Viiekümneselt hakkas ta uuesti nullist lugema endast poole noorema abikaasa ja vastsündinud pojaga. Seitsmekümneselt muheleb ta, et ehk on ta just tänu sellele teatris pikamaajooksjana vastu pidanud. Uude kümnendisse stardib ta Draamateatri staažikaima meesnäitlejana.
Paar hooaega tagasi krooniti Martin Veinmann teatriaasta galal parimaks meesnäitlejaks – Johani rolli eest Ingmar Bergmani „Sarabandis”. Selles Bergmani alter ego rollis näeb Veinmanni ka tema juubelietendusel. Talle sobib Bergmani karge, terav eluvaade. Mõni pelgab, põlgab kurikuulsa rootslase elu ja loomingut põrgulikuks egoismiks. Veinmann, vastupidi, kiidab: „Ju siin on vihje teemadele, mis minu elus lahendamist vajavad, vastust väärivad.”
Head uut nullist lugemist! Kuidas sünnipäev saabus, jõudsid „Sarabandi” etenduselt enne südaööd koju ja tiksuski 2. detsembril ette 70?
Tänan! Jõudsin voodisse kümmekond minutit enne keskööd. Meil on nii, et sünnipäevalaps läheb enne teisi magama, et pere ei peaks õnnitlemisega juba südaööst peale hakkama. (Naerab.) Hommikul kell seitse lauldi mind üles, tütre pere tervitas Berliinist isetehtud räpiga. Siis sõitsin „Vikerhommiku” saatesse intervjuule, pärast Stockmannist läbi ja koju kartulisalatit hakkima, see on mu firmaroog. Õhtul tähistame kodus väikselt – oma pere, abikaasa Kristeli ema ja isa. Ehk püsib see koroona kontrolli all ja tohib 12. detsembril pärast mu juubelietendust ka rohkem kui kümne inimesega kohtuda.
Lavakoolis olid kursuse pesamuna, praegu aga Draamateatri staažikaim meesnäitleja. Kas end kehtestada ja kuulama panna on kergem noorima või vanima seisuses?
Pigem olen mõelnud, et see noorimast vanimaks on mul kuidagi vupsti läinud. Kaua olin see kõige noorem. Mitte ainult lavakas oma kursusel, vaid esimesest klassist peale, ema pani mind kooli kuueaastaselt. See „kõige noorema aeg” oli või tundub mulle pikem. Vahepeal korraks nagu oli mingi ealine võrdsustumine, aga ühtäkki olen Draamateatri kõige kauem mänginud meesnäitleja. Tõnu Kark ja Aleksander Eelmaa on minust küll kolm-neli aastat vanemad, aga Draamateatrisse tulid nad hiljem. Naisnäitlejatest on staažilt ees Ita Ever ja Ester Pajusoo. Kursuseõe Kersti Kreismanniga võeti meid siia tööle koos 1972. aasta kevadel, Panso-kooli viiendast lennust.
Seda vanima seisust ma ei taju veel. (Naerab.) Olgugi et kui nüüd arvu 70 vaatan, mõtlen, et issake, pooled inimesed on selleks ajaks juba surnud! Eks mul tuleb kohanduda. Leida vanaduse eeliseid.
Noor või vana, seda ma küll ei söanda öelda, kumb on raskem olla. Niikuinii on vaid õhuke piir õppimise ja õpetamise vahel. Igaüks peab oma etapid ise läbi tegema ja pärast otsustama, mis tuli talle kasuks, mis mitte. Iga poiss peab oma põlved marraskile kukkuma ja siis end jalule ajama.
Kaardistamaks sinu aegruumi Draamateatris: kes olid sinuga ühes garderoobis kunagi ja kes on nüüd?
Olid Helmut Vaag, Ago Saller ja minu kursusevend Rein Kotkas. Kaks lendu hiljem tulid Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov. Praegu on Mait Malmsten, Jan Uuspõld ja Christopher Rajaveer.
Noore näitlejana mängisid teatris Jüri Järvetiga malet, kellega nüüd?
Vaat maleks on teatris mängijaid ja aega järjest vähem. Mõni veel mängib. Eelmisel aastal korraldati meil Linnateatriga sõprusturniir, mõlemast teatrist leiti mõni mees. Tegin kaasa, aga kui enam igapäevast kokkupuudet malenuppudega pole, on rohkem juhusemäng, mismoodi partii õnnestub.
