Albert Einstein olevat öelnud, et kui tahate, et teie lapsed oleksid intelligentsed, siis rääkige neile muinasjutte; kui soovite, et nad oleksid veelgi intelligentsemad, siis rääkige neile veel rohkem muinasjutte.
Astugem koos lastega võlumaailma, otse imede ja ootamatuste, hea ja kurja võitluse keskele. Õde-venda Janne ja Joosep leiavad müstilise loitsuraamatu, mis võtab nad endaga kaasa kummalisse, aastasadu lohe needuse all kannatanud Regnumi kuningriiki. Rahvas ootab, et just Janne ja Joosep needusele lõpu teeksid! Mehis Pihla teatritekst põhineb Helen Käiti raamatul „Janne ja Joosep. Lohe needus“ I ja II osa (Randvelt Kirjastus, 2013 ja 2014).
Mehis Pihla, autor:
Palun meenuta mõnda oma head lapsepõlveraamatut.
Üks lemmikautoreid oli lapsepõlves mõistagi Astrid Lindgren ja lemmikteos „Vennad Lõvisüdamed“. Kusjuures sellel raamatul on „Lohe needusega“ väga palju ühist: mõlema peategelased on sama pere lapsed, mõlema tegevus toimub fantastilises-müstilises maailmas, mõlemas võideldakse kurja valitseja ning võimsa lohega. Enne dramatiseerimist lugesin lõvisüdamed uuesti üle ja mulle tuli meelde, mis mind lapsena selle juures kõige enam võlus – Lindgreni tegelased hoolivad teineteisest väga-väga-väga. Pole ime, et mu ema nuttis, kui ta seda raamatut mulle ja mu õele ette luges. See lastevaheline siiras armastus läheb korda igas vanuses ning minu arvates on see ka „Lohe needuses“ tugevalt olemas.
Kas sul on ka meeldejäävalt halba lasteraamatu (lasteteatri)-kogemust?
Mul on paar mälestuspilti. Esimene. Vanemad viisid mu kunagi „Karupoeg Puhhi“ vaatama ja Iiahil tuli saba küljest ära. See oli mulle mõistetav, et kostüümi küljest ikka pudeneb asju ära ja need tuleb tagasi panna. Aga ma ei saanud aru, kuidas see nael sellele näitlejale haiget ei teinud, kes kostüümi sees oli? Ma mõtlesin sellele terve etenduse. Teine pilt. Meie koolis käis mingi trupp ja mängisid kolme põrsakest. Vahetult pärast etendust ma nägin neid samu näitlejaid koolimaja taga ja nad tegid suitsu. Ma mõtlesin, et need näitlejad on vist kõige lahedamad tegelased üldse.
Milline on sinu suhe muinasjuttudega, nii rahvapärimusega kui ka kirjanike loodud kunstmuinasjuttudega?
Mulle tundub, et kõik on muinasjutt. Kui ma õppisin Tartu Ülikoolis semiootikat, siis me lugesime Vladimir Proppi „Imemuinasjutu morfoloogiat“, kus ta toob välja võlumuinasjuttude põhilised süžee-elemendid: alates sellest, kuidas kangelane kodust lahkub ning lõpetades abiellumise ja troonile asumisega. Ma olin toona väga üllatunud, kuivõrd paljud kaasaegsed filmid, sarjad, arvutimängud jne alluvad täpselt samale struktuurile. Me anname isegi oma elu sündmustele tähendusi muinasjutu loogikast lähtuvalt ja loodame, et elame „õnnelikult oma elupäevade lõpuni“.
Kersti Heinloo, lavastaja:
Palun meenuta mõnda oma head lapsepõlveraamatut.
Lapsena olin ma andunud muinasjuttude lugeja. Muidugi ka sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“ lugeja. „Kolm musketäri“, „Peata ratsanik“ haarasid nii, et öösiti pidi salaja teki all lugema. Ma armastan senini küllusliku fantaasiaga lugusid, kus juhtuvad imed ning hea saab kurja üle võitu. Seetõttu ahmisin veel ülikooligi ajal „Harry Potterit“ ja „Sõrmuste isandat“.
Millised lastelavastused on sulle elamuslikud olnud, olgu endale lapsena või nüüd oma lastega teatris käies või ka näitlejana mõnes mängides?
Mulle väga meeldis Kaili Viidase lastelavastus „Põrr..!“ Endlas. Sel suvel nähtud „Gulliveri reisid“ Nukuteatris, varasemad „Pál-tänava poisid“ ja „Krabat“ Linnateatris. Meeldib, kui näen nutikaid ja ootamatuid lahendusi nii lavastaja ja kunstniku kui ka näitlejate töös. Kui lastelavastusele pole tehtud grammigi hinnaalandust. Ise olen lastelavastuses vähe mänginud. Aga ikooniline Lumivalgeke on minu rollide nimistus siiski olemas 🙂 (Vanemuise teatris aastal 2004, lavastas Laur Kaunissaare).
