Tõnu Õnnepalu
Eessõna Näidendiraamatu sarjas ilmunud „Vennasele“ (2014)
Kohe, kui ma nad sealt aidast leidsin, kopitanud kaltsude, peeglikildude ja lahtihargnenud raamatute hulgast, need niisked kollakad lehed väikestes sinistes kuväärides, sain aru, et neis on peidus üks lugu. Üks lugu, mida ma tahaksin kuulda ja mida teistele jutustada. Loost saab lugu ju ikka alles siis, kui oled selle kellelegi jutustanud. Lugu on alati miski, mis leiab aset inimeste vahel ja mida inimene jutustab inimesele. Kasvõi endamisi.
Sest mis on kirjad? Endamisi teisele jutustatud lood. Paber on vahepeal, paberist paistavad läbi vaid varjud, aga õhuke ja arglik paber võib saada linnuks või laevukeseks, mis ometi sinu sõnad, sinu loo teiseni kannab, üle merede ja teinekord ka üle aja.
Kiri sünnib lahusolekust ja lahusolekute sünnitamises oli too möödasaav aastasada, XX sajand, tõeline meister. Väljarännud Suure Võimaluse jahil, põgenemised elu eest, karmid (isegi kui jõukad) pagulusaastad, mille lõppu polnud näha, veel hoopis karmimad pagendusaastad, mille lõppu tihti ei jõutudki ära oodata. Ja ometi kirjad, need õrnad paberlaevukesed, mis ületasid ookeane ja okastraattõkkeid, niipea kui sõda mööda sai, niipea kui surmaähvardus leevenes. Sest kuskil sealpool pidi keegi ju ometi ootama, keegi olema elus. Ema või isa, õde või vend, sõber või armsam. Keegi.
Kirjad vangilaagrist, kirjad asumiselt, kirjad võõrsilt ja kirjad sinna. Need on Eesti XX sajandi kirjanduse tõeline klassika. Kirjad, kus peaaegu kõigest vaikitakse, aga mis ütlevad ära kõige tähtsama: olen elus ja mõtlen sulle. Kui saan, saadan süüa, saadan raha. Kui muud ei saa, palvetan su eest.
Väga suur osa sellest kirjandusest on igaveseks kadunud. Aja tumm vahetekk varjab meie eest neid lihtsalt elatud elusid, mis ei tahtnudki kuulutada oma tõde. Kui ahju saadetud trükiteostest ikka mõni eksemplar kuhugi alles jäi, siis selle koduse ja eraviisilise kirjasõna ainueksemplarid, mis kord mõnel hirmu või hoolimatuse tunnil tuleroaks läksid, olidki läinud, alatiseks.
Ja ometi peab ju neiski tagasihoidlikes eludes olema oma tõde, võib-olla isegi suurem kui suurte saavutuste ja suurte kannatuste tõde. Kange himu oleks küll piiluda sinna aja tumma vaheteki taha, küsida neilt, kes palju ei rääkinud ja kes nüüd sootuks vaikivad: mis aeg see oli, mis elu see oli, mida te elasite, mis see oli, mida te tundsite ja mõtlesite, mis on need hirmud ja lootused, mis me teilt eneste teadmata pärinud oleme?
Mõnikord see vahetekk väikese ime läbi siiski korraks paotub. Juhtumisi ja muuseas, nagu kõik näib olevat toimunud juhtumisi ja muuseas ka neis lihtsates inimeludes.
Sada aastat tagasi, Ilmasõja eelõhtul (ilma et keegi seda oleks aimanud), olid ookeanid täis laevu, mis viisid ja tõid – kaupu ja inimesi, kirju ja lootusi. See oli eelmise suure üleilmastumise kulminatsioon. Aastat 1914 võib ju tõepoolest kirjeldada mõneti samade sõndega kui aastat 2014. Maailm on ära jagatud suurvõimude vahel, kes omavahel ägedasti kauplevad ja veel ägedamini konkureerivad. Üle merede ja üle piiride liiguvad seniolematud kaubakogused, ülemaailmne tööjaotus töötab täistuuridel. Üks jõukas londonlane või berliinlane ei teagi, kust see kõik pärit on, mida ta sööb, kannab ja tarvitab…
Nii nagu tänapäeval imeline internet, oli siis imeline elekter asunud ümber korraldama inimeste elu. Telegraaf ja telefon võisid viia raha või börsisõnumid hetkega ühelt mandrilt teisele. Kiired rongid ja ookeaniaurikud vedasid suuri rahvahulki ühest kohast teise, nende kõige odavama klassi tekil või vagunis (nagu tänapäeva odavlendude kitsastel istmetel) konutas alati üksikuid õnneotsijaid või terveid perekondi, valmis vastu võtma oma saatust seal, teel tundmatu õnne poole. Nendesamade rongide ja aurikutega rändasid ühelt maalt teisele ka uue aja ideed ja neist nakatunud hinged, revolutsionäärid, anarhistid ja terroristid. Valitsuste tohutud nuhkimis- ja jälitamissüsteemid olid nende tabamiseks sama abitud kui tänapäeval. Sest nagu nüüd, nii ka siis tiivustas neid revolutsiooniprohveteid usk.