Omal ajal pidasime Jüri Järvetiga plaani, et mängime 1000 partiid selgitamaks välja, kumb on parim. Sellist maleentusiasmi paraku enam pole.
Kes sind malet mängima õpetas, isa?
Ise. Treenerit mul polnud, oma kaotustest õppisin. Malelaud näitlejate puhketoas oli kogu aeg hõivatud. Jüri Järvet, Heino Mandri, Enn Klooren, Aksel Orav, nad kõik olid minust paremad mängijad. (Muheleb.) Alguses.
Teatrispartakiaadidel olid ka korvpalliplatsil kibe käsi. Kuulud praegugi võistkonda?
Mängin veel. Endamisi ütlen, et korvpallilaadset mängu. Kui teatri korvpallitrenni seltskonnas on kõik minust 30 aastat nooremad, siis minu osa on seal muidugi natuke väiksem. Aga meeldib! Niikaua kui neile päris jalgu ei jää, tegutsen, nagu öeldakse – positsioonirünnakutega.
70. sünnipäeva tähistad Ingmar Bergmani „Sarabandi” etendusega. Selle loo järgi on ühtekuuluvuse ja kokkuhoidmise tunne inimese elus väga harv ja keeruline tekkima. Kuidas sellega Draamateatris oli ja on?
Olen kogu elu oluliseks pidanud nimelt seda kokkukuuluvust, mis tekib ja kinnitub ühistele töödele. See kokkukuuluvus on mu meelest teatris alles. Nüüd viimatigi, lavastuse „Esimene armastus” trupiga. Kui hea võimas impulss tekib noorte näitlejatega mängides!
On see impulss võrreldav sinu võimsa debüüdiga 1974. aastal vanameister Einari Koppeli kõrval „Külalistes”? Kaarin Raidi uuendusliku lavastuse järele õhkab teatriajalugu tänini: oi, kuidas nad möllasid!
Siis, äsja teatrisse tulnud verinoore näitlejana vaatasin aukartusega vanameister Einari Koppeli poole. Esimestes proovides vaatasin väga kahtlevalt ringi, ei tea, kas ja kuidas tohib. Kuni nägin, issand, Koppel ise hakkas möllama. Selge see, et võtsin ja möllasin ka!
Siis olin mina noor kraade. Praeguseks juba paarkümmend aastat vanem kui Einari Koppel toona. Nüüd andsid „Esimese armastuse” noored näitlejad Teele Pärn, Marian Heinat, Karmo Nigula ja Christopher Rajaveer mulle uue tahtmise teha!
Näitleja edu ja ellujäämine sõltub lavastajast. Kuidas Mikk Mikiver sinu püsilavastajaks haakus? Sattusite Kuku klubis viinaklaasi taga tõsiselt teatri, elu, naiste üle filosofeerima? Või vennastusite ühistes korvpallilahingutes?
Olen ise hiljem sama mõelnud, et mis meid ühendas. Kolmas tegur, mis meid kindlasti liitis, oli veel: Eesti ja eestluse tagasi igatsus. See teema oli Mikiveri kõikide legendaarsete lavastuste ühisnimetaja.
Kui avameelselt te teineteisele oma elust rääkisite?
Pereelust mitte. Põhiliselt oli nii, et Mikiver rääkis. Mina kuulasin. Ilmselt paistis mu näostki, et haakusin tema mõttekäikudega, nii et ta võttis mu omaks. Lavastuste proovid algasid nii, et esimese tunni ta rääkis. Mitte ainult näidendi sündmustest ja rollidest, vaid laiemalt ajastust ja õhustikust selle taga. Selles oli Mikiveri suur truppi ühendav jõud! Esmalt suhted luua, suhtestada näitlejad laiemalt selle aegruumiga ja kirjanikuga, kelle lugu me lavale tooma hakkame.
Mati Undiga sa vist ei klappinud. Oli Unt armukade, et olid juba liiga Mikiveri näitleja?
