Jelena Skulskaja, Eesti Päevaleht, 12.04.2022
Draamateatri lavastuse “Amadeus” arvustus
Hoolimata elegantsusest, kergusest, elevusest ja vaimukusest tekib Draamateatri „Amadeuse” finaali ajal siiski küsimus, kas tõesti on kõik inimesed nii lamedad, papist ja ühekülgsed.
Puškin oli veendunud, et ei ole tugevamat kirge kui kadedus. Võib-olla veenis teda selles Shakespeare: kas ei pane mitte kadedus Jagot tegutsema, sundides „Othello” tegelased otseteed hukatusse minema? Kuigi 1830. aastal, oma väikese tragöödia „Mozart ja Salieri” lõpetamise ajal võis Puškin tunda iseennast juba Mozartina mitmepalgeliste Salieride seas.
Puškini süžee mõjutas Peter Shafferi „Amadeust”: too jätkas teemat peaaegu 150 aastat hiljem ja saavutas näidendiga ülemaailmse tuntuse. Shafferi jaoks oli hinnaline Puškini mõte Salieri konfliktist Jumalaga. Briti dramaturg teravdas selle maksimumini, võib öelda, et viis selle „Fausti” kõrgustesse. Faust, nagu te mäletate, sõlmis tehingu Mefistoga, müües unistuste ja kirglike soovide täitumise nimel talle oma hinge. Shafferil müüb Salieri oma hinge Jumalale samadel tingimustel ja mõistab õudusega, et ka lepingus Jumalaga peitub alati tappev pettus.
Nõiduslik maailm
Karl Laumetsa lavastus viib Puškini ja Shafferi arutlused reaalsest maailmast teatrimaailma ning üldse laiemalt kunsti petlikusse, uskumatusse ja peeglitagusesse maailma. Kunstnik Kristjan Suitsu vaimustav töö avab meie ees sumeda saladusliku valgusega lava (valguskunstnik Rene Liivamägi), kus Looja, Demiurgi tahtel võib juhtuda mida tahes. Nõidusliku maailma vastuvõtuks valmis avatud ruum on raamistatud kahe elegantsete grimeerimislaudade reaga, eredad lambid ääristavad peeglite raame. Peegleid endid ei ole, nende asemel seisavad raamides Mozarti büstid, mis järjest korduvad ja liiguvad igavikku. Mitte keegi ja mitte kunagi ei suuda tühistada Mozartit: vaadake peeglisse ja kõige auahnemates unistustes hakkab kaugelt paistma Amadeuse nägu…
Uskumatud värviküllased kostüümid, mis panevad hämmastuma eri epohhide ja stiilide segunemisest, maalikunsti ja tänapäeva ekstravagantse moe vastastikusest mõjust, koos uskumatute parukate ja grimmiga (grimmikunstnik Helga Aliis Saarlen) annavad meile mõista, et tegemist ei ole mitte elusate inimeste, vaid unenäokujunditega, kujutluse tegelastega ja sümbolitega. See ongi teatri illusoorse südaööelu tegelik tuum, kus valitsevad reetmine ja võltsing, pettus ja harimatus, võitlus kõige uue ja andekaga, kuulujutud ja klatš. Kõik ühinevad ainult ühel juhul: kui on vaja lämmatada geenius, mitte lasta tal midagi saavutada, jätta ta ilma leivatükist, vilistada välja tema avastus.
Noote dikteerib Jumal
Salieri Mait Malmsteni esituses kaupleb Jumalaga, maksab talle kätte, kuulutab ta enda salakavalaks vaenlaseks, kes rikkus tehingu ära. Ja kui on õige mu oletus Jago kuju kohta, mis aitas Puškinil tema Salieri luua, siis ei meenuta Malmsteni tegelane juhuslikult just Jagot, kes on kontsentreerunud ainult ühele soovile: jälitada Mozartit, jätta ta ilma edust, rahast, tööst ja himustada tema naist.
Kus on pooltoonid, iseloomude tahud? Kas neid saab tähistada üksnes parukate ja kostüümide vahetusega?
Kõik tema liigutused on võimalikult teatraalsed: öösel ilmub ta sünges kapuutsiga keebis haige ja õnnetu Mozarti akende alla ja näitab geeniusele, mitu päeva tollel veel elada on jäänud, painutades igal ööl ühte sõrme. Kuid Mozart Tõnis Niinemetsa kehastuses on ringi lendleva liblika kergemeelseim kehastus, lihtsameelne skandaalitseja, edukas armuke, kes naeruvääristab Salieri ja nimetab teda impotendiks nii voodielus kui ka muusikas. Mozart kirjutab parandusteta, noote dikteerib talle Jumal.
Noodid pudenevad tal kui külluse sarvest, jõua vaid kirja panna. See on vähimate lisanditeta puhas vastandamine: kadeduse, kättemaksu ja alatuse ning teisalt lihtsameelsuse, geniaalsuse ja siiruse absoluutne kehastus. Lavastuse kunstnik langetab veel ühe väga tähtsa otsuse: mida rohkem finaali poole, seda tänapäevasemaks muutub Mozarti riietus. See läheb üha kaugemale teatraalsusest, läheneb meie ajastule nagu ka tema abikaasal, keda mängib võluv Helena Lotman. Juba kostüüm ise rõhutab, et Mozart jätab oma aja seljataha, tema muusika liigub tulevikku.
Uhke maal
Hoolimata elegantsusest, kergusest, elevusest ja vaimukusest tekib lavastuse finaali ajal siiski küsimus lavastajale: kas tõesti on kõik inimesed nii lamedad, papist, ühekülgsed ja üleminekuteta ühe idee kandjad, nagu see oli kohane veel klassitsismiajastul? Salieri tähendab kadedust ja Mozart oli geenius ning ühiskondlik arvamus oli loomulikult Salieri poolt? Kus on aga pooltoonid, iseloomude tahud? Kas neid saab tähistada üksnes parukate ja kostüümide vahetusega? Kui kerge ja kena poleks ka etendust vaadata, tabad end kogu aeg mõttelt, et kunstnik ja grimeerija olid leidlikumad ja virtuoossemad kui lavastaja. Et just nemad lõid teatripeo ja saali suurepärase meeleolu, mis ei lasknud näitlejaid tükk aega lavalt ära: nad pidid ikka ja jälle kummardama tulema.
Salieri Mait Malmsteni esituses kaupleb Jumalaga, maksab talle kätte, kuulutab ta enda salakavalaks vaenlaseks, kes rikkus tehingu ära.
Huvitav, et Joseph II rollis, kellest Mozart täielikult sõltub, on praegune teatridirektor Rein Oja, kes kehastab kõikvõimsat saatuste valitsejat peenelt ja üsna irooniliselt. Rein Oja ja lavastaja andsid mõista, et Draamateater ei karda võrdlusi, mis võivad vaatajatel tekkida. Tegelaste seas olev ooperiteatri direktor muudeti (segaduse vältimiseks) direktrissiks, keda Ülle Kaljuste mängib koomiliselt ja täpselt.
Kogu näitlejaansambel on väärt kõige kõrgemat hinnangut, etenduse on loonud suurepärane meeskond. Ja siiski ei jutustatud mulle lugu: näidati kõigest uhket maali, millel Salieri kadestab väsimatult Mozartit.
Lavastuse lehele →