Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 24.11.2021
Andrei Hvostov vaatas Eesti Draamateatris Mari-Liis Lille lavastust „Samad sõnad, teine viis“, mis tugineb intervjuudele Eesti iseseisvust taastada aidanud naistega.
Mari-Liis Lille pärast on hea meel. Kaheksa aastat tagasi esines ta Riigikogus palju laineid löönud kõnega, kus esitas retoorilise küsimuse „Mis on sellel pildil valesti?“, kusjuures pildi all peeti silmas Eesti Vabariigi tegelikkust. Sellise retoorilise võtte oli Lill leidnud tol aastal lavale toodud Tom Stoppardi näidendist „Utoopia rannik“, kus noor dissident ja pagulane Aleksandr Herzen tahab teada sama asja: mis on pildil valesti? Herzen küsib muidugi 19. sajandi Venemaa kohta. Kindlasti ei saa Lille süüdistada plagieerimises, sest oma riigis kahtlemise lavaline traditsioon ulatub sajandite taha. Kas või näidendini prints Hamletist, kus visatakse samuti õhku küsimus, et mis küll on Taani riigis valesti.
Näitleja Lille esinemine 2013. aastal Riigikogu istungisaalis andis mõnele inimesele põhjust torinaks stiilis „mida ta siis nii väga uut ütles, kõik on ammu teada, kogu kisa-kära tuleb lihtsalt rääkija isikust“. Rääkija isik oli muidugi mõneti teistsugune, võrreldes tavapäraste poliitoraatoritega; kõik need ärakulunud, kuid seda väärikamad poliitveteranid, kes võivad Eesti Vabariigi mullistustest ja väändumistest rääkida nii palju kui tahes, ei saavuta iial seda efekti, mis kaasnes noore näitlejanna esmakordse sõnavõtuga. Noor naine tuli ja pani pommi plahvatama. Tundus, et Lille kõne jääbki ühekordseks meteoorilennuks üle kodumaise poliitilise analüüsi taeva.
Nüüd võib öelda, et ei jäänud. Eesti Draamateatri väikeses saalis esietendus 20. novembril dokumentaaldraama sugemetega näidend „Samad sõnad, teine viis“, kus lavastaja Lill arendab neidsamu mõttekäike, millega näitleja Lill kaheksa aastat tagasi suuri laineid tekitas.
Projektist on tegijad (raadio)ajakirjanduses põhjalikult rääkinud, olgu siinkohal toodud lühike refereering. Näidend on pühendatud Eesti iseseisvumise 30. aastapäevale. Materjali koguti vestlustes tollastes sündmustes osalenutega, lähtudes rangelt soolisest printsiibist – koguti vaid naiste mälestusi. Kokku seitse naist, teiste seas Marju Lauristin ning Liia Hänni. Kirjanik ja stsenarist Piret Jaaks pani materjali kokku, Lill tõi lavale ning Teele Pärn ja Britta Soll andsid tegelastele hääle ja keha.
Algul oli näidendi autoril ja lavastajal mõte tuua vaatajate ette rida sketše, ent hiljem plaan muutus. Siiski on algse koomikarevüü kavand lavastuses täiesti jälgitav. Juba alustades sellest, et lavale on toodud Draamateatri kõige lühem (Pärn) ning kõige pikem naisnäitleja (Soll). Need on klassikalised lavatüpaažid Pikk ja Lühike (meesnäitlejate puhul nimetatakse neid Paks ja Peenike/Kõrend), kusjuures žanrilise seaduse kohaselt on Lühike elujaatajast sangviinik ning tema partner või antagonist Pikk kehastab mõrumeelset pessimisti. Pärn püsibki enamasti selles karakteris, aga Soll mitte nii väga, tema kehastatud isik(ud) on siiski mitmeplaanilisem(ad). Mitmust kasutan eelmises lauses sellepärast, et lavale tuuakse intervjueeritute koondportreed. Laval, NB!, ei ole ei Lauristin ega Hänni, mis siis, et Pärna esitatud karakteril on kohati vägagi „marjustinlikud“ jooned.
