Meile, eestlastele, meeldib rääkida lugu sellest, kuidas me laulsime ennast vabaks. Palju vähem meeldib meile rääkida lugu sellest, et vahetult enne iseseisvuse taastamist oli otsustajate ja rahvagi hulgas nii teravaid eriarvamusi, et kokkuleppimine tundus võimatu. Kuid ometi lepiti kokku. Ehitati üles oma riik ja kas me just sellist tahtsime, aga me tahtsime ja siin ta on.
See lugu tugineb intervjuudele naistega, kes aitasid taastada Eesti iseseisvust. Lavastusmeeskond mängib müüdiga, et lõpuks, keset tulist vastasseisu, olid need mõned naised, kes suutsid säilitada rahu ja iseseisvuse väljakuulutamise tarvis ühisosa leida. Aga me ei räägi ainult minevikust. Me räägime sellest, mida tähendavad meile täna need sõnad, mille eest meie eelkäijad olid valmis surema. Kui me täna räägime vabadusest ja selle puudumisest, siis millest me õieti räägime? Ja kas kokkuleppimine on üldse võimalik, lauldes eri viisil?