Kes teab… Siiski, ühe mõnusa tüki temaga ju tegin – „Gertrud”. Nimiosa mängis Maria Klenskaja, mina meespeaosa Gabriel Lidmani. Leiutasin Lidmanile kõnemaneeri – mees, kes räägib kähinal, kas just nagu Marlon Brando, aga madalalt sissepoole. (Naerab.) Selle eest teenisin ühelt arvustajalt toreda kiituse: Veinmann oli hea, vaatamata sellele, et sel etendusel oli tal hääl ära.
Kursuseõe Kersti Kreismanniga oled laval pool sajandit mänginud! Tunned teda vaat et paremini kui oma naist?
No oma naist ma tunnen ikka ka. (Naerab.) Aga Kerstiga on meil kõrvuti töötatud aastate peale tõesti tugev teadmine teineteisest sees. Pisiasjade selgeks rääkimise peale prooviaega raiskama ei pea. Loeme teineteise näost, mis meeldib, mis mitte. Julgeme öelda asju nii, nagu nad tegelikult on. Ja see on suur asi – usaldus, mida teise inimese tundmine tegelikult võiks tähendada.
Oled olnud teatrikoolis paarkümmend aastat lavakõne õpetaja. Millised hinded sul omal ajal selles aines olid?
Lõpuks olin viieline, aga algul oli minulgi mõistetavusega probleeme. Ei tea kust korjatud arusaamine, kuidas peab luuletusi lugema, mis tegelikult oli kole kunstlik. Nagu põline vanasõna näitlejate kohta ütleb: „Näe, saalis algas proov – hakkasid jälle ebaloomuliku häälega rääkima.”
Oled öelnud, et inimese kõnemaneer on nagu näpujälg, mida võltsida ei õnnestu.
Hääl on inimese üks emotsionaalsetest omadustest. Öeldakse, jah, et oma loomupärast kõnemaneeri, hääle liikumist on inimesel peaaegu võimatu muuta. Näitlejatel on hea võimalus eri rollide kallal tööd tehes treenida oma hääl juhitavamaks, paindlikumaks.
Mida saab õpetada ja õppida: oma hääle näpujälge peitma või oma näpujälge just isikupäraselt huvitavaks lihvima?
Just nimelt, esiteks teadvustama, milline sinu näpujälg on. Kuuldes esimest korda kusagilt salvestuselt oma häält, inimene ju ehmub: oi, kui võõras! Oma häälega leppides saab hakata selle ulatust, võimet suurendama.
Oled mitu lendu noori näitlejaid välja õpetanud. Kelle üle sa eriti uhke oled?
Teeksin nimesid nimetades teistele liiga. Ingo Normet kutsus mind kateedrisse lavakõne õppejõuks 2000. aastal. Alustasin tööd 19. lennuga, tänavu kevadel lõpetanud 29. lennuni välja. Väga mõnus tunne ja mälestus jäi mulle noortega suhtlemisest.
Miks loobusid õppejõu tööst?
Ei tahtnud enam. Arvasin, et ehk on nüüd teistel aeg.
Oled andnud kõne- ja esinemisoskuste kursusi poliitika- ja ärihaidele. Kui palju neid õpihimulisi kokku tuleb?
Paarikümne aasta peale olen teinud üle 500 koolituse. Tavaliselt olen koolitanud 10–15-liikmelisi gruppe, aga on olnud ka individuaalseid tunde.
Oled sa vahel teleri ees kirunud: pidin ma selle saatana nii veenvalt kõnelema õpetama!?
Nojah, igaühe kavatsused ei pruugi mulle meeldida. Teisalt on kurb vaadata, kui kellegi head ja ausad kavatsused takerduvad vigadesse tema esinemis- ja kõnelemisoskuses. Paraku võib nii mõnigi tark tõsine oma ala tundja kõnepuldis harjumatusse olukorda sattudes mõttejärje täiesti kaotada. Õpetan, kuidas ka harjumatus, ebamugavas olukorras tugevus endas kätte saada.
Õnneks on mu õpilaste hulgas rohkem neid, kelle üle mul on hea meel.
Näitlejate tsunft ei pruugi võimu- ja äriinimestega kokku puutuda. Kuidas see kogemus sinu eluvaateid mõjutanud on? Mida oled neid õpetades vastu saanud?
Tunnustust. See pole ju saladus, ametlikud autasud on kõik avalikud. Eriti head mälestused on koostööst Riho Terrasega ja mõne teise kindraliga.