Muidugi oli 1914. aasta maailm meie omast ka väga erinev. Kuigi pööratud innustunult kõige uue poole, kandis ta veel üleni vana pitserit, iidse talupoegliku ja seisusliku maailma rõivaid ja kombeid. Moodsa aja kõigist hüvedest said osa vaid Euroopa ja Ameerika suurlinnade elanikud. Valdav osa rahvast, ka Euroopas ja Eestis, elas endiselt maal oma külas ja nende elus oli möödunud sajanditega võrreldes muutunud alles üpris vähe (nii nagu ka nüüd elab suurem osa maailma rahvast veel internetieelsel ajastul). Endiselt teenisid nad oma kasinat elatist raske kehalise tööga, endiselt läks suurem osa nende tööviljast teistele. Aga paljud neist, Eestis juba üsna kõik nooremad inimesed, oskasid lugeda ja kirjutada. Maailm oli hakanud avanema ka nende jaoks, nii vaimses kui ka praktilises mõttes. Ja samas olid need inimesed, kes olid harjunud leppima piskuga, kes ei kartnud külma ega kuuma, rasket tööd ega lühikest und. See kõik oli olnud nende osa siin ilmas mäletamata põlvedest. Aga nüüd olid nad õppinud tahtma paremat. Neist, sajandi künnise suurte unistustega lihtsatest maa- ja rannapoistest (ja tüdrukutest) pidi saama uue ajastu kütus. Nende jõul ja nende elude hinnaga pidi peetama sajandi suured sõjad ja revolutsioonid, ehitatama laevad ja raudteed, linnad ja riigid.
Noore sajandi noored mehed, musklid täis askeetlikku rammu, pead täis plaane ja ideid. Ja kui oldi veel ilmale tulnud nii merekeskises paigas nagu seda on Hiiu Kõpu „saar“, siis oli siht selge: merele, laevadele! Mitte et laevateenistus oleks olnud kergem “adramadruse” omast maal, aga see oli Võimalus, see oli lubadus. See oli neil poistel veres. Vennaksed Jakob ja Willem olid ühed neist.
Ilmale tulnud veel vana korra loojangul (Jakob 1893, Willem 1896), meheks saanud uue verises koidus. Vanem vend juhtus suure sõja puhkedes 1914 olema merel, sealpool ookeani. Noorem, Willem, saadi kätte siitpoolt, pandi mundrisse ja saadeti sõtta – Keisri, Usu ja Isamaa eest, kuigi ükski neist polnud päriselt tema oma. Kes seda küsis!
Aga Jakob, kes pääses Vanast maailmast minema just suurte murrangute eelõhtul, võttis Uudegi kaasa murrangueelse ärevuse, sajandialguse revolutsioonilised ideaalid, säilitades need seal Ameerikamaal omamoodi puutumatul kujul, sest iial ei saanud ta näha nende teostumist ja reostumist. Need oli võrdsuse ja vabaduse, vendluse ideaalid. Nüüd me oleme õppinud nende üle muigama, sest teadagi… Aga siis polnud veel mingit „teadagit“ olemas. Oli vaid usk, et saab ka teisiti, et vanast korrast, mis silma nähes murenes ja tolmuks vajus, võib sündida ka midagi hoopis paremat, midagi hoopis õiglasemat. Et inimene ehk polegi inimesele mitte hunt, vaid hoopistükkis vend. Igivana lootus, mis tol XX sajandi künnisel oma peavoolus oli punast värvi. Seda punast unistust pilgates unustame liigagi tihti, et lõpuks sündis ka meie oma riik ja vabadus sellest. Esiteks Vene revolutsioonist, teiseks siiski ka võrdsuseideest, ideest, et omand polegi püha ja puutumatu, et selle võib ümber jagada. Et maa kuulub neile, kes seda on harinud ja harivad, et mets ja maa saab meitele. Seda Eesti riigi revolutsioonilist algust on tagantjärele arusaadavatel põhjustel häbenema hakatud, aga ilma asjata. Tol hetkel polnud need ideed veel ennast määrinud. Ja nad olidki viljakad. Lõppude lõpuks on terve XX sajandil sündinud moodne maailm neist läbi imbunud. Sotsiaalhoolekanne, riik kõigi jaoks, vähemate õigus. Alles nüüd on saabunud nende ideede ja neist sündinud maailma põhjalikum revisjon ja kuhu see viib, ei tea keegi.
