Jelena Skulskaja, Eesti Päevaleht, 14.12.2020
„Kuritööst ja karistusest” on saanud kasulik raputus, sest kunstiteemad on igavesed, aga rääkida tuleb neist uutmoodi.
Draamateatri ebaharilik „Kuritöö ja karistuse” etendus lõpeb sellega, et lava hakkab ettepoole liikuma, sõidab lausa vaatajale otsa, tegelased eemalduvad ja meiega jääb ainult Raskolnikov (Ursel Tilk). Äkki lahkub temagi lavalt, jookseb tänavale ja karjub kaamerasse – me näeme seda, jäädes ise saali –, et tappis liiakasuvõtjast vanaeide ja tolle õe Lizaveta mitte vaesuse tõttu ega selleks, et aidata ema ja õde, vaid üksnes enda pärast, et kontrollida: kas ta on „karjainimene” nagu kõik või „erandlik”? Temast mööduvad autod ja harvad jalakäijad, tema aga karjub oma kuritööst – ja keegi ei tee väljagi. Igaühel on oma argimured, igaüks mõtleb lähedaste tervisest, sellest, et mitte tööta jääda, ja vajadusest õpetada lapsi, kes on vanemate hooleks jäänud. Ent keset sõiduteed hüsteeritseb mingi räsitud noormees katkistes teksapükstes ja -tagis…
Teatris, mis on tuntud oma filigraansete psühholoogiliste lavastuste traditsiooni poolest, kus iga nõks, iga võte on suunatud iseloomude ja olukordade psühholoogiliste peensuste avamisele ning usk toimuva reaalsusse domineerib teiste suundade üle, on Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo otsustanud panna oma lavastuse võimalikult vastama tänapäeva moodsatele või isegi skandaalsetele trendidele.
Raha on aktuaalne praegugi
See, et tegevus on toodud tänapäeva, oleks minu meelest võinud Dostojevskile isegi meeldida või ei ole vähemasti temaga vastuolus. Kogu tema loomingus, igas romaanis ülitähtsat rolli mängiv raha on äärmiselt aktuaalne ka praegu ja see teema kajab vaatajate südametes vastu kord valu, kord rõõmuna.
Lisagem, et uurija Porfiri Petrovitš mängib kitarri, flirdib Raskolnikoviga, riietub aluspüksteni lahti, paneb selga naistepesu – tinglikult kombinee, peale lihtsa kitli – ja hakkab Rodion Romanovitši võrgutama, kutsub ta tantsule, püüab panna tantsima igatsevat tangot. Selles ei ole ilmset ega varjamatut erootilist allteksti, Porfiri Petrovitš (Priit Võigemast) on laitmatult ettevaatlik ja muutub tantsustseeni lõpus Raskolnikovi mõrvatud vanaeideks. Ma ei saa jätta ütlemata, et mõnes mõttes on kogu lavastus allutatud just Priit Võigemastile, tema andele, uskumatule näitlejaulatusele, kartmatusele teha seda, mida teised näitlejad harjumatus esteetilises ruumis ei söandaks.
Lisame siia avangardsete lavastuste atribuudi: tegevust võimendab video, mida näidatakse lava kohal kui etendusega paralleelselt jooksvat filmi. Kaks kunstiliiki võistlevad omavahel, sest ainult kino suudab tagada nii suure plaani ning näidata ripsmeid ja silmaterasid, nii et laval jääb üle ainult kadestada.
Hämmastavalt mõjub harjumatu füsioloogilisus: näitlejad rebivad ahnelt kana tükkideks, õgivad, topivad tükke suhu, räägivad täis suuga – igalt poolt tikub esile häbitu liha, surub peale oma tahtmist. See liha suitsetab, joob õlut, sööb praemuna ega hooli viisakus- ja etiketireeglitest, sest mingit etiketti polegi, kogu maailm on paigast nihkunud. Isegi tugitoolid ja diivanid võib keerata mis tahes pidi ning ronida punase tabureti otsa, et olla kõigist kõrgemal ja röökida üle kõigi teiste häälte.
