas oma tegelast mängida?
Mingi pilt tekkis, sest minu tegelasel on oma alasti monoloog – ta võtab ennast hingeliselt paljaks. Ta räägib ära, millises olukorras ta on ning mismoodi tema elukene kulgeb. Minul tekib igal juhul küll oma tegelase suhtes kaastunne. Ta on varumees nagu kõik teisedki tegelased. Inimesed, kes teevad aastaringselt koristus- ja lammutustöid. Meie tegelased lammutavad maja, koristavad haiglat, töötavad turvameestena.
Heldeke, see on ju kõige raskem ja tolmusem lihttöö üleüldse!
Jah, laval on ka raske! Kurat, me ju ehitame päriselt ja lammutame päriselt! (Naerab.) Füüsiline koormus on suur, nahk on märg!
Sa elus ikka oled midagi oma kätega ehitanud?
Lapsena ehitasin onni koos sugulastega. Vanaema juures võeti põrand üles ja meie tegime põrandalaudadest ning vanadest pindadest sirelipõõsasse mänguonni. Kahekorruselise. Korraliku. Kui lavakas õppisin, käisin seda vaatamas. Alles oli. Meie sinna peidetud kraam oli ka alles: vanad rattad ning metsast leitud vintpüssipadrunid.
Me neid padruneid lõkkesse ei visanud, et pauku teha. Meil olid teised eesmärgid. Et me huvitusime kalapüügist, siis tegime kuulitinadest õngeraskusi. Püssirohuga polnud muud teha, kui põletasime selle lihtsalt ära. Põles heleda kollase leegiga.
See, et Tiit püssirohust mõistis heledat lõkkeleeki välja meelitada, ei tähenda, et ta oleks olnud suur keemiahuviline. Kaugeltki mitte. Reaalained polnud kooliajal sugugi tema lemmikuteks. Ning seegi, et ta sattus Jõgeva kooliteatrisse Liblikapüüdja, oli juhus. Kuulsa õpilasteatri juht Lianne Saage kutsus ta näitemängu tegema, Tiit läkski. Sai „Mary Poppinsis“ pargivahi rolli. Ent ootamatult sai temast ses lavaloos hoopis kuningas.
„Poiss, kes pidi kuningat mängima, ühte proovi ei tulnud, mina hüppasin troonile, kukkusin seal vehkima ja jäingi sinna,“ muigab Tiit. „Kahjuks pole ma viimasel ajal Liblikapüüdja etendusi vaatama sattunud. Eks ma satu viimasel ajal Jõgevalegi pelgalt kaks korda aastas.“
Kas see, et sa pärast gümnaasiumi ummisjalu lavakunstikooli tuiskasid, oli asjade loomulik käik? Et esmalt Jõgeva kõige kuumemas kambas Liblikapüüdja teatrit teha ja siis näitlejaks õppima?
Ei olnud! Pidime klassivennast hea sõbraga minema EPAsse metsandust õppima. Mul ju suguvõsas seda verd on – vanaisa ja onu olid metsamehed. Lavakasse minemine oli jumalast suur juhus. Tallinnas oli tantsupidu, kohtusin seal Lianne Saagega ja tema ütles, et kui ma lavaka katsetele ei lähe, siis ütleb ta meie sõpruse üles.
Ma siis nalja pärast läksin. Sain esimesest voorust edasi, seejärel teisest. Siis tuli hasart sisse, et nüüd oleks tore, kui sisse saaks. Sain sisse ja siin ma nüüd olen – Soome Rahvusteatris. (Puhkeb laginal naerma.)
Lihttöölist ega ehitajat sa varem laval kehastanud ei ole, seevastu aga igasuguseid muid tegelasi – aristokraate, kohtunikke ja talupoegi, Voldemar Pansot ja Pantalonet. Sinu diapasoon on ütlemata lai, lausa vägev.
Tõsi! Ahvi olen ka mänginud „Popis ja Huhuus“! Ahvist aristokraadini. (Naerab.) Ma ise pole seda enda jaoks niimoodi sõnastanudki.
Mõni roll, millest oled salamisi mõelnud, on veel tegemata?
Mul pole kunagi olnud unistuste rolli, mida tahaksin teha. Püüan pingevabalt hakkama saada, liigun vooluga kaasas ja seetõttu on nii palju toredaid üllatusi tulnud. Ning laia rolliskaala eest olen väga tänulik.
Eks „Varumehed“ on ses mõttes ka märgiline, et me oleme Taavi Teplenkoviga nii pikki aastaid koos töötanud, ent koos laval olla pole me ammu saanud. Nüüd on üle pika aja nii, et me lihtsalt ei mängi ühes tükis, vaid oleme laval koos. Algusest lõpuni. Väga tore on – meil on olnud õpetajaks Priit Pedajas, oleme tema lapsed. Mulle tundub, et meil on näitlejaina üks veregrupp. Meil on lubatud üksteisele märkusi teha. Ise tead, mida selle märkusega ette võtad, aga enamasti on need tähelepanekud õiged. Me täiendame teineteist.
