Eesti Draamateatris esietendub 22. novembril Hendrik Toompere sen-i lavastus „Caligula”, mis kõneleb vastuolulisest Rooma keisrist, keda antiikallikad kirjeldavad sageli ettearvamatu, julma ja ekstsentrilise valitsejana.
Caligulat, populaarse väejuhi Germanicuse poega, tervitati tema valitsusaja alguses lootusrikka poolehoiuga. Peagi kujunes talle aga meelevaldse ja halastamatu valitseja maine ning tänapäevaks on tema nimest saanud absoluutse võimu kuritarvitamise, julmuse ja ettearvamatu käitumise sünonüüm. Muutust tema mõtlemises, käitumises ja võib-olla ka vaimses tervises seostatakse raske haigusega mõned kuud pärast keisriks saamist ning jumaldatud õe Drusilla surmaga.
Albert Camus alustas „Caligula” kirjutamist 1939. aastal; näidend ilmus esmakordselt 1944 ja jõudis lavale 1945. Camus’d köidavad teoses absoluutse vabaduse ja piirideta võimu küsimused: mis juhtub siis, kui üks inimene saab omaenda eksistentsiaalset tõde otsida täielikus karistamatuses, kasutades valimatut julmust ning eirates kõiki eetilisi ja moraalseid ühiskondlikke raame.
Hendrik Toompere sen: „Me teeme kindlasti kaasaegset lugu. Üks minu lähtepunktidest oli see, et ma juba pikemat aega arvan, et näiteks Putin ei ela enam ammu reaalses maailmas. Ta elab ajaloos, ta paigutab ennast ajalukku ja loob iseennast ajaloolise ja müütilise tegelasena, paneb end ühte ritta Ivan Julma, Peeter Suure, Napoleonite, Stalinite ja kõigi teistega. Tema soov on olla lihtsurelikust valitsejast suurem, iseennast nii-öelda jumalikustada. Seetõttu sobibki Caligula lugu kaasaega. Lugu sellest, kuidas üks inimene hakkabki iseendast mõtlema kui Caligulast, ühest üleelusuurusest ajaloolisest tegelasest. Kuidas see inimesega juhtub?“