Eesti Draamateatri suures saalis esietendub 8. märtsil Julia Augi lavastus geniaalsest vene režissöörist Sergei Eisensteinist ja tema valikust olla oma loomingus aus või teha koostööd võimuga.
Mihhail Durnenkovi näidendi aluseks on ajalooline fakt – 1941. aastal sai Eisenstein Stalinilt soovituse teha film tsaar Ivan Julmast. Loomulikult mõistis noor režissöör, et ka ettepaneku vastuvõtmisel on omad tagajärjed, tagasilükkamisest rääkimata. Kuidas täita nii poliitilist tellimust jäädes kunstnikuna enda vastu ausaks? Diktaatori jaoks oli ju filmil tähtis ideoloogiline ülesanne näidata verist tsaari rahvuskangelasena, et sisepoliitiliselt õigustada Stalini enda terrorit.
Raskele sõja-ajale vaatamata leiti vajalikud vahendid, filmi I osa valmis 1944 ning pälvis Stalini preemia. II osa, mis valmis 1946, ei lubatud aga ekraanile kuni 1958. aastani, sest tsaari enda ning tema kaaskonna julmuse naeruvääristav käsitlemine võimaldas tõmmata paralleele kaasajaga. III osa võtteid oli alustatud, kuid filmitud materjal konfiskeeriti ja suurem osa hävitati.
Mihhail Durnenkov: „Näidendi idee pakkus mulle ja Julia Augile välja Eesti Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr. Kõik me teadsime üldjoontes lugu sellest, kuidas Eisenstein Stalini jaoks filmi tegi ja millega kõik lõppes, kuid tema mõtles välja, et sellest võiks teha lavastuse. Ja see idee meeldis meile esimesest silmapilgust, see oli midagi uut ja huvitavat. Kirjutades üritasin teha nii, et isegi täiesti asjatundmatu vaataja, kes ei tea, kes on Eisenstein, saaks sellest aimu ja mõistaks süžeed. Mul oli täiesti teadlik kavatsus jutustada mitte ainult sellest, kes oli Eisenstein, vaid milles seisnes tema suurus filmilavastajana ning miks oli Stalini jaoks sedavõrd tähtis, et just Eisenstein väntaks filmi „Ivan Julm” ning just nimelt nii, nagu Stalin seda soovis.”
Vene näitekirjanik, opositsioonilise vene teatri Teatr.doc üks juhtkujusid Mihhail Durnenkov elab hetkel Helsingis, näitleja ja lavastaja Julia Aug on samuti Venemaalt emigreerunud ning elab Eestis.