Te mõnikord teineteisele neid märkusi pahaks ka panete ja südamest solvute?
Ikka solvume ja saadame teineteist pikalt. (Muigab.) Ent tegelikult on see tööalaste suhete puhul väga hea.
Kui Tiit grimmitoas pajatab, istub Taavi garderoobiruumis. „Ma juba vahepeal mõtlesin, et ütlen vahele „khm-khm“,“ poetab ta, muhelus suunurgas. „Ma teadsin, et sa siin oled, sellepärast rääkisingi nii ilusat juttu,“ on Tiit võidurõõmus. Nad tögavad teineteist kui endised kursusevennad ja nüüdsed draamateatrilased. Ühel ajal nad sinna läksid ja nüüd on seal töötanud 25 aastat.
„Priit Pedajas võttis meid draamateatrisse päris palju,“ meenutab Tiit. „Mina ei saanud alguses palgaliseks, vaid olin rollilepingu peal. Poolteist aastat hiljem sain palgale. Ma algusest peale tahtsin draamateatrisse, et kool Priit Pedajase juures jätkuks.“
Kas kool jätkub tänase päevani või oled nüüd igati valmis?
Muidugi jätkub. Täiendamine, meenutamine ja meeldetuletamine.
Ilmselt ei-ütlemise kool ka. Praegugi on sul teatritöö kõrval mitu telesarja tegemisel.
Uue sarja „Papsid“ võtsin sellepärast vastu, et oli võimalus – kui selle esimest hooaega filmiti, siis teatris parajasti nii palju tööd ei olnud. Olin nii pikalt sarjaga „ENSV“/„EnsV“ tegelenud, et tahtsin midagi uut proovida. Kõik klappis ja see on minu meelest jumala tore tegemine.
Seal on aga palju näitlejaid ning graafik tihe: kipub jälle nii olema, et hommikul kella seitsmest võttesse ja mõnikord lõpetame hilja õhtul. Noh, jälle see ülepinge! (Naerab.)
Kas tahe millegi uue järele tuli sellest, et „ENSV“/„EnsV“ Paavo Kadakuga sa lihtsalt juba elad koos?
Ei ole nii. Kuna ma ise lavastan seda, siis olen selle kõigega koos. Kui ainult Paavo rolli tegin, olin temaga kolm tundi koos. Nüüd aga olen võttepäevadel ja kahes rollis. Seda skisofreeniat on olnud küll ja see ei ole liiga meeldiv. Pärast „Varumeeste“ esietendust, järgmisel päeval, on kohe „EnsV“ võte. Eks aprilli lõpus oli juba näha, et maikuu tuleb hullumeelne.
Suvelavastustes sa kaasa ei tee?
Ei! Pärast jaanipäeva lähen puhkama ja puhkan juuli lõpuni. Kuni draamateatri uus hooaeg algab. Kuulsid, ma ütlesin ei?! Selle olen ma ära õppinud juba mõned aastad tagasi, et suvepuhkus on tervisele oluline. Ning seda teadmist olen ka rakendanud.
Tavaliselt räägivad säherdust juttu vanema generatsiooni näitlejad, keda on pöörased teatrisuved nii räsinud, et sügisel koduteatrisse tööle minnes tunnevad end üleväsinuna ja kurnatuna. Lõpuks jätavad nad suvelavastused kus seda ja teist ning puhkavad täiel rinnal. „Minul isiklikult on suvepuhkust väga vaja,“ poetab Tiit. „Üksnes väga hea filmiprojekt võiks panna mind suvepuhkust vahele jätma.“ Ning see peab olema ka sajandi roll, mille nimel suvest loobuda.
Taavi täiendab: „Otsustamine käib puhtalt õunte pealt. See töö, mis paneb sind suvepuhkust vahele jätma, peab andma sulle midagi rohkemat kui raha. Juhul, kui see projekt annab sulle energiat juurde, võid selle vastu võtta. Vastasel juhul mitte. Lihtsalt raha teenimise projekte pole mõtet vastu võtta ka hooaja sees. See aeg on möödas.“
Aeg möödas ses mõttes, et nüüd on nii Sukk kui ka Teplenkov vanema generatsiooni näitlejad?
(Tiit naerab, Taavi kinnitab, et nii ongi.) Kui meie draamateatrisse läksime, vaatasime Ain Lutseppa, Guido Kangurit ja Jüri Krjukovit, et nad on vanad näitlejad. Meistrid. Püüdsime olla madalamad kui muru. Aga ma ei usu, et noored meid niimoodi vaatavad. Numbrid ei ole enam nii tähtsad – väärtushinnangud on muutunud. Ning ajad on lihtsalt teised.