Inspireeritud Eesti Draamateatri lavastusest „Mefisto“
Igavus
Barbaral (Teele Pärn) on igav. Ta istub pöördlava sügavuses, korrektses helesinises aadlipreili kleidikeses, jalg elegantselt üle põlve visatud ning vaatab üksisilmi laval toimuvat. Tema tooli kõrval maas on oma aega ootamas piknikukorv. Barbara pöörleb koos lavaga, liikumata oma kohalt. Ta elab distantsilt kaasa Hamburgi teatri näitlejate seltskondlikule lobisemisele. Teda ei märgata, kuid tema vaatleb huviga.
Lars Svedensen on kirjutanud, et igavus oli kaua staatuse sümbol, st niikaua, kui see oli kõrgemate ühiskonnakihtide eelis, sest ainult neil oli materiaalne baas, mida igavus eeldas (Svendsen 2012: 26). Jõukast haritlaste perest pärit Barbara igavusust võib vaadata kui ajastu märki.
20. sajandi alguse Venemaal igavlesid noored aadlidaamid, neist nii mõnegi jaoks oli Oktoobrirevolutsioon ja revolutsionäärid romantiline ja seikluslik, kuni ühel hetkel tegelikkus kohale jõudis, kuid siis oli juba liiga hilja. Noored inglise aadlikud veetsid 1920ndatel aega kunstnike ja kirjanikega, lootes unustada I Maailmasõja koledusi ning pidutseda nagu homset polekski – Bright Young Things – nagu nad end kutsusid. Kuid paraku köitis toonaseid noori lõbutsejaid ka poliitika. Oli neid, keda paelus kommunismi ideoloogia ning rohkesti ka neid, kes tundsid tõmmet Hitleri ja tema kaaskonna poole, alates troonist loobunud Edward VIII kuni tarmukate Mitfordi õdedeni välja. Sõjakoledused olid mõjutanud ka Saksamaad, varanduslik kihistumine, Saksa keisririigi asendumine Weimari vabariigiga ning suur depressioon olid teinud oma töö. Kuid ka seal leidus jõukat päritolu kauneid noori naisi, keda tõmbas äärmuslike poliitjõudude poole, flirt käis nii kommunistide kui ka natsionaalsotsialistide suunal. Neil kõigil oli lihtsalt kirjeldamatult igav.
Kas selles kõiges pole mitte liiga palju ühist meie igapäevaeluga? Nii paljudel tänases heaoluühiskonnas kasvanud noortel inimestel on igav, kirjeldamatult igav. Oma aega sisustatakse huuli prunditades sotsiaalmeediasse postitusi tehes, tundide kaupa arvutimänge mängides või Netflixist sarju vaadates, samuti vaimustutakse hetkeks Tiktoki erinevatest jaburatest väljakutsetest. Õppida on igav, lugeda on igav, mõelda on igav, asju meeles pidada on veelgi igavam. Sport on igav, kool on igav, ka kodu on igav, aga sealt välja kolimine on niipalju hirmutav, et igavus kaalub selle üles. Tänane igavus on hoopis erinev sajandi tagusest igavusest, kuid sellega on kaasnenud hirmutav uus komponent – mõttelaiskus ja ükskõiksus ümbritseva elu suhtes. Tuleb nõustuda Svedenseniga – maailm on silmnähtavalt igavamaks läinud, koos levikuga kõikidesse ühiskonnakihtidesse on igavus kaotanud oma eksklusiivsuse (Svendsen 2012: 26). Öeldakse, et ajalugu liigub mööda spiraali, seekord on igavlejate keeruga liitunud üle ajastute suurim kogukond.
Abielu igavuse peletajana
Barbara abielu näitleja Hendrik Höfgeniga (Juhan Ulfsak) näib olevat Barbarale põnevust pakkuv eksperiment. Kui mees veenab end, et on armunud, siis pole naine oma tunnetes kaugeltki kindel: „Kui sa tahad, me võime ju proovida.“ Pole just märk suurest armastusest? Kuid abielu Höfgeniga annab Barbarale võimaluse eneseteostuseks – ta on asendamatu abiline töölisteatris: saabub enne staari, söödab ette ideid, silitab õigel hetkel Hendriku pead ning lõpuks aitab mehe piinlikust situatsioonist ka põgenema. Kleidike on asendunud mustade rangete pükste ja kontrastse valge pluusiga – Barbaral on nüüd olulisi ülesandeid, tema pealtvaataja roll on asendunud tegutseja rolliga ning naise uus riietus kumab seda muutust ka väljapoole.
Kuid Barbara ei ole oma uue eluga rahul. Igavus on tagasi ja viib naise tagasi sinna, kus ta tundis end enesekindla ja lugupeetuna – teatrisse. Sõnamängud ja avalik flirt noore näitleja Hans Miklasega (Lauri Kaldoja) teatri kohvikus annab vaatajale uitmõtte, et äkki päästis igavlev Barbara vale mehe. Kui Höfgeni poolehoid kommunistide ja lihttööliste suunal näib esialgu veenev, siis peatselt on näha tema kõrkust ja samastumist jõukama ühiskonnakihiga – Höfgen sulandub igasse seltskonda täpselt niikauaks kui see talle kasulik on. Barbaral on küll omasõnul Miklasest kahju, kuid kas ainult? Oli silmnähtav, et ta naudib mehe kirglikkust kindlate seisukohtade esitamisel ning vaadetele truuks jäämist ka ebamugavas situatsioonis, samas hindab ta ka Miklase tänulikkust, nii söögi kui seltskonna eest.
