Lavastaja Kertu Moppel, kuidas sa leidsid Maksim Gorki „Väikekodanlased“?
Sõber soovitas. Kui lavastaja võtab mõne vana materjali, siis tihti
küsitakse, et „kuidas see puudutab tänapäeva“. Ja lavastaja ütleb
siis, et „eks inimsuhted ole universaalsed, inimene on ju inimene igal
ajal“ jne. Minu meelest on selles näidendis väga-väga tänapäevased
probleemid. Tundsin ära oma põlvkonna, tundsin ära selle seisundi,
kus praegu oleme. Pjotr küsib, et miks ei räägita inimestest, kes on
kuskil „pean“ ja „tahan“ vahepeal. Tunnen, et minu põlvkonnal, alla
kolmekümnestel, kes ei ole veel oma kohta elus leidnud, lasub ühtpidi
mingi sundus olla edukas – elame ju kapitalismis, midagi pole teha –,
aga noor inimene võib hinges tunda, et ta tahaks midagi muud, kuid
mida täpselt, ei tea. See on noorte peategelaste Tatjana ja Pjotri impotentsus, et nad ei suuda ära otsustada, mida nad tahavad, ei suuda
ennast kehtestada. Igal pool on nii palju erinevaid tõdesid. Ei taha olla
radikaalne, aga ei taha ka oma olemust või tahet maha salata. See
dilemma on minu jaoks väga kõnekas. Isiklik.
Miks sa ei soovinud sel teemal luua koos trupiga uut teksti, nagu oled
sageli varem teinud?
Vahepeal on huvitav ja kasulik vaadata, mida targemad inimesed
on varem rääkinud. Kuidas nemad on samu küsimusi ja tundeid väljendanud. Mulle just meeldib, et see on kirjutatud 1902, et selle on
kirjutanud mees, keda ma ei tunne. Olen tema kohta lugenud, aga ma
ei saa küsida: kuule, Maksim, miks sa nii mõtled? Sada aastat tagasi
ühes teises ajas ja riigis elanud inimene on kirjutanud teksti, mis
sobiks praegu minu suhu. Kui kirjutaks ise, siis meil ei oleks dialoogi
ajalooga, ei saaks ehitada seda silda, et kas nüüd on teistmoodi. Nagu
teame, järgnes selle näidendi kirjutamise ajale 1905. aasta revolutsioon.
Mis järgneb meie ajastule, kas ka… revolutsioon? See küsimus on õhus. On nii palju paralleele Gorki küsimustega, aga kas tehe tuleb võrdusmärgiga või hoopis muu, seda me ei tea. Igatahes on huvitav otsida ka ajaloolisi paralleele.
Miks tõite tegevuse tänapäeva?
„Väikekodanlased“ toimiks edukalt ka ajastutruuna, aga katsetan, kas
dialoog ajalooga hakkab tööle, kui ajalugu on foonil. Räägime seda
lugu meelega kui kordust. Minu arvates lisab see kuumakraade. Need
tegelased teavad, mis minevikus juhtus. Ema-isa on jõudnud pärast
kommunismi taas kapitalismi ja teinud oma ehitusfirma, ehitanud oma maja – ja nüüd uuesti… Mäletame, mis juhtus kommunistliku revolutsiooniga, ka minu põlvkond – ei saa samade vahenditega enam
peale lennata. Gorki ajal, 1905. aastal inimesed tõsimeeli uskusid, et
jah, revolutsioon lõpeb hästi! Idealism oli teine. Aga kui on hirm, et vaat mis eelmine kord juhtus, annab see väga teistsuguse platvormi, millelt rääkida ühiskonna muutmisest. On rohkem, mida hoida. Näidendi vanadele annab seda, et kuulge, lapsed, me oleme selle kõik siin kätte võitnud, oma kätega teinud, selle riigi ja selle maja üles ehitanud, me oleme pingutanud, et tuleks kapitalism, et me ükskord siia jõuaksime – ja mida teie nüüd räägite! Kas te tõesti tahate… Me räägime tekstis Venemaast, aga asume ju ikkagi siin ja praegu Eestis.
Gorki kujutab valusalt ka lähisuheid, näiteks vanemate soovi elada
oma laste elu, sekkuda ja nõuda tänulikkust.