Olen kohtunud nende valdkondade tegijate inimlikult sooja, õppimisvõimelise poolega, mida eemalseisjana ei pruugi märgata.
Oled kirjutanud eneseabiõpiku „Vajadus olla mõistetav”. Oled sa suutnud elu jooksul teised end mõistma panna?
See küsimus eeldab, et saan aru kõigest, mis mu elus on juhtunud. Mingi arusaamine on verstapostide kaudu olemas, aga lõplik audit, arvan, seisab veel ees. Tegelikult on ju küsimus hoopis selles, millepärast mõistetavaks saada. Eesmärgi püstitamises. Teisisõnu – mis ma teen selle mõistetavusega? Mida ma tahan?
Milliseid impulsse süstis sinu oma ellu kärgpereisa Hannese roll seriaalis „Kodu keset linna”?
Hannesest ma ei pääse. (Naerab.) Eilegi, kui jalutasin koeraga Viimsis kodu lähedal metsatukas, hõikas üks majaehitaja: „Oo, tere, Hannes!” Kohmasin teretades vastu, et olen Martin, ammu mitte Hannes, aga ikka veel… „Ja ikka veel, sellest Hannesest sa lahti ei saa,” hõikas tema. Ütleme siis niipidi, et tänu Hannesele on mul jäänud võõraid vähem. Mingit ilmavaatelist muutust või jälge ma Hannese rollist endale küll ei näe.
Olid ise ka enne Hannese rolli teisel abieluringil, kodus poole noorem naine ja väike poeg. Ehk tiivustas Hannese seriaalikodu sindki elustandardit parandama – kolima Lasnamäelt Viimsisse?
(Naerab.) Igasuguseid seoseid võib kõrvalt fantaseerida – see ongi publiku ülesanne. Tegelikult andis tõuke, miks me Lasnamäel enam olla ei tahtnud, proosaline põhjus. Uputus. Elasime 14-korruselise tornmaja alumisel korrusel. Ja kui ühtäkki kanalisatsioonilekke tõttu voolas kogu maja pask meie koju sisse, siis… Kindlustus maksis küll remondi välja, aga mõtlesin ja ühel õhtul ütlesin naisele: „Nii. Läheme nüüd mujale.” Panime Lasnamäe korteri müüki ja ostsime Viimsisse uue.
Viimsis meile väga meeldib. Nii et ostsime Viimsi keskusest natuke kaugemale metsatuka koos majakrundiga. Ehitamiseni pole veel jõudnud, esialgu „niidame võsa”, nagu öeldakse.
Olgu Lasnamäe või Viimsi, pead oma perega pannkoogipühapäevi.
Iga ilmaga, igal pühapäeval, kolmekesi koos. Õigemini neljakesi, koer ka.
Millal viimati kogu Veinmannide kärgpere laua ümber istus?
Suvel, kui mu tütar Ingrid mehe ja kahe pojaga koroonapiirangute vahel Eestisse käima pääses. Nad elavad Berliinis. Tütrepoeg Jan Erik on juba 12- ja Karl Johan kümneaastane, õpivad Saksa koolis. Väimees Mattias on Bundestagis SDU majandusnõunik.
Tavaliselt on tütre pere käinud kaks korda aastas, jaani- ja jõuluaegu siin. Paraku on pikale vahemaale lisandunud koroonadistants.
Sinu näitlejaveri on mõlemas lapses teisenenud huviks teha filme.
Matthias lõpetas sel kevadel Tallinna inglise kolledži ja sai sisse filmi erialale Brightoni ülikooli (BIMM – British and Irish Modern Music Institute, Screen and Film School). Sai paraku koroonapiirangute lahmaka kaela, nii et Brightonisse loengutesse pole ta veel saanud, vaid peab püsima distantsõppel.
Ingrid jõudis filminduseni ringiga. Ta õppis pärast inglise kolledžit Londoni ülikoolis sotsioloogiat. Magistrikraad käes, töötas aastaid siin Briti Nõukogus, kuni see institutsioon kaotati. Ingridile anti võimalus ümber spetsialiseeruda. Briti Nõukogu eraldas raha ja tema valis filmikooli Berliinis. Saanud koolist teadmised, hakkas Ingrid vaikselt filmide juures nikerdama ja jäigi sinna tööle, nii dokumentaal- kui ka mängufilmide produtsendina ja ka režissöörina. Tema tehtud on film Välis-Eesti laulukooridest, mida meil hiljuti näidati.