Kui laialt lahti käivad su uksed muinasjutumaailma ja argielu vahel?
Minu uksed muinasjutumaailma ja argielu vahel on täiesti valla. Usun ikka haldjaid ja päkapikke, lumeinimest ja lohesid.
Millisele vanusele võiks „Lohe needus“ sobida?
„Lohe needus“ võiks vaatamiselamust pakkuda lastele ja täiskasvanutele vanuses 8+.
Kristjan Suits, kunstnik:
Palun meenuta mõnda oma head lapsepõlveraamatut…
Enn Kippeli „Meelis“. Seikluslik ajalooline lugu on jätnud kustumatu mälestuse.
… ja teatrielamust.
„Armastus kolme apelsini vastu“, mida nägin umbes 7-9-aastasena. „Ööd on siin mustad!“ Ei pea sugugi olema lastetükk, et laps teatris sügava elamuse saaks. Lapsena tundub teatrimaagia tohutult palju suurem, aja jooksul perspektiivid vähenevad. Elus ka. Tagantjärgi mõtled kivile, mis lapsena tundus hiiglaslik, praegu vaatad – vaevu põlveni. Vahemaad, perspektiivid muutuvad. Kunagi tundus kahe kilomeetri kaugusel asuv kool olevat ääretult kaugel, praegu mõtled, et lend üle ookeani kestab kümme tundi, mis seal ikka, läheb ruttu, ja kaks tundi sõitu pole üldse midagi erilist.
Kust sa tead, milline võiks välja näha võlumaailm?
Ma elasin seal lapsena. Võrtsjärve ääres, keset metsa.
Aga raamatutest-filmidest saadud kujutluspilt?
Võlumaailm tekib muust, mitte loetust. Raamatutest või etendustest ei ole mul alles mingit kindlat ühte kujutluspilti. Lugemine aitab mõtestada, fantaasiat arendada. Aga ainuõiget või ühte teadmist või kujutlust muidugi pole, see tekib eri ajenditest, paljude kujutluste ja mõtete koosmõjust. Materjal, mida lavastama hakatakse, loetakse kõigepealt koos läbi ja sellest lugemisest tekivad ka kujutluspildid konkreetselt selle loo maailma loomiseks.
Millisele vanusele võiks „Lohe needus“ sobida?
Arvan et 9–99. Ka suurtele inimestele võib elu vaatamiseks anda uuesti fantaasia perspektiivi, pilgu, et maailm on suur ja võluv.
Helen Käit, alusteose autor:
Palun meenutage mõnda oma head lapsepõlveraamatut.
Tegelikult ei meeldinud mulle lapsepõlves üldse mitte muinasjutud ega fantaasiaraamatud, nagu laste puhul tavaline, vaid hoopis igapäevaelust pajatavad lood. Aga see igapäevaelu pidi loomulikult põnev olema, näiteks nagu Astrid Lindgreni „Meisterdetektiiv Blomkvist“. Ma ei julge isegi pakkuda, mitu korda ma seda raamatut lugenud olen, aga üle kümne korra kohe kindlasti. Ja iga kord oli täpselt sama põnev kui esimesel korral! Iga kord hoidsin hinge kinni, kui Valged Roosid Punaste Rooside vastu salaplaani pidasid, Nuuskmõmmikut peitsid või mõrvarit jälitasid. Teine minu jäägitu armastuse võitnud raamat oli Samuti Astrid Lindgreni sulest – „Bullerby lapsed“. Vaatamata sellele, et seal sõda ei peetud ja mõrvareid ei jahitud, oli see minu jaoks täpselt sama põnev. Millegipärast seostub mul siiamaani sõnapaariga „õnnelik lapsepõlv“ just Bullerby küla laste elu ja toimetused. Tegelikult ongi nüüd vist koht ausaks ülestunnistuseks – jah, ma olen tohutu Lindgreni fänn ning loen tema teoseid veel vahest nüüdki. Mitte miski ei aita paremini lõõgastuda, kui paar peatükki „Bullerby lapsi“!
Kas teil on koolieast mõni ere teatrimälestus?
