Heili Sibrits, Postimees, 14.10.2021
Kui küsitaks, et kelle moodi ma tahaks olla, siis vastaksin: Ülle Kaljuste. Ta on imeline näitleja, kelle pärast ma ikka ja jälle lähen teatrisse. Kuigi ma teda ei tunne, arvan siiski, et ta on ülimalt äge inimesena, naisena. Temas on särtsu ja jõudu. Ilu ja tarkust. Karakterit. Stiili.
Ülle Kaljuste on ka väikestes rollides sageli üks põnevamaid laval olijaid – võib-olla just seepärast –, olen aga Eesti Draamateatri saalis istudes igatsenud näha tema suurt lavastust. Sellist, mis oleks tema päralt, et ta saaks lustida, jõuda peensusteni, mis sutsakates on selgelt aimatavad, kuid mille arendamiseks pole aega ega ruumi või põhjust.
Priit Pedajase lavastatud «Igatsuse rapsoodia» tõotas olla just selline. Etteruttavalt ütlen, et Ülle Kaljuste oligi suurepärane, aga minu hinnangul oleks see lugu mõjuvam olnud monotükina. Või siis kahe näitleja lavastusena, nagu oli 2005. aastal Eesti Draamateatris esietendunud «Minu oivaline lahutus», kus Ülle Kaljustele pakkus peaaegu nähtamatut partnerlust (ja see on kompliment) Taavi Teplenkov.
Draamateater tutvustab «Igatsuse rapsoodiat» järgmiselt: «Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadiasukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks.»
Värvika Cassi rolli mängib Ülle Kaljuste. Ta on täpselt nii bravuurikas ning õrn, nagu võiks olla üks New Yorgi urkas baaridaamina «läbi löönud» mutt. Eriti kui see mutt alustab juba hommikut väikese napsuga, aga mitte pitsi, vaid pudelikesega.
Iiri näitekirjaniku Brian Freili «Igatsuse rapsoodia» tegeleb mitme Eestis olulise teemaga. Joomine, mis nurjab Cassi plaanid, jääb lavastuses peaaegu nähtamatuks tapeediks, mis on mõistetav – lugu vaadatakse ju peategelase silme läbi ja ootuspäraselt tema trimpsutamist segavaks ei pea, vaid pigem elus edasi aitavaks tegevuseks. Ilma lonksuta ei talu Cass seda maailma.
Pedajas on fookusesse tõstnud unistuse/ulmade purunemise ning leppimise. Leppimist aga ei näidata kibestumisena, vaid oskuse ja tahtena uut vastu võtta ning sellest ka rõõmu tunda. Seega Pedajase lavastus on eluusku süstiva eesmärgiga.
«Igatsuse rapsoodia» taotleb koomilisust, seda rõhutakse laval nii liikumise kui kostüümidega. Näidendit mitte lugenuna ei tea ma, kas see on lavastaja idee või näitekirjaniku kindel rõhuasetus, ent soov vinti üle keerata saabki minu hinnangul lavastusele saatuslikuks.
Martin Veinmann, Viire Valdma, Ain Lutsepp, Laine Mägi mõjuvad kohati kui keskea ületanud harrastusnäitlejad, kes püüavad kehastada kummalisi vanu inimesi. Ent tulemus pole naljakas või huvitav (nagu see oli Pedajase kolm aastat tagasi etendunud «Isamaa pääsukestes», kus koomiline võti kandis loo lõpuni ja oli õigustatud), vaid kohati valusalt piinlik.
Priit Pedajas on tugev vana kooli lavastaja, me mäletame teda ka meisterliku psühholoogilise teatri tegijana. Iseenesest on tervitatav, kui suurte kogemustega näitlejad, kellele sageli heidetakse ette just mugavusse langemist, tahavad rolle luues ka oma kehaga mängida, teha midagi teistmoodi. Aga sel korral katse ei õnnestu, iga kord ei saagi.
Etenduse lõpustseenides satub pansionaati uus elanik – Mari Lill ei lisa oma tegelasse liigseid värve, ta ei püüa olla vana naine, kes käitub ja liigub rõhutatult imelikult, ta ongi eakas naine. Punkt. Tema imepisikese taarumisega sammust olulisem on hingeline segadus, tema trots uue koha ja eluetapi vastu, mis kiirgab saali. Nii toobki Lill lavale oma olekuga elu ja põnevuse, mul tekib huvi – kes ta on, miks ta on siin, kuidas ta suhestub Cassiga…
Koomilisusega peab piiri ka Tõnu Oja, kelle Pat Quinnis võib leida «Aabitsa kuke» Maunot, aga see pole oluline, oluline on rolli terviklikkus ja põnev põrkumine peategelasega. «Igatsuse rapsoodia» potentsiaali näebki Oja ja Kaljuste dialoogides, Kaljuste üksinda laval olekus või Mari Lille viimases stseenis.
Tõsi, Cassi venna perekond (Ain Lutsepp, Laine Mägi, Märten Metsaviir) pole samuti koomilisusega üle pingutanud, ent nad on nii visandlikult kramplikud, et mõjuvad laval üleliigsena. Seetõttu oleks märksa põnevam Cassi venda, nende kunagist lähedust ning siis reaalsusega silmitsi seismist naise monoloogide abil ette kujutada. Sest just oma lugu Cass ju publikule jutustab, mitmeid kordu rõhutatult saali pöördudes, olgu ta mineviku-olevikupilt pisut ähmane vanadusest või alkoholist, polegi oluline. Tema näeb oma elu just nii, nagu näeb.
«Igatsuse rapsoodia» on vaatamata oma optimistlikule sõnumile ja koomilisusepüüule nukker. Kõikide tegelaste igatsuste äpardumise võtab kokku Amanda Hermiine Künnapase nooruke Tessa – tüdruk veel loodab, aga meie saalis teame juba, et ta on tegemas elus valikuid, mis ei too õnne, perekonda, lähedust seal, kus ta sellest unistab.
Mina läksin «Igatsuse rapsoodiat» vaatama suure elevuse ja ootusega, võib-olla liiga suurega. Eesti Draamateater on suutnud viimasel ajal üllatada, pakkunud võimsaid teatrihetki. Priit Pedajase viimased tööd on samuti näidanud, et maja juhtimise koormast vabanemine on talle kui lavastajale hästi mõjunud, ent «Igatsuse rapsoodia» pole kindlasti ei Pedajase ega ka Eesti Draamateatri tugevaim sooritus.
Allikas: https://kultuur.postimees.ee/7361825/igatsus-mis-purunes-kildudeks