Barbara püüab olla imetleja ja imetletav samal ajal, kuid abielu Höfgeniga talle seda ei võimalda. Selles koosluses on vaid üks imetletav – Höfgen, kõigile teistele jääb ülesandeks olla imetlejate staatuses. Abikaasa ülesanne on olla taustal, tagada staarile heaolu, kuid see ei ole Barbarale vastuvõetav positsioon, temas on peidus hoopis midagi enamat.
Eneseteostus
Inimene on ühiskondlik olend, kes vajab pidevat lävimist teiste inimeste ja kultuurikeskkonnaga, ta soovib olla teiste lähedal, suhelda, leida tunnustust, end realiseerida, olla informeeritud. Eneseteostus on üks sotsiaalsetest vajadustest, suhtlemise, prestiiži ja teiste samalaadsete vajaduste reas (Bachmann, Maruste 2003:72). Kuid kas ainult, kui meid käivitavad ka intellektuaalsed vajadused? Või on need kaks vajaduste gruppi omavahel tihedalt seotud – üheta pole teisel piisavalt väärtust? Inimesena soovime oma mõtteid jagada, arutleda, vestelda ning sageli ka vaielda. Kirg meie sees paneb meid tegutsema, uusi väljakutseid vastu võtma, toob meis esile soovi end teostada, teha midagi ära, jõuda kuhugi, olla teistest erinev, olla väga hea selles, mida me teeme või kindlad selles, mida me usume.
Hamburgi teatri meesnäitlejad on end ühiskonnaliikmetena positsioneerinud. Nad on koduses provintsiteatris tuntud, võimalusel teevad kaasa ka Berliini staaride külalisetendustes, nende poliitilised veendumused on välja kujunenud. Meestena on neil lihtsam oma seisukohti ja arvamusi välja öelda, küsimus on, kui kaua see veel võimalikuks osutub.
Näitleja Otto Ulrichs (Hendrik Toompere juunior) on end kommunistina leidnud, ta on rahulik ning tasakaalukas. Otto südameasi on Töölisteater ja kuigi ta ootab sinna Höfgenit lavastama, ulatab talle esimesena abikäe Barbara. Höfgeni ja Miklase vahelistes suhetes „kaine mõistuse hääleks“ olev Otto jääb oma tõekspidamistele truuks kuni surmani, Hitleri režiim ei jäta teisitimõtlejaid ellu.
Höfgeni eneseteostuse püüdlused on samas nagu kahe teraga mõõk – ühelt poolt on talle oluline karjäär näitlejana, kuid samaväärselt tugev on tema soov ühiskonnaredelil üha kõrgemale tõusta. Kindlate seisukohtade puudumisel õnnestub Höfgenil end nähtavaks ja kuuldavaks mängida nii kommunistide silmis kui ka hiljem natsionaalsotsialistide tippjuhtkonna palge ees. See on tema viis end teostada, paraku suutmata läbi näha, et samal ajal kui mängib tema, mängitakse ka temaga. Berliini teatris lavastatud Tšehhovi „Kirsiaed“ on omamoodi sümboolne kokkuvõte igavlevast aadlist, kes ei suuda tegutseda oma huvide nimel ja tõusikust, kes läheb vajadusel üle laipade, et oma eesmärgini jõuda – piir Lopahhini ja teda kehastava Höfgeni vahel kaob.
Miklase soov kuuluda kuhugi ning olla kellelegi vajalik, viib ta natsionaalsotsialistide tulihingeliste toetajate hulka, kuniks ta mõistab süsteemi tegelikku olemust ja hakkab sellele vastu töötama. Miklase eneseteostus Hitler-juugendi juhi ja eeskujuna mõjub laval šokeerivalt – heast, veendumustega poisist on korraga saanud tühjade silmadega parteisõdur – sinnamaani kui ta ühel hetkel ärkab ilmsi toimuvast unest.
Ärkab ka Barbara. Igavlevat lapsnaist enam ei ole. Esimene ehmatus tabab teda siis, kui demokraatlikud valimised on lõppenud natsionaalsotsialistide ja Hitleri võiduga. Ta ei mõista Höfgeni muretust tuleviku pärast ning on oma seisukohtade kaitsmisel kirglik, kuid kahjuks kurtidele kõrvadele. Midagi tuleb ju ette võtta? Barbara monoloog, mis algab sõnadega: „Oh häda, taevas selle maa kohal on süngestunud. Jumal on oma pale sellelt maalt ära pööranud,“ näitab kohale jõudnud hirmu ja õudust, mida pidurdada pole enam võimalik. Barbara teeb oma valiku – põgeneda riigist ja asuda režiimile vastu töötama Pariisis, seal, kus tundub talle (esialgu) turvaline. Enam ei ole Barbaral igav.
Helen Pärk
Kasutatud allikad:
Bachmann, T, Maruste, R. 2003. Psühholoogia alused. Tallinn: Kirjastus Ilo.
Svedensen, Lars F.H. 2012. Igavuse filosoofia. Tallinn: TLÜ Kirjastus.