Käisin lapsena üsna palju teatris ja kuigi suurem osa nähtust on tänaseks unustusehõlma vajunud, siis millegipärast on siiani meeles Boris Kaburi „Rops“. Tollal lummas mind vast rohkem Jüri ja Ropsi erakordne sarnasus ning sellest tekkinud sekeldused – olin siis ju vaid 8-aastane ning etendus tundus ennekõike põnev ja naljakas, samuti oli robot midagi sellist, millest kaheksakümnendatel eriti veel eiräägitud. Alles hiljem sellele tagasi mõeldes olen hakanud taipama loo sügavamat sisu, mis vast oligi suunatud rohkem noorte vaatajate vanematele kui lastele endile. Ma hindan kõrgelt raamatuid-filme-etendusi, mis suudavad pakkuda elamust igas vanuses vaatajale, sest on ju üsna loomulik, et teatud vanuses on raamatute ettelugejateks, kinos või teatris saatjateks ikka ema-isa
Kuidas te loheloo kirjutamise peale tulite? Kas näiteks Tolkieni Keskmaa lood köidavad teid?
Olen tohutu Tolkieni fänn, läbi lugenud kõik tema eesti keeles ilmunud pompöössed saagad ning ära vaadanud hiigelpikad fi lmid, aga „Janne ja Joosepi“ kirjutamisel ma siiski „Kääbiku“ ega „Sõrmuste isanda“ peale ei mõelnud. Ühest ja konkreetset eeskuju mul polnud, on aga siiski kaks teost, mis mind teataval määral inspireerisid ja „käivitasid“. Esiteks Jaan Rannapi „Maari suvi“. See on täpselt selline raamat, mille puhul on raske öelda, kas tegemist on fantaasia- või n-ö elulise jutustusega. Mis mind lapsena selle teose puhul võlus, on raamatu lõpus tekkiv küsimus, kas vanaema-vanaisa juures suve veetva Maari seiklused toimusid võlumaailmas (kas selline on äkki tõesti olemas?), või nägi tüdruk lihtsalt und. Olen sama loogikat kasutanud ka „Jannes ja Joosepis“ – kas õde-venda käisid tõesti lohega võitlemas või oli see kõigest unenägu?
Mulle meeldivad raamatud, mis jätavad lugejale õiguse ja võimaluse mõne asja üle ise otsustada, käesoleval juhul siis selle üle, kas võlumaailm on tõesti olemas või nägid lapsed und – küll imelist ja seiklusrohket, aga ikkagi ainult und. Teine teos, mis mu mõttelõnga suunas, on taas pärit surematu Astrid Lindgreni sulest, sedakorda „Vennad Lõvisüdamed“. Käisin mõned aastad enne „Lohe needuse“ kirjutamist tütrega Rakvere Teatris Üllar Saaremäe lavastust vaatamas ja see jättis mulle väga sügava mulje, tuues taas meelde lapsepõlves raamatu lugemisest tekkinud emotsioonid. Kuigi jah, kui alguses on minu lohed pigem Lindgreni Katla moodi, siis lõpus võib tuua pigem paralleele maailma vallutanud rohelise sookolli Shreki multikates figureerinud tegelasega, kellest filmi edenedes saab peaaegu et taltsas koduloom.
Millist vastukaja olete „Janne ja Joosepi“ kohta saanud, mida lapsed teilt kohtumistel küsivad?
Sellega on selline naljakas asi, et enamasti esitatakse küsimusi minu teiste, täiesti tavaliste laste tavalistest tegevustest rääkivate raamatute, eriti „Aardejaht Nõmmel“ kohta. Minu arvates on põhjus selles, et kuigi muinasjutumaailm on põnev, räägitakse nendes teistes raamatutes lastele tuttavatest kohtadest, mõne puhul võibolla lausa kodutänavast. Tekib selline ahaa-efekt – aga ma olen ju ise ka seal olnud, ise ka selliseid asju teinud! Tõenäoliselt samastavad väikesed lugejad ennast nende tegelastega rohkem.
Lohedest ja võluriikidest on tehtud palju võimsate eriefektidega filme – kas muinasjutuline lasteraamat saab nendega võistelda ja kas üldse peakski?
Raamat on raamat ja film on film. Teine võib esimest täiendada, aga mitte asendada. Ma tean, et tänastele noortele on kohati raske selgeks teha, miks peaks vaeva nägema ja kaks nädalat raamatut lugema, kui võib ära vaadata kahetunnise filmi. Samas arvan, et need, kes raamatute lugemise võlu kord avastanud, mõistavad, mida silmas pean. Film on lõplik toode, see ei jäta fantaasiale eriti ruumi, raamat, vastupidi, ärgitab lugejat mõtlema, oma fantaasiat lendu laskma.
Millisele vanusele võiks „Lohe needus“ sobida?
Ma ei tahaks siinkohal mingeid aastakäike välja käia, ütlen vaid, et mulle teadaolevalt on seda lugenud nii viieteistaastased noored kui ka emad oma kolmeaastastele unejutuks.
Küsis Ene Paaver
Eesti Draamateatri ajaleht nr 20, sügis 2018