Milliseid uue aja asju on sul tulnud õppida poeg Matthiase kõrval?
See, kes keda kursis hoiab, on nüüd vastupidi. Rohkem on nii, et mina küsin temalt ja tema räägib, mis on praegu mis. Mul on selle üle hea meel. Mäletan seda tunnet, kui kord kirjutasin omale märkmikku lause (sosinal): issand, kust ta seda kõike teab, poiss on saanud salaja targaks.
Muusika- ja filmitänapäevas, ent ka ajaloos on Matthiase teadmiste hulk ammu minuga võrreldes mastaapsem. Tema orienteerub, on oma kursil. Mina ei söanda näpuga talle enam mingit suunda näidata. Kui ehk vaid ohumärke tutvustada, mida nagu liikluses tuleks tähele panna.
Kas 50-aastaselt isaks saada tähendas ka painet kuklas: mis saab siis, kui ma teatrikonkurentsis ei püsi või veab tervis alt ja ma ei jõua poega kaelakandjaks kasvatada?
Kas just paine, nimetame seda viisakamalt – kohustus. See on olnud mul kukla taga küll, et pean vastu pidama, vähemalt seni, kuni kõik veereb edasi juba iseenesest. Samas, eks see kahetsüklilisus, 25 aasta järel uuesti isaks saamine, ongi hoidnud mind hästi elusana.
Kuidas te Kristeliga kohtumise 25. aastapäeva tähistasite?
Lilled ja šampus. Ja jutuvada – rääkisime, meenutasime. Mõelda, et 15. oktoobril sai meil juba 25 aastat täis! Kohtusime Draamateatri 75. sünnipäeva peol, mida peeti Karla katedraalis. Tema oli seal sõbrannaga, kes töötas meil Draamateatris.
Ingmar Bergman jäi oma filmides ja raamatutes elu lõpuni võitlema oma isa ja ema loomuvigadega. Millise karma sina oma isalt-emalt eluks kaasa pärisid?
Lapsest peale tundsin end üsna omapäi, polnud pidevalt valvatav ja suunatav. Õppisin käigu pealt, mis mulle sobib, mis teistele ei sobi. Oma väärtushinnangud lõingi ehk pigem teiste eksimuste pealt. Ilusaid õpetussõnu isalt pole mul välja tuua, ma ei mäleta neid.
Olid 12, kui isa teie pere juurest ära läks?
Mitte et ma seda ikka veel hirmsasti põeksin. Need rajad siis läksid eri suundades. Ema poolt olid ju soojus, lähedus ja turvalisus olemas tema surmani välja. Ka vanaema poolt. Isaema võttis meid ema ja minust kolm aastat vanema õega oma katuse alla, Juhkentali tänavale puumajja pisikesse korterisse.
Kas isa jõudis sind teatrilaval näha?
Diplomilavastus „Seitse venda” tuli välja 1971. aastal. Kardan, et ta ei käinud vaatamas.
Vaatus „Tagasitulek isa juurde” jäi teie elus olemata.
Mõnikord ongi tõelisem see, mida sa kujutled. See, keda ei ole, ongi tõelisem kui see, kes on.
Sinu värskeim töö Draamateatris on tõsielul põhinev „Esimene armastus”. Milliseid lugusid see sinus pinnale kaevas?
Eks meil proovides arutledes tõusid esimesed armumislood päevavalgele. Niisugust närvikõdi ja pinevust, kui esimene kord, annab hilisemast elust otsida! Esimest armastust ei saa defineerida õnneseisundina, need korrad tulid hiljem. Esimene armastus, mäletan, oli pidev ärevus – ei tea, kui kaua see kestab. Olid suuremad poisid ja siis väiksemad, nagu mina, kes kartsid, et neid ei taha keegi. Selles eas poistel on sageli madalam enesehinnang kui tüdrukutel.
Teatrikoolis kursuse noorimana pidid võtma kähku kannule elukogenumatele kursusevendadele?
