Näidend räägib Raimond Valgre ajast ja temast selle aja sees. Kolmevaatuseline näidend kujutab Valgre elu kolmel eri ajastul – sõjaeelne Eesti Vabariik, Teise maailmasõja lahingud ning sõjajärgne elu Tallinnas.
Ainult üksikud sünnivad peale surma – on öelnud Nietzsche. Raimond Valgre on üks nendest. Enne sõda tunti seda kõrtsipillimeest vähe, tema laule ei plaadistatud, kuigi „Muinaslugu muusikas“ ja „Sinilind“ olid juba loodud. Sõja ajal vene väes aitasid tema laulud meestel ellu jääda, pärast sõda ei tahetud neid mehi ega võidule aidanud laule tunda. Oli lühike Raimondi laulude buum. „Peagi saabun tagasi su juurde“, „Ei suutnud oodata sa mind“. Salvestusteni need ei jõudnud. Ja siis keelati Valgre ära. Sellepärast, et ta laulis armastusest, mitte tööst. Keelati ära tango. Keelati ära saksofon. Jäi ainult minoorist mažoori tõlgitud „Saaremaa valss“. Ta jõi ennast surnuks. Siis hakkasid tema laulud elama.
Lavastaja Merle Karusoo
Esietendus 13. juunil 2014 Eesti Draamateatri suures saalis.
Lavastaja Merle Karusoo, kunstnikud Maret Tamme ja Illimar Vihmar. Raamatus on pilte lavastusest.
„Laul, mis jääb” on Näidendiraamatu sarja 22. raamat.
Toimetaja Ene Paaver, kujundaja Kert Lokotar.
Eesti Draamateater, 2014.