4. novembril kl 19 astub Draamateatri väikses saalis sarjas Muusikud Draamas oma autorikontserdiga üles Siiri Sisask.
Ega ma oskagi enese kohta midagi öelda, järjest enam tundub nagu oleks minevik lihtsalt üks kogum tuldud tee tähiseid ja kas need on ikka päriselt olnud või mitte? Minevik on nagu muinasjutt, tulevik nagu mõistulugu. Tee aga kulgemas praeguses.
Kuid tajun ja tunnetan sedagi järjest selgemalt, nagu oleks loomingu osised olemas olnud juba ammu ja kusagil tallel hoitud, et igaüks võiks oma mosaiigi ise nendest kokku laduda. Nii et kui kontserti kuidagigi püüda tutvustada, siis on see küll väike läbilõige minu loomingust, vanematest ja uuematest lauludest, kuid paljugi määrab paik, inimesed ja nende olek, valgus ja varjud. Minu jaoks just viibimine hetkes ongi see lävi, mille kaudu midagi luua ja alla laadida seda, mille ütles kord Lennart Meri, kui temalt sünergia kohta küsiti: „Sünergia on see, kui võtta kahe tordi materjal ning sellest kolm torti valmistada“.
Ma ei tea, mis saab olema see tort täna õhtul. On ta mõru või magus, või mõlemat. On ta tuul, millest saab vesi, või vesi, millest saab tuli. Ma laulan enda luulet, aga ka mulle kalleid luuleridu teistelt loojatelt, kes mind on voolinud ja mulle maastikke avanud: Uku Masing, Juhan Liiv, Ernst Enno, Ilmar Vananurm…
Siiri Sisask