See polnud nii, et noorem, järelikult alaväärsustundega. Ma ei olnud kursusel mingi nurgas istuv kamandatav. Vastupidi, põhiliselt ikka selline mees, kes läks ka tänaval vahele konflikti nõrgema kasuks lahendama.
Igal juhul jõudsid kuue hulka, kelle Voldemar Panso valis tööle enda juurde Draamateatrisse! Oled hiljem oletanud – tänu sellele, et vahtisid maailma pärani ullikesesilmadega.
Panso ju toonitas teooriat, et puhta lehe peale annab paremini joonistada. Ja piiblist peale pole need ullikesed olnud ju rumalad, vaid tihtipeale need, kes näevad asju vahetult ja selgemalt.
Oled sa mõelnud, miks just Ingmar Bergmani lood on su elus nii märgiliseks seatud? Viiekümneseks said Bergmani „Stseenid ühest abielust” etendusega. 70-aastaseks said selle jätkulooga „Saraband”, mille Johani roll tõi sulle 2018. aastal parima meesnäitleja tiitli.
Tehes inventuuri rollidest, mis on mul elu jooksul paremini õnnestunud, olen mõelnud, kas neil on ka ühisnimetaja. Ju neis on, mitte vastus, vaid vihje teemadele, mis minu elus lahendamist vajavad, vastust väärivad.
Iseolemine versus koosolemine on olnud see üks teema „Külalistest”, mu esimesest peaosast peale. Koosolemine perekonnas, abielus, ent ka laiemas kuuluvuse ja meie-tunde mõttes. Nii on mulle endale tähenduslikud olnud rollid lavastustes „Neljakuningapäev”, „Tuulte pöörises”, „Kullervo”, „Vaade sillalt”, „Kass tulisel plekk-katusel”. Ja eriliselt muidugi „Stseenid ühest abielust” ja „Saraband”.
Mulle meeldib Bergmani eksistentsialism, mille järgi koosolemine on võimatu missioon. Raske, aga ka tobekoomiline. Lõpuks „Sarabandiga” tõdes Bergman, tollal 87-aastaselt, ka üksiolemise võimatust: ikka tungleb ümber häirivaid lähikondseid, igaüks oma tahtmiste ja olemisega.
Näidendis sõidab eluõhtul Johanit vaatama tema eksnaine Marianne: „Ma tundsin, et sa kisendad mu järele.” Johan vastab: „Misasja, ma ei ole eluski ühegi inimese järele kisendanud.” Nii ta väidab, isegi kui see karje on temas olemas. Ent inimese elus on probleeme, etappe, „kus ma ei saa, mul pole sind vaja, pean oma elu üksi ära lahedama”. Eriti elu viimsetel päevadel. Johan läheb üksi lõpuni, nagu läks Kullervo, läks Suur Papa lavastuses „Kass tulisel plekk-katusel”.
Jagad usku, et oma saatuse vastu ei saa?
Näe, olen selle vanakese usku. (Otsib portfellist välja raamatu.) Harari, soovitan lugeda! Yuval Noah Harari, Oxfordi ülikooli doktorikraadiga Iisraeli ajaloolane. Eesti keelde on tõlgitud kolm tema raamatut. „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu” uuris minevikku, „Homo deus. Homse lühiajalugu” vaatleb tulevikku. „21 õppetundi 21. sajandiks” keskendub olevikule.
Harari raamatutes on ka see üksildus – mismoodi see iseolemine versus koosolemine üldse võimalik on. Harari ei kaeble, ei nuta, vaid on karge nagu Bergman oma loomingus. See mulle meeldib.
Bergmani inimeksistentsi hõlmav vaatlus lähtub kitsamalt peresituatsioonidest. Ent seegi on ühiskonnamudel – sest kui ma oma perega läbi ei saa, mismoodi saada hakkama kogu ühiskonna suhete spektriga?! Või näitlejana teatriski.
Vastastikku mõjutamistest meie elu koosnebki. See on normaalne. Jah, kui keegi mind mõjutab, on see mulle kas meeldiv või mitte. Aga seda ei pea pidama ainult negatiivseks. Olgu pealegi, et õpikud defineerivad neli negatiivset mõjutamisviisi: manipuleerimine, heidutamine, ähvardamine ja vältimine. Arvad, et astud ringist välja, ja usud, et „mittesuhelda” on võimalik… aga ka vältimine on suhtlemisviis. Näiteks kui Arno ütleb lõpuks Teelele, et teda ootavad kodus lilled, heinamaa, päikesepaiste.