Neil on omamoodi õigus, kuigi me lavastuses ei õigusta kedagi. Kõigil on oma motiivid. Ma saan vanematest väga hästi aru, aga ma ei tahaks elada selliste vanematega. Ühtpidi on see vanemate kohus oma lapsi väga hoida, aga teistpidi on laste kohus öelda vanematele, et me tahame iseseisvad olla. Gorki on geniaalselt kaks konteksti ühendanud. Ühiskondlikud teemad on all laiem plaan ja psühholoogiliselt väga usutavalt avalduvad need väiksemal skaalal, perekonnas.
Ajaloos on olnud pikad perioodid, mil edu tõi see, kui tehti kõike samamoodi, nagu olid teinud vanemad. Kiirete ühiskondlike muutuste
ajal see muster mureneb, edu saavutamiseks tuleb muutuda (mis tõi meid siia, ei vii meid edasi) ja see võib mõlemale poolele raske olla.
Selle lavastusega me küsime, kuidas elada. Maailm muutub, elu liigub edasi, aga osadelt inimestelt sa ei saagi nagu oodata, et… See võib olla õudne tunne, et tahaks oma lastele kõike anda, õpetada, kuidas elus hakkama saada, sest me oleme need asjad läbi teinud ja palun õppige meie pealt, aga lapsed ütlevad, et seda tundi koolis enam ei ole, nüüd on muud asjad vajalikud. Elukestev õpe. Minu põlvkond elab maailmas, kus pind jalge all kõigub igas mõttes. Me ei saa endale lubada isegi mitte illusiooni, et saame stabiilsust loota. Keskkonnaolud – see on kõige hullem probleem. Aga keegi ei tea, kas turumajanduslik kapitalism kestab. Kõigele ennustatakse pidevalt lõppu. See ajastu saab läbi, too ajastu saab läbi… Tahaks mingitest vanadest väärtustest kinni haarata, aga võib-olla need homme enam ei kehti.
Kas proovides leidsite siiski ka midagi püsivat, kehtivat?
Meile trupis on eri põlvkondade inimesed, mis oli väga rikastav kogemus.
Mulle tundus, et mida vanem inimene, seda rohkem ta tajub seda ajastu ärevust. Võib-olla nooremad on entusiastlikumad. Kes on oma elu paika saanud, pere loonud, tunnevad, et oh, mul on nii palju, millega tegeleda, saan ärevustunnet vältida. Pere ja lähedus ei kao kuhugi. Tükis on see ju ka ainus asi, mille inimesed väljapääsuna leiavad. Ajad on ärevad, ei saa aru, mis toimuma hakkab, sisetunne on imelik. Emaisa on lastega tülis, aga nad hoiavad üksteist nii väga, et leiavad sealt tuge. See on tõesti tõsi, et rasketel aegadel või nende eelaimuses on kõige olulisem leida keegi, kes on sinu kõrval ja kellega koos sellest kõigest läbi minna. Siis oled õnnelik.
Tatjana kaudu kujutab Gorki ka seisundit, mida tänapäeval nimetaksime läbipõlemiseks, depressiooniks: „Elu sõidab minust üle, pudipadi on mind puruks muljunud.“ Ja üks strateegia igapäevaelu ängistust tõrjuda on ka naer.
Ja iroonia! Mulle kohutavalt meeldib selles tükis, kuidas targad inimesed, kes ei julge tunnistada, et nad on haavatavad ja neil on hirm, elavad seda välja sarkasmi abil. Vingutakse, aga positiivse programmiga keegi välja ei tule. Nokkimine on vaimukas, seda on huvitav vaadata, aga jah, seegi ei vii kuhugi. Näidendis on see elegantselt esitatud.
Tatjana kurdab, et raamatuid kirjutavad inimesed, kes temast tegelikult ei hooli ja tahavad talle tõestada, et elus on asjad teisiti, kui tema arvab – kirjandus ei kõneta. Milline on teie suhe publikuga?
Me kindlasti ei taha vaatajatele midagi tõestada. Me tahame küsida. Küsida nii teravalt, et inimesel tekiks tunne, et seda küsitakse just tema käest. Näidendis on nii palju küsimusi, näitlejate ja inimestena me tahame neid laval tõstatada ja soovime, et ka inimesed nende üle mõtleksid. Jumala eest, ei ole meie need, kellel on kindel tõde tagataskust võtta ja öelda, et vaat nii on, kallis rahvas, nii tehke! Ei usu, et keegi pärast etenduse vaatamist mulle helistaks ja ütleks, et kuule, ma mõtlesin seda… aga ma loodan, et inimesed pärast etendust omavahel räägivad. Helista sõbrale või helista iseendale – kõnni koju ja pea oma peas need vestlused ära. Üritame olla autoritruud. Gorki räägib alguses, et romantiline kirjandus ei kõneta. See on tal üks esimesi näidendeid ja ta vastandub väga selgesti eelnenud romantismile. Siin me üritame Gorkiga ühte jalga käia. Rääkida inimestest, kes praegu siin elavad, nendest probleemidest, mis neil päriselt on.