Lill on lavategelaste soolise „kallutatuse“ seletuseks toonud esile, et praegu kehtiva ajaloolise mälupildi kohaselt on EV taastamise herakleslik töö olnud justkui meeste asi. Neid mehi ma tean (ja teie teate ka neid kõiki, ja kui juhtumisi ei tea, siis vaadake Raimo Jõeranna ning Kiur Aarma 2018. aastal esilinastunud dokumentaalfilmi „Rodeo“). Tulles juhtmotiivi juurde tagasi – ka sellel ajaloolisel „mälupildil“ on midagi valesti, ning lavastaja Lille eesmärk ongi olnud selle pildi korrigeerimine. Taasiseseisvumiseni viinud Põhiseadusliku Assamblee kokkutuleku taga olid kolm naist: eelmainitud Lauristin ja Hänni ning muidugi Sirje Endre.
Lavastaja poliitilised sümpaatiad on täheldatavad, kuid mitte eksponeeritud. Nimelt on Pärna kehastatud Lühike äratuntavalt vasakpoolse maailmavaate esindaja ning ta on (siinkirjutaja subjektiivse tähelepaneku kohaselt) märksa kiirema mõtlemisega ning tublisti taibukam kui Solli kehastatud tüüp, kes on ilmselgelt konservatiivne ja parempoolne tegelane. Aga!!! Erinevalt meeslavastajate poolt lavale toodud tõsielusugemetega poliitilistest näitemängudest, kus näiteks Artur Sirk võib olla suisa ingel, sellal kui tema vastased on ilged kaabakad, pole lavastaja Lill mustvalge maailmapildi pooldaja. Solli ja Pärna kehastatud tegelased on… no ütleme, et selline paar, kus üks on hea ja teine on parem. Solli kehastatud Pikk on igati kena ja armas inimene. Kohati lüürilinegi.
Kenad on laval vaidlevad-tülitsevad-leppivad tegelased juba kas või sellepärast, et lavastuse kontseptsioon eeldab seda. Meile näidatakse koostöö toimimist; seda, kuidas pingutatakse ühiselt mingi suure ja võimsa eesmärgi nimel. Pikk ja Lühike ei saa laval kaklema minna. Ei saa olla nii, et üks on ingel ja teine tulehark.
Jaaksi kirjutatud tohutu tekstimassiivi jälgimine nõuaks publikult peaaegu kahe tunni pikkuse lavastuse ajal üleinimlikke pingutusi. Tegelikult ka näitlejatelt. Lahenduseks on (nagu ikka) näitlejate füüsiline tegutsemine. Naised räägivad, ning samal ajal ehitavad. Sõna otseses mõttes: trellid vihisevad, ketassaag undab, haamer kopsib, värvirull suhiseb. Lavale kerkib algul maja karkass, siis tehakse siseviimistlus, pannakse ette kardinad, tuuakse sisse mööbel ning lõpuks linikud-vaasid-vaibad ja igasugu pudi-padi… Jah, muidugi, riik kui maja. Naised vaidlevad riikliku ülesehitustöö põhimõtete üle ning samal ajal ehitavad seda riiki. Tulemus on eraldi analüüsi väärt.
Ühe meie kunagise presidendi optimistlikud sedastused „euroremondist“ leiavad teostust vaid osaliselt. Üldiselt pannakse maja kokku sellest ning sisustatakse sellega, mis parasjagu käepärast, mis parasjagu olemas on. Kõlab vältimatu küsimus „kas sellist Eestist me tahtsimegi?“. Vastus – konkreetsest lavastusest lähtuvalt – sõltub juba iga vaataja esteetilisest maitsest. Meile lööb näkku räige eklektika, ja samas on tulemus kuidagi nagu… õdus. On isegi kiusatus öelda „biidermeierlik“. Sõna „õdus“ jääbki Lille lavastuse üldmuljet edasi andma. Lõpustseenid on lausa helged. Morbiidsest algusest hoolimata.
Näitlejate töö on suurepärane (kaasa arvatud mõningane ebakindlus tööriistade kasutamisel, sest eks ole seegi kontseptuaalne – omariikluse taastamisel polnud mitte kellelgi töökogemust). Lavastaja teab täpselt, mis on eesmärk. Kunstnik on leidnud õiged vahendid. Helilooja andnud vajaliku helitausta. Eri elementide kokkumäng õnnestub.
Mis on Draamateatri väikese saali lavale püstitatud ruumis aga „valesti“, seda ei saa arvustaja kellelegi öelda ega peale suruda. Mindagu ja vaadatagu oma silmaga. Äratundmisrõõmu jätkub. Mõtteainest on kuhjaga. Elamus on kindlustatud.