Millist elupidet sa Bergmani pessimismist leiad?
(Paus.) Ma ei leia, et Bergman on pessimistlik. Kas inimene, kes näeb ja tunnistab, et kallab vihma, on pessimist? Ei, lihtsalt realist.
Pealegi, noor Johan „Stseenides ühest abielust” ja vana Johan „Sarabandis” on kaks erinevat Bergmani! Kui nüüd hiljuti „Stseene…” üle lugesin, siis kurat, see Johan ei meeldinud mulle üldse, jube vastik mees! Aga kogu Bergman on tegelikult ka kole-lõbus kogu oma vastikuse võlus, nagu elu ja suhted pahatihti ikka.
Oma juubeli puhul oled mõnuga tsiteerinud „Sarabandi” Johani põrgu määratlust. Kuidas see kõlaski?
„Igaveseks hukka mõistetute põrgu… on nii täpne koopia nende maisest elust, et igaüks ei märkagi vahet, et nad jõudsid välja põrgusse, ja on rahul.” Vägevalt öeldud, kas pole! Sellesse lausesse kaevudes võib siit välja lugeda ka teist võimalust, et ehk ei ole me kõik igavesti hukka mõistetud. Ehk on ka mingi paradiisliku õnne võimalus, ei tea.
Tammsaare ei lõpetanud oma „Tõde ja õigust” nii lohutult. Oled teatris kehastanud tema Indrekut. Lõpupildis kõndisid Vargamäelt alla käsikäes Tiinaga (ikka Kersti Kreismann!) ja lohutusega, et näe, heast inimesest Krõõdast jäi Vargamäele alles vähemasti mälestus.
Aga see ongi see sama asi ju! (Naerab.) Inimesel on võime mälestusi kujutleda ja lõpuks muutud ju hästi leebeks: oi-oi, kui ilus on kõik olnud! Muidugi on mälestused ilusad. Eriti kui on olnud kole ning oled sellest pääsenud. Bergman ei ilule ega ilusta, vaid ütleb kargelt: „Ma olen lõpus, lõpptulemus on käes – ma vaatlen oma elu.”
Vajadus olla teistele mõistetav. Tahe teisi enda tahtsi mõjutada. Kuidas need kaks vastandlikku eesmärki nii kokku panna, et me lõpuks egoismisüüga põrgutules ei põleks?
Vajadus olla teistele mõistetav. Tahe teisi enda tahtsi mõjutada… Need kaks ei pruugi olla vastandmärgilised. Kindlasti mitte. Ja isetu inimene on sama õudne kui isekas. See oli nüüd küll ootamatu küsimus, kust sa selle võtsid?
Ikka Bergmanilt, oma Johani kaudu. „Sarabandis” ta vist lõpuks põdes ka seda, kellele kõigile ta elu jooksul on haiget teinud?
Ei. Näidendi lõpustseenis ütleb Marianne Johanile: „Sa olid truudusetu.” Tema vastab: „Jaa, aga see oli nii ammu.” Naine ütleb: „Aga haiget teeb see ikkagi.” Tema vastab: „Minule mitte.” Marianne süüdistab meest, et too on „tundeinvaliid”, Johan ise ennast ilmselt mitte.
Midagi ei ole parata, ka egoismist arusaamine erineb inimeseti. Kui ma midagi väga tahan ja kasutan kõiki võimalusi seda saada, kas see on egoism? Küsimus on vaid oma tahte doseerimises. Negatiivne egoism on see, kui ma üldse ei arvesta teiste heaoluga, laastan ümbruses kõiki oma suhteid, et vaid oma tahtmist saada. Aga vajadus saada mõistetavaks ja teisi omatahtsi mõjutada on minu meelest üks ja seesama asi.
Isetus on tihtipeale tüütu. Isekus ja isetus – vaid ühetäheline erinevus, aga on absoluutselt erinevad egoismi tunnused. (Naerab.) Egoismil on palju rohkem värve kui 50 halli varjundit.
Meelis Kapstas, LP 04.12.2020
Foto: Karli Saul (LP)