Igal juhul said neist Hiiu Kõpu vendadest uue sajandi ehitajad, ühest siin-, teisest sealpool suurt lompi. Ja isegi kui nad mõtlesid sellest sajandist eri ideoloogiate keeltes, rajasid nad mõlemad seda oma kätega. Jakobi töö kadus küll suure maa ja suure linna suurte asjade voolu, nagu miljonite Ameerika immigrantide oma, kes ometi panid oma vähenõudliku vaevaga aluse tänase superriigi maailmavalitsusele. Eks seegi ole üks ajaloo paradokse, et ka Jakobi-sugune Vene revolutsiooni ideedest läbi imbunud „punane“ andis oma panuse just kapitalistliku ülivõimu ehitamisse. Ja sealjuures – mõned tema raevukad hüüatused uuest „orja ajast“ kõlavad ju taas päris tänapäevaselt…
Nii see on. Vennas Jakob unistab „töerahwa riigist“, aga ehitab üles moodsat kapitalismi (eks ta ürita isegi väikest viisi „pisnest“ teha, nagu ühele õigele ameeriklasele kohane). Vennas Willem rajab oma talu ja oma riigi – et siis mitte veel vana mehena näha, kuidas need tal käest ära võetakse. Siiski saab Willem elada surmani oma kätega ehitatud kenas väikeses majas, oma maa peal, isegi kui see pole enam oma. Oma siiski. Oma Hiiumaa, oma Kõpu rand, oma tuttavad metsad ja tuuled. Selleski asjas valitseb vennaste vahel justkui tasakaal. Jakob elab küll võõrsil, kus kodu vist kunagi ei saa päriselt omaks, aga elab selles neetud „kapitalismuses“ ometi vabana ja oma tahtmist mööda. Willem saab küll jääda koju, aga tal tuleb selle õiguse eest maksta sõjajärgse aja hirmude ja alandustega. Paat võetakse käest, meri pannakse kinni, Nõukogude piirivalve terroriseerib randlasi (öiste) passikontrollidega, rääkimata kolhoosiaja alguse tõelisest orjatööst ja vaesusest.
Ometi pole keegi meist nii tark, et öelda, kumma venna valikud olid õigemad. Ühel oli niisugune tee, teisel niisugune, kumbki elas nendes oludes ja nende valikute piires oma elu nii hästi, nii ausalt ja õiglaselt, kui oskas. Aga kas ongi nii tähtis, mis inimene saavutab siin ilmas, kas polegi kõige tähtsam see, et ta elab nii ausalt ja õiglaselt kui ta oskab? Nii julgelt kui suudab. Kas ta eksib? Muidugi ta eksib. Kas on enamik ta arvestusi valed? Muidugi on. Aga mis siis.
Willemist jääb maja, Jakobist jäävad kirjad, mis seisavad alal Willemi ehitatud majas. Kokku on need üks tunnistus, täiesti pretensioonitu, aga seda tõesem, täiesti isiklik, aga seda üldinimlikum. Maja läheb pärast Willemi surma 1967. aastal (Jakobi surmadaatumit polegi mul õnnestunud välja selgitada, kindel on vaid see, et vanem vend noorema üle elas) uue peremehe kätte, kes teeb hoonetele uued katused, nii et aita unustatud kirjad elavad ka tema üle. Ühel 2012. aasta maipäeval satun jalgrattaga metsakasvanud heinamaade vahelist teekest avastades lagunenud väravasse. Aias õitseb nii paks kirsivõsa, et elumaja selle tagant ei paistagi. Koht paistab olevat juba aastaid maha jäetud (viimase omaniku surmast on tõesti möödunud juba kuus aastat, nagu hiljem selgub) ja sel kevadpäeval tundub ta nii kutsuvana. Naabertalust leian kadunud omaniku venna, kes asja teab: koht on tõepoolest müügil. Ja nii ta minu omaks saabki. Koos nende vennas Jakobi kirjadega mere tagant ja minevikust, koos nende Mamma kirjadega Willemile vaenuväljale, mis poeg on sõjast kaasa toonud ja alles hoidnud. Niipea kui need niiskunud lehekesed sealt prahi hulgast leian ja esimesi loen, saan aru, et olen sattunud vahendaja rolli. Et neil koltunud lehtedel ja nendes pleekinud hoonetes kokku on varjul üks lugu, mis jutustamist ootab. Ja kus oleks jutustamine veel elavam kui teatris? Pealegi on juhtumisi just välja kuulutatud mononäidendite konkurss, kuhu kiridraama näib hästi passivat: eks ole me ju nii kirja kirjutades kui ka seda lugedes üksi – väga üksi ja samal ajal väga koos.