„Väikekodanlaste“ lavastamine ja „Padjaklubis“ mängimine – kas neis on sinu jaoks mingi ühisosa?
Kui olen Draamateatris ja tegelen „Väikekodanlastega“, siis unustan ära, et mängin „Padjaklubis“. Kui keegi küsib, siis vast tuleb meelde – õige-õige, ma teen seda ka. Ei, need ei ole seotud. Aga teisalt – „Padjaklubi“ on minu jaoks pooleldi nagu sotsiaaltöö. Me räägime noortega ja anname endast parima, et sarja sisse lükata küsimusi, mis on meie jaoks olulised. Sarja ja Gorki ühine joon on vahest see, et nad ei ole eluvõõrad. Nad julgevad tegelda asjadega, mis pole nii klantsid, ja seejuures mitte patroniseerivalt, ai-ai-ai. Moraali ei loeta ei siin ega seal.
Tahaks ju loota, et mõnedki 100 aasta tagused Venemaa olud, näiteks padujoomine, on meist hästi kaugele jäänud, aga kui Gorki räägib viinajoomisest, siis piisab ainult eesti sotsiaalmeediasse sukelduda ja
ka seal voolab alkoralli.
„Viin on inimõigus!?“ Mul on lihtsalt nii hea meel, et selle näidendi lavastamine sattus praegusesse ajahetke, olin seda ju planeerinud juba varem Vanemuises. Kogu aeg kuulen meedias ja mujal, kui oluline on eesti inimestele viin. Palgatõusust võiks võita, aga kui see otsustatakse viina peale kulutada… Otsustamine on antud inimeste kätte, aga emotsionaalne side alkoholiga tuleb nii eredalt esile. Gorki Teterev pole halb ega kuri, aga tal on tohutud sisemised dilemmad, ja see, kuidas ta oma valu joomisega alla surub, on hästi tänapäevane. Nii äratuntav. Nagu ka haritud naine, kes ei leia endale võrdväärset partnerit. Iga kord proovis üllatume: issand, kas tõesti seesama on ka praegu? Mille nimel on siis elatud, kui ikka samad hädad?
Kas saad vabakutselisena kõik oma loomingulised soovid realiseerida?
Ajad on muutunud ja peab tegema mitut tööd korraga. Ka need, kes on teatris palgal ja kuuluvad truppi, teevad ju muid asju. See aeg lihtsalt on läbi, kus inimene läheb ühte asutusse tööle ja on seal terve elu ega tee selle kõrvalt midagi muud. Mulle tundub, et praegu on väärtuslik paindlikkus ja kogemus. Mida rohkem erinevaid asju teed, seda kindlamalt end tunned. Nii ka mina. Mis ei välista, et kunagi tahan keskenduda ühele tööle ja näiteks ainult lavastada, soovin mõnda aega järjest töötada kindla trupiga ühes teatris. Kui ma leian teema või materjali, millega tahan tegeleda, siis ma teen. Aga mitte teatri ees võetud kohustuse pärast või et „ah, võin ju ka seda teha“. Tunnen siis, et ma valetan ja ei suudaks lõpuni vedada.
Mitmetes su lavastustes on olnud sama mõttekaaslaste trupp, paljud neist su lavakooli kursusekaaslased.
Sa ei saa teha teatrit, kui su inimesed ei ole nõus minema isiklikuks. Tulemus on väärtuslikum, kui laval öeldu tuleb selle pealt, mida sa isiklikult tahad öelda. Ja mul on hea meel, et avanes võimalus teha väga paljude oma kursuse inimestega, vanematest näitlejatest veel ka Indrek Sammul ja meie kursuse õppejõud Kaie Mihkelson (huvitav on vaikselt vaadata, kas ta ka teeb nüüd kõike seda, mis ta meile õpetas!). Koos kunstnik Arthur Arulaga olen seni teinud kõik oma lavastused.
Küsis Ene Paaver
Ilmunud lavastuse kavalehes