Finaal kui hoiatus
Loomulikult mäletavad paljud, et ehkki Raskolnikov tunnistas oma kuriteo üles ja läks sunnitööle, ei kahetsenud ta tehtut. Dostojevskil pole sellist lubadust. Päris lõpus öeldakse Raskolnikovi kohta vaid, et talle määrati seitse aastat sunnitööd, AINULT seitse aastat (selle toob esile Dostojevski), aga pärast seda võib alata hoopis teine elu. Kas Rodion Romanovitš tahab avada evangeeliumi, kust Sonja luges talle Laatsaruse ellu äratanud tõelisest usust, või ei pöördugi ta jumala poole?
Lavastuse autorid vastavad sellele ühemõtteliselt: Raskolnikov jääb endiseks, võib-olla kaob sootuks tänavatele, poeb kuhugi peitu, ootab aja ära ja hakkab jälle mõrvameetodiga sedasama või mõnda muud teooriat kontrollima. Finaali võime me võtta kui hoiatust, avatud pöördumist ühiskonna poole, kes peab õppima Raskolnikove ära tundma ja neile õigel ajal võõraste elude väärtuse selgeks tegema.
Väga oluline on seetõttu episood, kus Raskolnikov mõtiskleb inimesest, kes on mõistetud surma ja on nüüd valmis elama kaljunukil imepisikeses ruumis, kus ei saa õieti ümbergi pöörata, kuid siiski – elama-elama-elama. Mõte iga elu väärtusest, ükskõik kui kurnav ja hirmus see ka ei oleks, on igas Dostojevski romaanis, nagu on igas romaanis jumala otsingud ja lavastajamõte tuksub ühes taktis Dostojevski peamiste kahtlustega.
„Kuritöö ja karistus”, mille Semper ja Ojasoo on lahti mõtestanud ja lavastanud, on lavastaja etendus. See tähendab, et esikohal on leiud, pöörded, võtted ja esteetika iseärasused ning näitlejate ülesandeid lahendatakse teises järjekorras. Sellised etendused ei jää meelde tegelaskujude nägude järgi, vaid esmapilgul ammu teada teoreemide ootamatute lahenduste poolest. Kui näitlejal veab, siis hüppab ta sellesse tohutu kiirusega lendavasse rongi ja sõidab läbi etenduse mugavas pehmes vagunis, nagu juhtus Priit Võigemastiga.
Ent kui näitleja viivuks toppama jääb, siis peab ta sõitma platskaardivagunis või lavastajate kiuste mängima oma osa psühholoogilise usaldatavuse kaanonite järgi, nagu teeb Taavi Teplenkov Marmeladovina. Tema monoloogides on nii piinavat kahetsust kui ka meeltliigutavat jutustust sellest, kuidas ta vanem tütar läks esimest korda oma keha müüma, kui ka seletust kohutavale „puhtusele”, millele prostituut peab raha kulutama. Ja kohe, kui Marmeladov on kõik ära rääkinud, jaganud kuulajate ja vaatajatega kogu oma valu, jääb ta auto alla – otsekui sümboolselt toimepandud kuriteo eest. See on kõige harjumuspärasem, kõige tuttavam lavakuju, mis rändab ühest „Kuritöö ja karistuse” lavastusest teise. Ta kutsub alati ühtaegu esile nii õõva kui ka haletsust. Ehk jätsid lavastuse autorid meile meelega alles ühe harjumuspärase tegelase, et saaksime aru: nad ei ole kaotanud sidet traditsioonidega, teavad neid ja isegi austavad, aga Dostojevskiga tahavad rääkida omamoodi.
Mulle tundub, et see tavatu lavastus on olnud teatri jaoks omamoodi kasulik raputus, sest ehkki kunstiteemad on igavesed ja muutumatud, tuleb neist alati püüda rääkida uutmoodi.