Nõnda valmibki nende leitud kirjade ja mõnede muude paberite põhjal dokumentaalne monodraama „Vennas“. Kui näidend on ammugi võistlusele ära saadetud, leian aida põrandat pühkides päris prahi seest veel ühe kirja. Seni ma ei teadnudki, kas kirjavahetus ka pärast Teist maailmasõda ikka jätkus, sest seni leitud kirjad lõppesid 1939. aastaga. See üksik põrandale pudenenud kiri oli kindlasti viimane, mille Jakob vennale saatis, sest veel samal kuul, augustis 1967, kui see kirjutatud oli, Willem suri. Väga võimalik, et ta seda, arvestades välismaalt tulnud posti toonast aeglust, enam kätte ei saanudki ja sellepärast see niimoodi kõigist eraldi vedelema jäigi. Mina aga nägin selles leius omamoodi kinnitust või märki, isegi viibet sealtpoolt. Miks mitte. See viimane kiri oli just see, mis puudus, et lugu endale ka dokumentaalse lõpu saaks. Vahepealsed aga vist ongi kõige kaduva teed läinud, sest rohkem ma neid enam neist hoonetest leidnud ei ole ja vaevalt et leiangi.
Niisugune on lühidalt nende kirjade minuni jõudmise lugu, kuigi ka seda võiks alustada iidamast-aadamast, kasvõi sellest hetkest, kui mu jalg esimest korda Hiiu saare pinnale astus…
Ja kui siis asi jõudis näidendi lavaletoomiseni, olin lavastaja Aleksander Eelmaaga kohe ühte meelt, et tegelikult see pole monotükk, selles on kolm tegelast. Ja et omal kombel on selle tüki peategelane hoopis Mamma. Tema on nende vennaste ja selle sajandi algus. Tema ise oma eluga jääb veel sinnapoole, vanasse maailma, tema on see, kes seda uut ja laiali lagunema kippuvat veel koos hoiab. Aga just tema teeb tee lahti ka uuele. Ta ei karda. Tema võtab talu.
Maja ehitab ja maa harib muidugi juba Willem koos oma Juuliga. Ikka imetlusväärne ja peaaegu uskumatu on see noore Eesti Vabariigi inimeste hakkamine ja usk. Kui palju uusi talusid rajati, kui palju kenasid korralikke maju ehitati kümnekonna aastaga üle terve maa! Inimesed, kellel pole õieti midagi peale kahe vähenõudliku ja tugeva töökäe, ehitavad endale elud ja majad, muuseas ka riigi. Vabadusel võib ikka olla suur võim, kui see on ise kätte võidetud ja kui selle sisse tõsiselt usutakse. Aga vabadus saab olla vaid uus ja tundmatu, vabadust ei saa taastada.
Ometi on sellel kunagisel algsel ja nüüdsel taastatud vabadusel ka palju ühist. Eks ole see nüüdki retk tundmatusesse. Ainult näib, et kui toona asus see tundmatus siinsamas, selle maa peal, siis nüüd kutsub ta kusagilt mujalt. Siis said sõja võitnud noored mehed endale tüki maad sellest maast siin, nüüd lähevad noored, kelle jaoks sõda on midagi väga kauget ja eksootilist, otsima oma maad mujalt. Jah, aeg on muidugi teine, ruumiline lahutatus pole enam see, mis ta oli siis, kui paberile kirjutatud read, mida loeti alles kuu aja pärast, olidki ainus mõeldav side võõrsilolijate ja koduste vahel. Meie elame hetkeliste, online ühenduste maailmas. Ja ometi. Kas need meilid ja skaibikõned üle merede ja maade ongi nii teistsugused kui Jakobi kirjad? Ikka seesama, et elu siin on nii teistmoodi kui seal, et elatakse lahku ja võõraks. Et ei saada enam aru. Ja kõigest hoolimata: ollakse ju ikkagi pärit ühest puust, ühest maast, ühest emast ja ühest paigast. Isegi kui läheb nii, et kunagi siin ilmas enam ei nähta, jäädakse teineteisega rääkima. Tühjast ja tähjast, ilmast ja hindadest, tervisest ja maailmarevolutsioonist, sest sellest kõige tähtsamast rääkimiseks pole sõnu. Ja pole vaja ka.
Lõpetuseks veel siiski paar sõna sõnadest, alljärgneva näitemängu keelest. Kirjade ja teiste dokumentide teksti olen edasi andnud võimalikult nii, nagu see kirja pandud oli, ja alati on need dokumentaalsed lõigud näidendis markeeritud teise šriftiga. Ei hakanud lisama ka „puuduvaid“ kirjavahemärke. Lõppude lõpuks kirjutavad Mamma ja Jakob ju nii nagu on kirjutatud sajandeid ja sajandeid: enam-vähem ühes jorus. Kirjavahemärgid ja suurtähed on teadagi alles päris värske leiutis. Kirja lugeja sai aru ilma nendetagi, sest esiteks ta tahtis aru saada ja teiseks ta ka aimas, millest jutt käib. Kas pole tänapäeva neti-kirjavahetuses taoline
kirjaviis – võimalikult ökonoomne, kõnepärane, isiklik ja omavaheline – taas laialt levinud?
Ja kui Jakob ja Mamma ei tundugi alati kirjutavat päris „õiget“ eesti keelt, siis tuleb meeles pidada, et nende eesti keel oli õigupoolest hiiu keel. Ning sedagi, et teatavasti on eesti kirjakeele kirjapanek põhimõtteliselt foneetiline, kirjutame „nagu räägime“: ja nii kirjutavad nemadki. Muidugi ei kirjuta nad teadlikult hiiu keeles, kiri on ikkagi kiri, midagi pühalikumat ja tähtsamat kui lihtsalt jutt. Arvatavasti ei tule neil lihtsalt pähegi, et paljud sõnad ja väljendid, mida nad oma kirjas tarvitavad, hiiu-, mitte kirjakeelsed on. Unustada ei maksa ka seda, et 1869. aastal sündinud (ja 1941. aastal surnud) Mamma õppis koolis (niipalju kui seal üldse kirjutama õpetati) võib-olla veel vana kirjaviisi järgi, kuna poisid käisid hoopis venekeelses algkoolis, kus küll muidugi ka veidi eesti keelt õpetati. Tegelikult, kui vaadata Mamma kaunist käekirja ja Jakobi päris hoogsat sõnaseadmist, olid nad oma aja ja keskkonna kohta pigem üle keskmise kirjaoskajad inimesed.
Seda, et näidendi tegelased omavahel räägivad muidugi veel üsna puhast hiiu keelt, võib tekstist loodetavasti aimata, aga mingile puhtale murdekeelsusele nende repliigid muidugi ei pretendeeri. Õigupoolest „puhast“ murdekeelt kirja panna polegi võimalik, sest murdekeel ongi oma olemuselt kõne-, mitte kirjakeel. Sellel ei ole ega saa olla mingit „õiget“ normi. See on oma igas külas ja igas peres, igal kõnelejal. Mõistagi oleks saanud ülestähenduste ja salvestuste järgi rekonstrueerida niisuguse hiiu keele, nagu seda tollal ja neis paigus üldiselt võidi kõneleda. Kuid esiteks oleks see ülesanne käinud autorile üle jõu, teiseks olnud ka tarbetu kunsttükk. Paraku on selle kunagise hiiu-kõpu keelega nii, et keegi seda „puhtal kujul“ enam ei räägi, ka see keel on juba pääsmatult kadunud aja vaikse vaheteki taha. Kui lavalt tõesti mingi ime läbi kostaks saja aasta tagune hiiu keel, oleks see tänapäeva vaatajale, isegi vist hiidlasele, üpris raskesti mõistetav. Olen siiski püüdnud kõneteksti hiiukeelsust markeerida tüüpilisemate väljendite ja ütlemisviisidega, mida ma ise vanemate kõplaste kõnest õppinud olen, ja lootnud nii kuidagi kirja panna selle nobeda ja mõnusa keele isemoodi rütmi. Kodu keel on osa kodust ja selles näitemängus peaks ta meenutama ühe XX sajandi algupoole Hiiu Kõpu kodu kõla, seda alles lõhkumata omailma, mis ka ookeani taha tahes või tahtmata kaasa võeti.
Tõnu Õnnepalu